Borrowing, analogy and semantics in compound word formation
The article compares nominative and genitive compounding in Estonian compound nouns. The analysis is based on the nearly 3,300 questions on the subject, which have been filed in the Language Advice database of the Institute of the Estonian Language from 1995–2020. The database material is juxtaposed with the relevant data drawn from the Sketch Engine corpus Estonian National Corpus 2019. A closer look is taken at the compounding of the first components (borrowed or genuine) in the compound nouns. The analysis concerns certain bigger word groups as well as some more problematic individual words, following the emergence and evolution of compounding rules and examining, based on user data, how the rules have changed by the time the compound word makes its way to the orthological dictionary, specifically on the example of compound nouns where the attributive part has an instrumental meaning.
The group of foreign words used as first components contain both older (e.g. kontroll ’control’, kontsert ’concert’, treening ’workout’) and newer words (e.g. liising ’leasing’, vegan). In addition, there are some older loanwords (e.g. ekspert ’expert’, projekt ’project’, kuller ’courier’) which have only become productive in compounding over the last decades. It turns out that some of the older foreign words used as first components have been included in the dictionary despite their deviant compounding (mostly accepted in use, though), where the attributive word occurs either in the nominative case instead of the expected genitive (e.g. compounds beginning with kontsert- or kontroll-) or where both nominative and genitive compounding are used in parallel. In newer compounds, however, both the orthological dictionary and the answers provided by the Language Advice reveal a tendency to subject the first component of foreign origin to Estonian compounding rules. One of the reasons may lie in the consideration that a ”nip in the bud” would probably foster the victory of the Estonian pattern of compounding, but this need not always be the case. According to the corpus study, the compounds beginning with liising-, for example, do obey the Estonian rule of genitive compounding (not, however, the tennis-compounds, despite their similar structure), whereas most of the compounds beginning with, e.g., ekspert- or vegan- have stuck to their foreign bias towards nominative compounding, even if it leads to the formation of consonant clusters (like in ekspertgrupp vs eksperdigrupp). Language users hesitations in compounding are reflected in the queries submitted to the Language Advice database, where questions concerning attributive words of foreign origin are about twice as frequent as those concerning genuine ones.
Aavik, Johannes 1914 [kaanel 1915]. Nominatiivsed liitumised. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus.
Aavik, Johannes 1936. Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika. Tartu: Noor-Eesti Kirjastus.
EKG = Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare 1995. Eesti keele grammatika I. Morfoloogia. Sõnamoodustus. Peatoim. Mati Erelt, toim. Tiiu Erelt, Henn Saari, Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut.
EKI ühendsõnastik 2021. Sõnaveeb 2021.
https://sonaveeb.ee.
EKK = Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross 2020. Eesti keele käsiraamat. Uuendatud väljaanne. Eesti Keele Instituut. Tallinn: EKSA.
Erelt, Tiiu 1976. Keelenõuanne Tallinnas. Sõna ja tema kuju (2). – Keel ja Kirjandus 12, 717–724.
Erelt, Tiiu 2003. ÕS-i toimetaja selgitab. – Keel ja Kirjandus 6, 448–460.
Erelt, Tiiu 2007. Terminiõpetus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Erelt jt 1971 = Tiiu Erelt, Rein Kull, Valve Põlma, Erich Raiet, Kristjan Torop 1971. Keelekorraldus ja liitsõnad. – Keel ja Kirjandus 6, 367–374.
EÕS = Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat I–III, 1925–1937. „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu“ II täiendatud ja parandatud trükk. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus.
Hinrikus, Toivo 2001. Farmaatsia oskussõnavara arenemisest. – Emakeele Seltsi aastaraamat 46 (2000). Peatoim. Mati Erelt. Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Selts. Tartu, 12–24.
Jürgenson, Leo 1968. Tehnika keel vajab suuremat selgust sõnatuletuses. – Emakeele Seltsi aastaraamat 13 (1967). Eesti NSV Teaduste Akadeemia Emakeele Selts. Tallinn: Eesti Raamat, 183–188.
Kasik, Reet 2015. Sõnamoodustus. (= Eesti keele varamu I.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Kask, Arnold 1967. Eesti keele grammatika III. 1. vihik. Liitsõnad ja sõnade liitumisviisid eesti keeles. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, eesti keele kateeder.
Kolehmainen, Taru 2011. Nominatiivi vai genetiivi yhdyssanan alussa? Kielenhuollon historiaa. – Kielikello 2.
https://www.kielikello.fi.
Kuldnokk, Karen 2004. Sõjandusterminite vorm. Toimiv keel II. Töid rakenduslingvistika alalt. Toim. Maria-Maren Sepper, Jane Lepasaar. Koost. Helle Metslang. (= Tallinna Pedagoogikaülikooli eesti filoloogia osakonna toimetised 3.) Tallinna Pedagoogikaülikool, Eesti Keele Instituut. Tallinn: TPÜ Kirjastus, 185–194.
Kull, Rein 1961. Keelenorm ja teadlik keeletarvitus. (Järg.) – Keel ja Kirjandus 2, 89–100.
Kull, Rein 1966. Vormitüübi mõju võõrsõnalise esikomponendi liitumisele. – Keel ja Kirjandus 5, 284–294.
Kull, Rein 1970. Quo vadit eesti õigekeelsussõnaraamat. Sõnamoodustuse sihiseadeid. – Keel ja Kirjandus 7, 390–404.
Kull, Rein 1971. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsuseid ja soovitusi. – Emakeele Seltsi aastaraamat 17 (1971). Eesti NSV Teaduste Akadeemia Emakeele Selts. Tallinn: Eesti Raamat, 251–261.
Kull, Rein 1985. Kirjakeelest ja selle korraldamisest. („Kirjakeele korraldus nüüd ja praegu“.) – Keel ja Kirjandus 12, 705–713.
Leibak, Eerik 2001. Maailma lindude eestikeelsetest nimetustest. – Emakeele Seltsi aastaraamat 46 (2000). Peatoim. Mati Erelt. Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Selts. Tartu, 37–45.
Liivaku, Uno 2008. Oma omastavaga, võõras võõrastavaga. – Õiguskeel 2.
https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/uno_liivaku._oma_omastavaga_vooras_voorastavaga.pdf.
Muuk, Elmar 1940. Väike õigekeelsus-sõnaraamat. 7. trükk. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.
Muuk, Elmar, Mihkel Tedre 1931. Lühike eesti keeleõpetus II. 2. trükk. Tartu.
Mäearu, Sirje 2015. Kas vanillsuhkur või vanillisuhkur? – Keelenõuanne soovitab 5. Koost. ja toim. Maire Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 130–134.
Mäearu, Sirje 2016. s-lõpuliste nimisõnade liitumisest. – Oma Keel 2, 70–81.
Nurm, Ernst 1971. Mõnda liitsõnadest. Väiteid ja vastuväiteid. – Keel ja Kirjandus 3, 168–175.
Raadik, Maire 2005. Panganduskeel. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Raadik, Maire, Sirje Mäearu 2020. Silma nähes, kõrva kuuldes, käe katsudes. – Keelenõuanne soovitab 6. Koost. ja toim. Maire Raadik. Tallinn: EKSA, 122−123.
Raiet, Erich 1955. Õigekeelsuse küsimusi nimetavalise ja omastavalise liitumise alalt. – Emakeele Seltsi aastaraamat I. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Emakeele Selts. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 77–80.
Riikoja Elli 1956. Kirjakeele ja rahvakeele vahekorrast mõningates nominatiivse liitumise rühmades. – Keele ja Kirjanduse Instituudi uurimused I. Eesti NSV Teaduste Akadeemia. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 88–104.
Riikoja, Elli 1958. Kehaliiget ja abinõu märkivate sõnade liitumisest. – Keel ja Kirjandus 4–5, 280–289.
Riikoja, Elli 1960. Eesti keele nimisõnade nominatiivse liitumise reeglite rahvakeelne alus. Käsikirjaline kandidaadiväitekiri. Tallinn.
Riikoja, Elli 1962. Nimisõnade nominatiivset ja genitiivset liitumist mõjustavaid tegureid. – Keel ja Kirjandus 10, 612–622.
Tauli, Valter 1968. Keelekorralduse alused. (= Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis väljaanne nr 4.) Uppsala: Kirjastus Vaba Eesti.
Tauli, Valter 1972. Eesti grammatika I. Hääliku-, vormi- ja sõnaõpetus. Uppsala.
Vare, Silvi 2001. Üldkeele ja oskuskeele nihestunud suhe. – Keel ja Kirjandus 7, 455–472.
Veski, J. V. 1913. Eesti kirjakeele edasiarendamise-teedest. – Voog I. (= Eestimaa Rahvahariduse-Seltsi Kirjanduse-Haruseltsi toimetused nr 15.) Tallinn: Teaduse Kirjastus, 99–120.
Veski, J. V. 1914. Eesti keele uuendamise asjus. (Vastukaaluks J. Aaviku mõtteavaldustele.) – Eesti Kirjandus IX, 182–184.
Veski, J. V. 1954. Kriitilisi märkmeid „Väikese õigekeelsuse sõnaraamatu“ kohta. – Edasi 20. IV.
Veski, J. V. 1957. Ääremärkusi nimisõnade liitmise kohta eesti kirjakeeles. – Emakeele Seltsi aastaraamat III. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Emakeele Selts. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 21–35.
Väike õigekeelsuse sõnaraamat 1953. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
ÕS 1960 = Õigekeelsuse sõnaraamat 1960. Toim. Ernst Nurm, Erich Raiet, Magnus Kindlam. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
ÕS 1976 = Õigekeelsussõnaraamat 1976. 3. trükk. Toim. Rein Kull, Erich Raiet. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus, 1980.
ÕS 1999 = Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999. Toim. Tiiu Erelt. Koost. Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik, Tiiu Erelt. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
ÕS 2006 = Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006. Toim. Tiiu Erelt. Koost. Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
http://www.eki.ee/dict/qs2006.
ÕS 2013 = Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013. Toim. Maire Raadik. Koost. Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
http://www.eki.ee/dict/qs2013.
ÕS 2018 = Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018. Toim. Maire Raadik. Koost. Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: EKSA.
https://www.eki.ee/dict/qs.
