Kirde-Eesti poluvernikute ehk Peipsi põhjakaldal Iisaku kandis elanud nn pooleusuliste päritolu on salapärane. Nende esivanemateks on seni peetud vadjalasi, kelle keel kuulub koos eesti keelega lõunapoolsete läänemeresoome keelte hulka. Tartu Ülikooli keeleteadlaste värske uuring näitab aga, et poluvernikute keeles on olnud ka põhjapoolsete läänemeresoome keeltega sarnaseid jooni. Kõige silmatorkavam poluvernikute keele erijoon on eesti ja vadja keelele omase täishääliku õ puudumine.
Uuringu autorid, Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professor Petar Kehayov ning Tartu Ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor, akadeemik Karl Pajusalu, avaldasid oma tulemused Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastuse ajakirjas Linguistica Uralica.
Kehayov ja Pajusalu analüüsisid Mari Musta ja Helle Heiteri aastatel 1962–1965 kogutud keelematerjale ning Jüri Truusmanni 1895. aastal koostatud poluvernikute vene keele sõnaloendeid.
Vaikla ja Liivaküla vanemate elanike kõnest puudus õ üldse, kuigi rohke õ hääldamine on omane nii naabruses räägitud Alutaguse murdele kui ka vadja keelele. Seda asendasid erinevad vokaalid, näiteks o sõnas sona ’sõna’ ja u sõnas nuges ’nõges’. Puudusid ka eesti keelele iseloomulikud kolm sõnaväldet ning öeldi mõneti soome keelega sarnaselt näiteks menema, nena, laiv ja kaiv.
Artikli autorid järeldavad, et poluvernikute esivanemad rääkisid keelt, mis oli lähedane Kirde-Eesti rannamurdele ja Kesk-Vaivara murrakule. Vaikla asub Soome lahe rannikust 42 kilomeetri kaugusel. See viitab sellele, et põhjapoolsetele läänemeresoome keeltele omased jooned võisid kunagi ulatuda arvatust kaugemale sisemaale.

Poluvernikuteks kutsuti Iisaku kihelkonnas Peipsi põhjakaldal ja selle lähedal elanud luterlasi, kes kõnelesid viimastel sajanditel omapärast vene ja eesti murdekeelt. Nimetus poluvernikud ehk pooleusulised viitas sellele, et uue usu kõrval jäid alles õigeusu kombed. Kogukonna südameks peeti Iisakust umbes viie kilomeetri kaugusel asuvaid Vaikla ja Liivaküla külasid ning Vaiklat kutsuti lausa poluvernikute pealinnaks.

1930. aastateks oli nende asuala ahenenud mõne külani, mida Eesti ajakirjandus kutsus „poluvernikute vabariigiks“. Kakskeelsena püsis kogukond siiski veel 20. sajandi viimase kümnendini. Tänapäeval hoiab poluvernikute pärandit eelkõige Iisaku muuseum.
Ka poluvernikute vene keel ei sarnanenud täielikult oma lähinaabrite keelega ehk Peipsi põhjaranniku ja Oudova kandi vene murretega. Vanemad kõnelejad hääldasid rõhuta silpides sageli selget o-d. Mõnikord asendus l u-laadse häälikuga, näiteks öeldi vouk sõna volk ’hunt’ asemel. Lähimad sarnased jooned leiduvad Novgorodi ja Laadoga ümbruse põhjavene murretes, sadade kilomeetrite kaugusel kirdes.
Autorid pakuvad sellele kaks võimalikku seletust. Esimese järgi jõudsid piirkonda hiljem põhjavene murrete kõnelejad. Teise järgi tulid slaavi asukad siia juba varakeskajal ning nende keel säilitas vanu põhjapoolseid jooni. Teadlaste sõnul võivad mõlemad seletused paika pidada.
Kehayovi ja Pajusalu hinnangul aitaksid Iisaku ümbruse vanade matmispaikade arheoloogilised uuringud koos DNA-analüüsiga poluvernikute päritolu kohta rohkem selgust tuua.
Teadusuudise koostas Airi Kaunissaare.
Kuula lühiuudist Vikerraadio saates „Vikerhommik“.
Loe teadusartiklit „Where did the language of the northeastern Estonian Poluverniki come from?“ (Petar Kehayov ja Karl Pajusalu, Linguistica Uralica, 2026, 62(2), 155–179)