„Oleme muutunud varateismeealisest postsovetlikust rahvusteadusest küpseks rahvusvaheliseks rahvusteaduseks,“ tõdeb Estonian Journal of Archaeology (EJA) pikaaegne peatoimetaja, Eesti Teaduste Akadeemia liige ja Tartu Ülikooli arheoloogiaprofessor Valter Lang.

Alustuseks üks lihtne küsimus: kes on see luust mehike, kelle juba aastaid leiab arheoloogia teadusajakirja kaanelt?

Arheoloogiaajakirjade esikaasi üle maailma kaunistab mõni vaid neile omane tunnuspilt. Valdav enamik kasutab selleks mõnd arheoloogilist eset. Ka meie otsisime midagi sellist, mida, esiteks, poleks teised juba kasutanud, ja teiseks, mis oleks leitud Eestist ja seega meile omane. Kolmandaks, mis oleks piisavalt „kunstipärane“, et sobida kujunduselemendiks. Paljude kandidaatide hulgast valisime välja luust tehtud inimkujukese, mis on leitud Tamula neoliitilisest asulakohast. Sellist miniplastikat tuntakse Ida-Euroopa metsavöötmest mujaltki, selle vanus ulatub umbes viie-kuue tuhande aasta taha. Konkreetne nimi sel „Tamula vanakesel“ puudub ning valiku hetkel esindas ta vanimaid Eestimaal kunagi elanud inimeste kujutisi. Nüüd on pretendente sellele tiitlile muidugi teisigi.

Olete EJA peatoimetaja selle asutamisest, 1997. aastast. Kuidas ajakiri alguse sai?

EJA loodi 1997. aastal koos ajaloolaste ajakirjaga Acta Historica Tallinnensia. See juhtus pärast seda, kui suleti Eesti Teaduste Akadeemia Toimetiste ühiskonnateaduste seeria, kus meie arheoloogid ja ajaloolased olid seni oma töid avaldanud. Õnneks mõistis tollane akadeemia juhtkond meie vajadust seesuguste ajakirjade järele.

Ega me ise ju ka siis veel täpselt teadnud, millist ajakirja vajame või mida üldse tähendab ühe teadusajakirja väljaandmine. Näiteks vaidlesime tollase akadeemia presidendi Jüri Engelbrechtiga selle üle, kas üks number aastas annaks ajakirja mõõdu välja või peaks neid olema vähemalt neli. Neli oleks meie väikest ja toona mitte nii väga innukalt publitseerivat arheoloogide kogukonda arvestades olnud selgelt liiga palju. Tõin siis lauale portfellitäie arheoloogiaajakirju üle Euroopa, mis kõik ilmusid üks kord aastas – sellest argumendina piisas. Esimesed kaks aastat andsimegi välja ühe numbri aastas, siis läksime üle kahele numbrile, nagu see on olnud kuni tänaseni.

Millal muutus ajakiri ingliskeelseks?

Alguses oli ajakirja põhikeel eesti keel ja nimi oli Eesti Arheoloogia Ajakiri. Õige pea mõistsime, et sedasi kaugele ei sõua. Seega läksime üle inglise keelele, säilitades siiski eestikeelsed kokkuvõtted. Ka nime muutsime nii, et põhinimeks sai Estonian Journal of Archaeology, eestikeelseks nimeks aga Eesti Arheoloogiaajakiri. Muutus oli vormiliselt küll väike, kuid tähenduselt suur. Ja kui esimestel aastatel tuli küllalt tihti ette probleeme ajakirja mahu õigeaegse täissaamisega, siis hiljem – eriti pärast seda, kui saime Euroopa Teadusfondi ERIHi süsteemis regionaalse ajakirja staatuse (B) – on portfell olnud ikka rohkem täis kui tühi.

Mis on 30 aastaga muutunud?

Arvan, et EJA kajastab üldiselt suhteliselt hästi seda suurt ja üldist muutust, mille kogu Eesti arheoloogia on läbi teinud, nimelt küpsemist. Oleme muutunud varateismeealisest postsovetlikust rahvusteadusest küpseks rahvusvaheliseks rahvusteaduseks, millel on laialdased koostöövõrgustikud üle kogu Euroopa.

Milline on Eesti arheoloogia hetkeseis rahvusvahelises kontekstis?

Eesti arheoloogia rahvusvaheline seis on tugev, nii vähemalt tundub meile siin. Seda näitavad arvukad rahvusvahelised projektid ja koostöövõrgustikud, milles meie teadlased osalevad, mõnigi kord juhtivate partneritena. Eesti-siseselt on arheoloogia teist hooaega teaduse tippkeskus – esimest korda Kultuuriteooria tippkeskuse nime all 2008–2015, teist korda praeguses voorus „Eesti juurte“ nimelises ühenduses. Eks seegi näita jätkuvalt kõrget taset.

Kas väikese riigi arheoloogial on eeliseid suurte ees?

Esimese hooga ei oskagi neid nimetada, sest – erinevalt näiteks meie sõsarteadusest ajaloost – on arheoloogia väga kallis ja ressursimahukas. Eks suurte arheoloogiate rahakott ole suurem ja nende võimalused seetõttu avaramad, näiteks seadmete hankimisel, töötajate palkamisel, projektide rahastamisel ja stipendiumite eraldamisel. Samas, Põhja-Euroopa väikeriikide võrdluses ei ole meil midagi häbeneda, pigem vastupidi. Ja tänase jutuajamise kontekstis olgu rõhutatud, et öeldu kehtib ka arheoloogiaajakirjade rahvusvahelises võrdluses: suurematel riikidel on ette näidata rohkem ja laiema autorkonnaga mahukamaid ajakirju, mis, tõsi küll, ei pruugi kvaliteedilt alati paremad olla. EJA ei pea oma sõsarväljaannete ees mitte millegi pärast häbenema.

Olete pikka aega uurinud Eesti ja Baltimaade asustus- ja maastikuarheoloogiat ning küsimust, kust ja millal eestlased siia jõudsid. Milline avastus või uus teadmine on teie arusaama Eesti minevikust kõige rohkem muutnud?

Eestis on arheoloogial kui teadusel selja taga juba rohkem kui poolteist sajandit, mille käigus on kogutud väga soliidne andmebaas esiajaloo uurimiseks. Ka uuringuid on tehtud piisavalt palju ning avaldatud rohkesti uurimistöid, sealhulgas esiajaloo üldkäsitlusi. Viimane neist ilmus alles 2020. aastal „Eesti ajaloo“ I köitena. Selle tulemusel on sisuliselt võimatu, et mõni üksik uus leid või avastus muudaks oluliselt meie arusaama minevikust. Eks seesuguseid pealkirju ajakirjanduses samas vahel ikka kohtab, kuid need on kantud pigem sensatsioonihimust kui leiu tegelikust uuenduslikkusest.

Teaduse areng ja uute paradigmade sünd (ameerika teadusfilosoofi Thomas Kuhni tähenduses) ei käi nii. Või vähemalt ei käi see selliselt enamikul juhtudel. Pigem hakkab aegamööda ja järk-järgult kogunema üha uusi „infobitte“, mis ei sobi kokku mõne olemasoleva teooria või tõlgendusega. Algul neid ignoreeritakse, püüdes neid „eranditena“ suruda olemasolevatesse raamidesse, kuni ühel hetkel saavutavad need kriitilise massi ning leitakse uus ja paremini sobiv selgitus, miks asjad on just nii, nagu uued leiud näitavad. Seda „negatiivsete infobittide“ märkamist ja kogumist, mis käib tavaliselt tasakesi muu töö kõrvalt, avalikkus ei oska sageli näha ega väärtustada.

Seega on kõik juba üsna selge ja suuri avastusi enam ei tule?

Tuleb meeles hoida, et üksikute avastuste rolli teadusliku mõtte arengus ei saa kuidagi alahinnata. Kuid siingi on tähtis, et see avastus sünnib mingisse konteksti, mis on juba eelnevalt laetud nende „negatiivsete infobittidega”, mis nõuavad uut seletust. Teisisõnu, avastaja peab teadma ja aru saama, mida ta avastas. Ja sama mõte kolmandat moodi: ka pime kana võib leida tera, aga ta peab aru saama, milleks see kõlbab.

Tooge palun mõni näide.

Kui 1980. aastate alguses avastati Rebalas kahe tuhande aasta vanused kamberpõllud, siis tituleeriti need küll vanimateks põldudeks NSV Liidu metsavöötmes, kuid tõlgendustes kaugemale ei mindud. Avastus ei sobinud kokku toonase valitseva arusaamaga, mille kohaselt mindi meil künnipõllundusele ja põlispõldudele üle alles mitusada aastat hiljem. Läks kümme aastat ning õnnestus leida uued kamberpõllud Saha-Lool ja Proosal, mis osutusid koguni viissada kuni tuhat aastat vanemaks. Alles siis läks lamp põlema: midagi oli senisel esiajaloo pildil väga valesti. Seevastu sobisid need avastused väga hästi kokku põllumajanduse üldise arenguga lääne pool, s.o Lõuna-Skandinaavias ja mujal Loode-Euroopas, näidates vastavate arengusuundumuste rööpsust.

Nüüd, veerand sajandit hiljem, olen aga hakanud aru saama, mis võib olla nende põldude taga tegelikult. Sest mõned vahepeal kogunenud „infobitid“ ei anna rahu: miks ei ole selliseid varajasi kamberpõlde leitud kusagilt mujalt Läänemere idarannikult? Miks me ei näe nende põldude morfoloogilist edasiarengut (nagu näiteks Rootsis) pärast ajaarvamise vahetust? On hakanud tunduma, et seesuguste kamberpõldude rajamist pronksiajal tuleb vaadelda hoopis varajase germaani sisserände kontekstis, mille teisteks tunnistajateks on kivikirstkalmed, lohukivid ja arvukad sisse toodud pronksesemed. See tõlgendus sai aga võimalikuks hoopis tänu uutele avastustele mujal, eelkõige etnilise ajaloo uurimisel.

Õpetussõna seisneb siin selles, et esiajaloo tõlgendus on pidev protsess, see ei saa kunagi lõpuni „valmis“. Iga uus avastus saab avastuseks alles konteksti ja tõlgenduse kaudu.

„Avastaja peab teadma ja aru saama, mida ta avastas. Ehk ka pime kana võib leida tera, aga ta peab aru saama, milleks see kõlbab.”

Valter Lang

Kas näete esile kerkimas uusi uurimissuundi või meetodeid (näiteks arheogeneetika, uued dateerimismeetodid, digitaalsed tööriistad), mis muudavad valdkonda lähiajal oluliselt?

Juba mõni hea aasta tagasi lasti lendu fraas, et arheoloogia on sisenenud oma kolmandasse teadusrevolutsiooni (autor on Göteborgi ülikooli professor Kristian Kristiansen). Teaduse all mõeldakse siin loodusteadusi (inglise keeles science) ning kahe esimese revolutsiooni all stratigraafilise meetodi ülevõtmist geoloogiast 19. sajandil ja radiosüsinikumeetodi kasutuselevõttu 1950. aastatel. Mõlemad olid arheoloogilise ainese dateerimise seisukohalt äärmiselt olulised. Kolmanda, praegu käimas oleva teadusrevolutsiooni veduriks on arheogeneetika, eeskätt vana DNA analüüs, aga samuti paljud teised bioteaduste suunad. Siin ei ole aga enam jutt dateerimismeetodi täiustamisest. Fookuses on hoopis muistne inimene ise ja tema parem tundmaõppimine: näiteks kuidas ta elas, mida ta sõi, milliseid haigusi põdes, millesse suri, kas ja kuhu/kust ta rändas. Muistne ühiskond on meile järjest enam avanemas kogu oma mitmekülgsuses.

Arheoloogia seostub endiselt väga füüsiliste asjadega – väljakaevamiste, luude, esemete ja muististega. Samal ajal kasutatakse järjest rohkem digitaalseid andmeid ja tehisaru. Kuidas on uus tehnoloogia muutnud arheoloogi tööd mineviku uurimisel ja tõlgendamisel?

Väljakaevamiste põhilised tööriistad – labidas ja kühvel – on samad, mis arheoloogia algusaegadel. Kõik muu on muutunud. Siinkohal ei tohi unustada, et iga väljakaevamine on muistise hävitamine. Seega, kui juba hävitada, siis tuleb kogu võimalik informatsioon kätte saada ja dokumenteerida. Väljakaevamiste tehnika ja instrumentaarium on minu noorusaegadega võrreldes muutunud tundmatuseni, mis ühtlasi on teinud väljakaevamised koos kaasnevate töödega aeganõudvaks ja väga kalliks. See omakorda on toonud kaasa olukorra, kus uurimistöö vajadusest lähtuvaid väljakaevamisi tehakse harva ja üksnes piiratud ulatuses.

Tänu uutele tehnoloogiatele ja meetoditele saab arheoloogia mineviku kohta andmeid seni ulmelisena tundunud valdkondadest, nagu vana DNA, toitumus, patoloogiad jms. See kõik avab uusi võimalusi esiajaloo protsesside tõlgendamisel, kuigi tõlgendus kui selline käib endistviisi arheoloogi peas. Tehisarust siin, vähemalt veel esialgu, väga suurt abi pole.

Ajakiri on rahvusvaheliselt indekseeritud ja tunnustatud, kuid laiem avalikkus ei pruugi sellest eriti teadlik olla. Kas ja kuidas peaksid arheoloogiauuringute tulemused rohkem eestlasteni jõudma?

Laiema avalikkuse jaoks on teised infokanalid. Arheoloogia valdkonnas pean siin silmas eeskätt ajakirja Tutulus, mis ilmub kord aastas mahuka ja hästi illustreeritud väljaandena ning annab suurepärase ülevaate Eesti arheoloogias toimuvast. EJA on mõeldud arheoloogide ja erialaspetsialistide rahvusvahelisele auditooriumile ning sellisena on sel oma kindel nišš.

Milline on Eesti ülikoolide ja Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastuse koostöö ajakirja väljaandmisel? Mida see koostöö ajakirjale ja Eesti arheoloogiale annab?

Koostöö Tartu ja Tallinna Ülikooli ning akadeemia kirjastuse vahel on EJA väljaandmisel äärmiselt tihe, teisiti ei oleks see mõeldav. Seda ajakirja teevad ülikoolide teadlased, olgu nad siis meilt või naaberriikidest. Ka toimetuskolleegiumisse kuuluvad ainult ülikoolide teadlased ning nii Tartu kui ka Tallinna Ülikool toetavad ajakirja väljaandmist ka rahaliselt. Akadeemia kirjastus pakub meie teadustööde kõrgtasemel toimetamist, väljaandmist ja levitamist, milleks ülikoolidel ei pruugi olla vahendeid.

Mida soovitaksite teadlasele, kes kaalub oma artikli saatmist Estonian Journal of Archaeologysse? Miks just see ajakiri?

Kui sinu artikkel käsitleb Eestit või laiemalt Läänemere regiooni, sisaldab uudset materjali ja tõlgendust ning on kirjutatud parimal rahvusvahelisel tasemel, siis on kõige õigem pöörduda EJA poole. Akadeemia kirjastus tagab artiklile kvaliteetse eelretsenseerimise ja toimetamise ning avatud juurdepääsu kõigile asjahuvilistele üle maailma. Ühtlasi on akadeemia kirjastus artiklite avaldamisel üks kiiremaid, keda tean.

Millised põnevad teemad ootavad lugejat ajakirja juubeliaastal?

Ei ole sellele veel ausalt öeldes mõelnud. Samas on maapõu täis arheoloogilisi üllatusi. Millised neist jõuavad üllitamiseni just järgmisel aastal? Las see jäädagi esialgu üllatuseks.

Kui vaadata veel kaugemale: milline võiks ajakiri olla aastal 2052, kui akadeemia järjepidevast teadusajakirjade väljaandmisest möödub sada aastat?

Akadeemia kirjastamise ajalugu ulatub tegelikult veelgi kaugemale. Juba 1940. aastal ilmus Julius Margi toimetatud 526-leheküljeline Eesti Teaduste Akadeemia aastaraamat, mis oli mõeldud regulaarselt, kord aastas ilmuvaks väljaandeks. Sõda lõi need plaanid sassi ja järjepidev teadusajakirjade väljaandmine sai alguse alles 1952. aastal.

Mis puutub tulevikku, siis kõige tähtsam on, et ajakiri oleks 2052. aastal ikka alles. Ühe korraliku ajakirja väljaandmise lõpetamine oleks ju lihtne, piisaks ühest bürokraatlikust otsusest põhjendusega, et raha pole. Sellise ajakirja loomine on aga mõõtmatult keerulisem ja aeganõudvam. Selle võib küll ühe ametliku otsusega (taas)asutada, kuid selleks, et teadusajakiri tegelikult töötaks, on tarvis võita vastava teadlaste ringi usaldus ning saavutada piisavalt kõrge tase ja prestiiž, et keegi üldse seda ajakirja loeks ja sinna kirjutaks. Selleks kulub aastaid, kümneid aastaid. Näiteks juba mainitud ERIH B (st regionaalse ajakirja) staatuse saime alles kümme aastat pärast ajakirja asutamist.

Kas paberajakiri kaob või jääb?

Olles loomult optimist, ei usu ma, et teadusajakirjad kaovad. Nad võivad küll teiseneda, muuta oma vormi, aga vähemalt täna pole neile alternatiivi. Ja kui minu tahtmisest midagi sõltuks, siis ma kindlasti ei tahaks, et ajakirjade paberväljaanded kaoksid. Meie olukord on ilmselt teistsugune kui nendel teadustel, mis on orienteeritud kiiresti muutuvale infole, kus loeb ainult kõige uuem teadmine, sest vanaga pole suurt midagi peale hakata.

Arheoloogias nagu teisteski humanitaarteadustes on vana teadmine samavõrd oluline kui uus; vanad allikapublikatsioonid, kataloogid, tüpoloogia arendused, väljakaevamiste raportid jms võivad homme olla isegi veel väärtuslikumad kui täna. Loota, et kõik see säilib üksnes digitaliseerituna, võib. Samas, minu meelest ei ole inimkond jõudnud veel sellisele arengutasemele, et saaks loobuda ühest end juba sajandeid õigustanud kultuuri säilitamise moodusest, milleks on paberile trükitud sõna.

Põnevaid fakte: Estonian Journal of Archaeology

• Ilmub alates 1997. aastast, tänavu juba 30. köide.
• Alates 2004. aastast ingliskeelne, varasem nimi Eesti Arheoloogia Ajakiri.
• Peatoimetaja Valter Lang on kahekordne riigi teaduspreemia laureaat (1997 ja 2011) Eesti ja Baltimaade muinasaja uurimise eest.
• 30 aastaga on ilmunud üle 270 artikli.
• Artiklid on inglise ja saksa keeles, igaühel eestikeelne kokkuvõte.
• Indekseeritud muu hulgas Web of Science’is, Scopuses, DOAJs ja ERIH PLUSis, ETISes kuulub kõrgeimasse kategooriasse 1.1.
• Avatud juurdepääsuga, kõigile tasuta loetav.
• Ilmub kaks korda aastas, artiklid avaldatakse veebis kohe, kui need on valmis.
• Väljaandja: Eesti Teaduste Akadeemia koos Tartu ja Tallinna Ülikooliga.