Kurzer, langer und überlanger Laut in der Geschichte der estnischen Schriftsprache
Das Estnische ist bekannt für seine ternären Gegensätze. Bis zum 19. Jahrhundert konnten im Schriftbild nur lange und kurze Vokale unterschieden werden, da die estnische Rechtschreibung von Deutschen begründet wurde, die nicht glaubten, dass eine konsonantische Länge bedeutungsunterscheidend sein kann. In der modernen estnischen Rechtschreibung wird kein Unterschied zwischen langen und ultralangen Lauten gemacht (außer bei Klusilen), und auf Grundlage universeller phonologischer Theorien wurde versucht zu behaupten, dass ternäre Längenkontraste in Sprachen unmöglich sind. Dessen ungeachtet wurden neue Sprachen entdeckt, in denen zumindest die Vokale kurz, lang oder überlang sein können.
Aavik, Johannes 1963. Keele alalt. – Eesti Päevaleht, 26. juuni; Vaba Eestlane, 13. juuli.
Ahrens, Eduard 1843. Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes. Reval: Heinrich Laakmann.
Ahrens, Eduard 1853 [2003]. Eesti keele Tallinna murde grammatika. – Uue ajastu misjonilingvist. Eduard Ahrens 200. Koost. ja toim. Kristiina Ross. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 75–429.
Ariste, Paul 1939. Quantitative language. – Proceedings of the Third International Congress of Phonetic Sciences [1938]. Ghent: Laboratory of Phonetics of the University of Ghent, 276–280.
Ariste, Paul 1965. Eesti keele foneetika. Õpik Ajaloo-Keeleteaduskonna üliõpilastele. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.
Arwidsson, A. I. 1822. Ueber die ehstnische Orthographie. – Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache XV, 124–130.
Asu, Eva Liina, Pärtel Lippus, Karl Pajusalu, Pire Teras 2016. Eesti keele hääldus. (= Eesti keele varamu II.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Becker, Thomas 2002. Zur neuhochdeutschen Dehnung in offener Tonsilbe. – Sounds and Systems: Studies in Structure and Change. A Festschrift for Theo Vennemann. (= Trends in Linguistics. Studies and Monographs 141.) Ed. by David Restle, Dietmar Zaefferer. Berlin, New York: Mouton de Gruyter, 35–58.
http://dx.doi.org/10.1515/9783110894653.35
Eek, Arvo 1974. Observations on the duration of some word structures: I. – Estonian Patpers in Phonetics, EPP 1974, 18–32.
Eek, Arvo 2008. Eesti keele foneetika I. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus.
Eek, Arvo, Einar Meister 2003. Foneetilisi katseid ja arutlusi kvantiteedi alalt (I). Häälikukestusi muutvad kontekstid ja välde. – Keel ja Kirjandus 11, 815–837; 12, 904–918.
Faehlmann, Friedrich Robert 1852. Ueber estnische Ortographie. – Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat II (4), 52–71.
Forselius, Bengt Gottfried 1694. AEHIK ... [3. trükk]. Riga: Gedruckt bey Johann Georg Wilcken, Königl. Buchdrucker.
Gilley, Leoma G. 2003. The feature of stress in Nilotic. – Frankfurter afrikanische Blätter 15, 99–120.
Gussenhoven, Carlos, Jörg Peters 2004. A tonal analysis of Cologne Schärfung. – Phonology 21 (2), 251–285.
http://dx.doi.org/10.1017/S0952675704000211
Hallap, Valmen 1963. Fonoloogiline etüüd eesti keele väldete alalt. – Nonaginta. Johannes Voldemar Veski 90. sünnipäevaks 27. juunil 1963. (= Eesti NSV Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised 6.) Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 95–122.
Harms, Robert T. 1968. Introduction to phonological theory. Englewood Cliffs, New Jersey: Prentice-Hall.
Hermann, Karl August 1884. Eesti keele grammatik. Tartu: W. Just.
Hint, Mati 2001. Prosoodiaväitlustes läbimurdeta. – Keel ja Kirjandus 3, 164–172; 4, 252–258; 5, 324–339.
Hirschhausen, J. 1821. Ueber einige Vorschläge zur Verbesserung der Ehstnischen Orthographie. – Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache XIII, 1–27.
Hornung, Johann 1693. Grammatica Esthonica, brevi, Perspicua tamen methodo ad Dialectum Revaliensem. Riga: Literis Joh. Georg Wilck.
Hovdhaugen, Even, Fred Karlsson, Carol Henriksen, Bengt Sigurd 2000. The History of Linguistics in the Nordic Countries. Helsinki: Suomen Tiedeseura.
Hurt, Jakob 1864. Lühikene õpetus õigest kirjutamisest parandatud wiisi. Tartu: Tartu Õpetatud Eesti Selts.
Hurt, Jakob 1886. Püha kiri pannakse uue kirjutuswiisi järele ümber. – Postimees 28 (5. juuli), 1–2.
Jakobson, Carl Robert 1869. Wastus õpp. Schwartzi kirja peale: „Uus ehk wanna kirjutamise wiis.“ – Eesti Postimees ehk Näddalaleht: ma- ja linnarahvale 41 (15. oktoober), 153–154.
Juslenius, Daniel 1745. Suomalaisen Sana-Lugun Coetus. Fennici lexici tentamen. Stockholm.
Kask, Arnold 1946. Võitlus vana ja uue kirjaviisi vahel. Tartu: RK „Teaduslik Kirjandus“.
Kohler, Klaus J. 2001. Überlänge im Niederdeutschen? – Festschrift für Hubertus Menke zum 60. Geburtstag. Heidelberg: Universitätsverlag C. Winter, 385–402.
Lehiste, Ilse 1976. Influence of fundamental frequency pattern on the perception of duration. – Journal of Phonetics 4 (2), 113–117.
http://dx.doi.org/10.1016/S0095-4470(19)31231-8
Liiv, Georg 1961. Eesti keele kolme vältusastme vokaalide kestus ja meloodiatüübid. – Keel ja Kirjandus, 7, 412–424; 8, 480–490.
Lippus, Pärtel, Karl Pajusalu, Jüri Allik 2011. The role of pitch cue in the perception of the Estonian long quantity. – Prosodic Categories: Production, Perception and Comprehension. Ed. by Sónia Frota, Gorka Elordieta, Pilar Prieto. Dordrecht: Springer Netherlands, 231–242.
http://dx.doi.org/10.1007/978-94-007-0137-3_10
Lippus, Pärtel, Jaan Ross 2011. Has Estonian quantity system changed in a century? Comparison of historical and contemporary data. – Proceedings of the 17th International Congress of Phonetic Sciences. Ed. by Wai Sum Lee, Eric Zee. Hong Kong: Department of Chinese, Translation and Linguistics, City University of Hong Kong, 1262−1265.
Lippus, Pärtel, Eva Liina Asu, Pire Teras, Tuuli Tuisk 2013. Quantity-related variation of duration, pitch and vowel quality in spontaneous Estonian. – Journal of Phonetics 41 (1), 17–28.
http://dx.doi.org/10.1016/j.wocn.2012.09.005
Malm, Carl Eduard 1858. Tallinna mees kirjutab seddawisi. – Tallorahwa Postimees 46, 377–378; 47, 385–387.
Masing, Otto Wilhelm 1820. Vorschläge zur Verbesserung der Ehstnischen Schrift. Dorpat: Schünmann.
Masing, Otto Wilhelm 1824. Beitrag zur Ehstnischen Orthographie. Dorpat: Schünmann.
Meister, Lya 2011. Eesti vokaali- ja kestuskategooriad vene emakeelega keelejuhtide tajus ja häälduses. Eksperimentaalfoneetiline uurimus (= Dissertationes philologiae Estonicae Universitatis Tartuensis 30). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Muuk, Elmar 1924. Välteist ja silbivälteist meie praktilises keeleõpetuses. – Eesti Keel 5–6, 150–166.
Muuk, Elmar 1925. Kolmanda välte märkimisest kirjas. – Eesti Keel 5–6, 123–130.
Niebaum, Hermann 2000. Phonetik und Phonologie, Graphetik und Graphemik des Mittelniederdeutschen. – Sprachgeschichte: Ein Handbuch Zur Geschichte der Deutschen Sprache und Ihrer Erforschung. Hrsg. Werner Besch, Anne Betten, Oskar Reichmann, Stefan Sonderegger. Berlin, New York: Walter de Gruyter, 1422–1430.
Nolcken, Nikolai von 1873. Aabitsaraamatu sissejuhatus: Laste koolitajate õpetuseks ülespannud / N. Nolcken. Kuresaare: Ch. Assafrey.
Polivanov 1928 = Евгений Дмитриевич Поливанов 1928. Введение в языкознание для востоковедных вузов. Ленинград: Восточный институт им. А. А. Энукиде.
Prillop, Külli 2013. Feet, syllables, moras and the Estonian quantity system. – Linguistica Uralica 49 (1), 1–29.
http://dx.doi.org/10.3176/lu.2013.1.01
Prillop, Külli 2015. Hääliku-, silbi- ning jalavälde: ühe nähtuse mitu tahku. – Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakiri / Journal of Estonian and Finno-Ugric Linguistics 3, 169–195.
http://dx.doi.org/10.12697/jeful.2015.6.3.07
Prillop, Külli 2018a. Mida teeb moora eesti keeles? – Keel ja Kirjandus 5, 345–364.
Prillop, Külli 2018b. Varjatud muutused eesti keele prosoodilises struktuuris. – Keel ja Kirjandus 6, 433–452.
Remijsen, Bert, Leoma G. Gilley 2008. Why are three-level vowel length systems rare? Insights from Dinka (Luanyjang dialect). – Journal of Phonetics 36 (2), 318–344.
https://doi.org/10.1016/j.wocn.2007.09.002
Remijsen, Bert, Otto Gwado Ayoker, Signe Jørgensen 2019. Ternary vowel length in Shilluk. – Phonology 36 (1), 91−125.
http://dx.doi.org/10.1017/S0952675719000058
Rosenplänter, Johann Heinrich 1813. Versuch bestimmte Regeln für die ehstnische Orthographie festzusetzen. – Beiträge I, 107–123.
Ross, Jaan 2005. „Mida siis pidada eesti keelelise mõtlemise seisukohalt vältevahelduses esmaseks...“: Eesti keele uurimise jälgedest Jevgeni Polivanovil – Akadeemia 10, 2186–2194.
Salveste, Nele 2011. Variation of pitch cues in the perception of Estonian quantities. – XXVI Fonetiikan päivät 2010. Joensuu: University of Eastern Finland, 42–46.
Scherr, Vera U. G. 2018. Handbuch der lateinischen Aussprache. Klassisch, Italienisch, Deutsch, Französisch. Basel, London, New York, Praha: Bärenreiter Kassel.
Spiekermann, Helmut 2000. Silbenschnitt in deutschen Dialekten. Tübingen: Max Niemeyer Verlag.
Suits, Aino 1931. Lönnrot’i ja Faehlmann’i kokkupuuteid ja ühiseid harrastusi. – Eesti Kirjandus 3, 157–169.
Särg, Taive 2005. The early history of Estonian speech prosody studies. – Linguistica Uralica XLI (2), 81–90.
Thor Helle, Anton 1732. Kurtzgefaßte Anweisung Zur Ehstnishen Sprache. Halle: Gedruckt bey Stephan Orban.
Trubetzkoy, Nikolaj 1939. Grundzüge der Phonologie. Prague: Publié avec l’appui du Cercle Linguistique de Copenhague et du Ministère de l’Instruction Publique de la République Tchéco-Slovaque.
Viitso, Tiit-Rein 1963. Üks lingvistiline ahelprobleem. – Nonaginta. Johannes Voldemar Veski 90. sünnipäevaks 27. juunil 1963. (= Eesti NSV Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised 6.) Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 276–283.
Von einem Ungenannten 1821. Anmerkungen zu Hupels ehstnischer Sprachlehre, 2. Aufl. – Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache XIII, 47–72.
Weske, Michael 1872. Untersuchungen zur vergleichenden Grammatik des finnischen Sprachstammes. Inauguraldissertation. Leipzig: Breitkopf und Härtel.
Weske, Michael 1879. Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis. Eesti kirjawara 1. Tartu: Schnakenburg.
Wiedemann, Ferdinand Johann 1864. Versuch ueber den Werroehstnischen Dialekt. St. Petersburg: Eggers et Comp.
Wiedemann, Ferdinand Johann 1875. Grammatik der ehstnischen Sprache, zunächst wie sie in Mittelehstland gesprochen wird, mit Berücksichtigung der anderen Dialekte. St.-Pétersbourg: Imprimerie de l’Académie Impériale des sciences.
Wolf, Norbert Richard 2000. Phonetik und Phonologie, Graphetik und Graphemik des Frühneuhochdeutschen. – Sprachgeschichte: Ein Handbuch Zur Geschichte der Deutschen Sprache und Ihrer Erforschung. Hrsg. Werner Besch, Anne Betten, Oskar Reichmann, Stefan Sonderegger. Berlin, New York: Walter de Gruyter, 1527–1542.
