Estonian nicknames
The article presents an overview of nicknames and secondary bynames used among Estonians. The material used has been collected by the authors; it originates from both north and south Estonia, and the informants range from schoolchildren to people in their 90s.
The following reasons for the emergence of nicknames are highlighted:
• The need for differentiation, e.g. a father and son sharing the same name being called Suur Jaan (‘Big Jaan’) and Väike Jaan (‘Little Jaan’);
• Marking group affiliation, e.g. some of the oldest known nicknames in Estonia were collected from criminals and forest brothers in the 1930s and 1940s;
• Making reference to norms and value judgments, e.g. nicknames may be given to those who find themselves outside the circle of trust.
The primary sources of nicknames are:
• Physical or personality traits, e.g. Skelett (a thin boy, ‘skeleton’), Rase (a man with a beer gut, from rase ‘pregnant’), Kõrvits (a short fat person, from kõrvits ‘pumpkin’), Brežnev (‘Brezhnev’, for thick eyebrows), Heelium (a boy with a thin, high voice, ‘helium’), Hiireke (a reserved, dull girl, from hiireke ‘little mouse’);
• Origin, occupation or profession, e.g. Kirsi-vanaema for a grandmother who lived on Kirsi street (vanaema ‘grandmother’) and Saku-vanaema for a grandmother who lived in Saku, Jahu-Juhan (the driver of a vehicle carrying animal feed, jahu ‘flour’), Muumia (a history teacher, muumia ‘mummy’);
• Family relationships, e.g. a man called his wife Tatjanatütar ‘Tatjana’s daughter’ on the basis of her mother’s name, or Viljar’s nickname of Sepa Ott from his grandfather’s name;
• Specific situations triggering associations with the source of the nickname, e.g. a man smoking Bond cigarettes became James, a boy who came to school with jam on his cheek became Moos ‘jam’;
• Series, e.g. a chemistry teacher called Mool ‘gram-molecule’ and her child Molekul ‘molecule’, a director called Uba ‘bean’ and his wife Hernes ‘pea’. A Winnie-the-Pooh inspired series of nicknames began on the basis of the physical appearance of two classmates, who became known as Puhh ‘Pooh’ and Notsu ‘Piglet’; Tiiger ‘Tigger’ chose her own name, and they were later joined by Christopher Robin, Iiah ‘Eeyore’ and Mesilinnuke ‘Bee’.
Secondary bynames are derived from a person’s formal given name or surname. The primary ways of forming nicknames from names in Estonian are the following:
• shortening, e.g. given names Eliisabet > Bett, Sulev > Sull, surname Bogdanov > Boka;
• Derivation, using a number of affixes typical of nicknames, many of which are used in slang words. The most common affixes in Estonian nicknames are -ts, -ks, -s, -kas, -ka, -u and -i, e.g. Raivo > Raits, Tiiu > Tiuks, Lemme > Lemps, Grethel > Grets, Hille > Hillekas, Jüri > Jürka, Endel > Endu, Emilie > Emmi. The same affixes are used for both genders.
• compounding, e.g. Marju Lauristin > Marjustin;
• translation, e.g. Saar > Island or Kurz (meaning ‘short’ in German);
• Nicknames formed from letters contained in the name, e.g. Enno Hani > N-O-H [enn-oo-haa] ‘chemical compound N-OH’.
Nicknames can be neutral in tone, can express endearment, or can be pejorative.
As regards usage, the article discusses both individual and collective nicknames, the public or hidden nature of their use, the range of people who use them, and their age and geographical spread. Nicknames are an understudied area in Estonian and there are many opportunities for further exploration of the topic.Aabrams, Vahur 2013. Vinne õigõusu ristinimeq ja seto vastõq. – Raasakõisi Setomaalt. Setomaa Jakob Hurda silmi läbi aastagil 1886 ja 1903. (= Seto kirävara 6.) Seto Instituut, Eesti Kirjandusmuuseum, 237–262.
Ainiala jt 2008 = Terhi Ainiala, Minna Saarelma, Paula Sjöblom. Nimistöntutkimuksen perusteet. (= Tietolipas 221.) Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.
Ainiala jt 2012 = Terhi Ainiala, Minna Saarelma, Paula Sjöblom. Names in Focus. An Introduction to Finnish Onomastics. (= Studia Fennica. Linguistica 17.) Helsinki: Finnish Literature Society.
Brylla, Eva 2016. Bynames and nicknames. – The Oxford Handbook of Names and Naming. Ed. Carole Hough. Oxford: Oxford University Press, 237–250.
Butkus, Alvydas 1999. An outline and classification of Lithuanian nicknames. – Names 47.2 (June 1999), 125–138.
http://dx.doi.org/10.1179/nam.1999.47.2.125.
Delfi 2015 = Naabrite tögamine või alandamine? Helsingin Sanomat otsib eestlastele hüüdnimesid. 04.04.2015. http://publik.delfi.ee/news/mitmesugust/naabrite-togamine-voi-alandamine-helsingin-sanomat-otsib-eestlastele-huudnimesid?id=71169973 (12.03.2016).
EKG I = Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare 1995. Eesti keele grammatika. I. Morfoloogia. Sõnamoodustus. Peatoim. Mati Erelt, toim. Tiiu Erelt, Henn Saari, Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut.
EKK 2000 = Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross. Eesti keele käsiraamat. 2., täiend. tr. Tallinn. Eesti Keele Sihtasutus.
EMS = Eesti murrete sõnaraamat. I (A–J), 3 (harjandus – eksusõit), 1995. Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Instituut.
Hussar, Annika, Peeter Päll 2007. Das estnische Personennamensystem. – Europäische Personennamensysteme. Ein Handbuch von Abasisch bis Zentralladinisch. Anlässlich der 65. Geburtstage von Rosa Kohlheim und Volker Kohlheim. Hrsg. Andrea Brendler, Silvio Brendler. (= Lehr- und Handbücher zur Onomastik 2.) Hamburg: Baar, 170–187.
Ilm, Uno, Tõnu Tender 2003. Trellide ja luku taga. Sissevaade Eesti kinnipeetavate 20. sajandi slängi. Tartu: Atlex.
Joalaid, Marje 2009. Balto-finnic personal name suffixes. – Names in Multi-Lingual, Multi-Cultural and Multi-Ethnic Contact. Proceedings of the 23nd International Congress of Onomastic Sciences, August 17–22, 2008. Ed. Wolfgang Ahrens, Sheila Embleton, André Lapierre. Toronto: York University, 532–541.
Järlik, Rein 2016. 13. märts 1946 Osulas ja Sulbis. – Vastamata küsimusi jääb. Koost. Heljo Saar. Võru Täht.
Koß, Gerhard 2006. Spitzname – Ökelname – Ekelname – Ruchname. Variation und Binnendifferenzierung in einem sprachlichen Feld. – Beiträge zur Namenforschung 41 (1), 1–12.
Kunze, Konrad 2000. dtv-Atlas Namenkunde. Vor- und Familiennamen im deutschen Sprachgebiet. München: Deutscher Taschenbuch Verlag.
Kõiva, Mare 2014. Hellitus- ja hüüdnimed – meie isiklik varandus. Slaidid lasteaiaõpetajate koolitusseminaril Tartus 30.01.2014. www.folklore.ee/kp/lp/2014/marekoivahyydnimed.pdf (01.03.2016).
LKOT = List of Key Onomastic Terms. http://icosweb.net/drupal/sites/default/files/ICOS-Terms-en.pdf (16.03.2016).
LOST = Liste Onomastischer Schlüsseltermini. http://icosweb.net/drupal/sites/default/files/ICOS-Terms-de.pdf (16.03.2016).
McClure, Peter 1981. Nicknames and petnames: linguistic forms and social contexts. – Nomina 5, 63–76.
Mägiste, Julius 1929. Selgitusi „oi-, e̮i-deminutiivide” puhul. – Eesti Keel 1–2, 15–33.
NSO 2011 = Eesti onomastika bibliograafia. Nimeseltsi leht. http://www.eki.ee/nimeselts/bib/index.htm (01.03.2016).
NST 2003 = Kairit Henno, Peeter Päll. Onomastika termineid. Nimeseltsi leht. http://www.eki.ee/nimeselts/nimeterm.htm (01.03.2016).
Pae, Taavi, Mari-Ann Remmel 2006. Eesti etnonüümid, võrdnimed ja piirkonnanimed. – Keel ja Kirjandus 3, 177–190.
Peegel, Juhan 1959. Venepäraste eesnimede mugandumisest Ida-Saaremaa murdekeeles. – Emakeele Seltsi aastaraamat V (1959). Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 97–101.
Piho, Mare 1997. Setu külad Siberis. – Kaika suvõülikuulõ kogomik I–VIII (1989–1996). Võro, 51–63.
Puss, Hugo 1973. Hiidlaste seltsid. Etüüd Hiiumaa siseetnonüümika alalt. – Keel ja Kirjandus 11, 678–681.
Saar, Evar 1999. Kotussõnimmi ja inimesenimmi läbikasumisest Räpinä kihlkunnan. – Õdagumeresoomõ veeremaaq. Läänemeresoome perifeeriad. (= Võro Instituudi toimõtiseq 6.) Võro, 80–92.
Saarepuu, Kris-Sten 2016. Hüüdnimed Nõo Reaalgümnaasiumis. Uurimistöö. Nõo.
Sakala 1938 = Allilma tuntakse hüüdnimedest. – Sakala 16. XI. http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=sakalaew19381116.2.14# (01.03.2016).
Simm, Jaak 1983. Setu eesnimesid. – Eesnimedest oskussõnadeni. Emakeele Seltsi aastaraamat 26/27 (1980/1981). Tallinn: Eesti Raamat, 92–98.
Suslova, Superanskaja 1991 = Анна Суслова, Александра Суперанская. О русских именах. [Ленинград]: Лениздат.
Tender, Tõnu 1994. Eesti släng: olemus ja uurimislugu. – Keel ja Kirjandus 6, 346–355.
Tšernõš, Gabriel 1988. Eesti vargasõnu. – Keel ja Kirjandus 3, 160–161.
Vahter, Tarmo 2014. Vana kuld: Poliitikute hüüdnimed: Miki, Luisa-Värgi-Mees ja Kosmosemutt jne. – Eesti Ekspress 12. III. http://ekspress.delfi.ee/kuum/vana-kuld-poliitikute-huudnimed-miki-luisa-vargi-mees-ja-kosmosemutt-jne?id=64149783 (01.03.2016).
Viikberg, Jüri 2015. Vandiraiujad, ubamulgid, mehkad ja setud – ühed eestlased kõik. Märkmeid eestlaste paikkondlikust identiteedist. – Oma Keel 1, 32–36.
