Ajakirja Oil Shale uus peatoimetaja Alar Konist on Tallinna Tehnikaülikooli energiatehnoloogia instituudi direktor, tenuuriprofessor ning jätkusuutliku energeetika ja kütuste uurimisrühma juht. Ta on oma vallas tugev eestkõneleja: oktoobris ilmus ERRi arvamusportaalis tema artikkel Eesti energiapoliitikast uues geopoliitilises olukorras. Järgnevas intervjuus avame põlevkivi telgitaguseid, räägime ajakirjast ja peatoimetajast endast.

Kuidas te põlevkivi juurde sattusite?
Olen kasvanud Lääne-Virumaal ja lõpetasin Rakvere Gümnaasiumi. Tehnikaülikooli sattusin puhtjuhuslikult. Kandideerisin kõikidesse suurematesse ülikoolidesse Eestis ja mujal olid eelistusteks füüsika ja matemaatika. Olen aga küllalt pragmaatiline inimene, isa on talunik, ja mõtlesin, et valin eriala, kus töökoht on kindel ja palk võiks olla üle Eesti keskmise.
Tahtsin minna Tehnikaülikooli laevaehitust õppima. Sattusin vastuvõttu aga lõuna ajal, kui laua ääres ei olnud õigeid inimesi infot jagamas. Sel hetkel lauas olnud inimene, võib-olla garderoobihoidja, vastas, et laevaehitust vist ei ole, aga siin on brošüürid. Vaatasin neid, seal oli soojustehnika, ja valisin selle. Sain sisse ka mehhatroonikasse, aga õnneks jäi peale juhuslik valik. Arvasin, et soojustehnikas tuleb juttu mootoritest, aga selgus, et nendest seal väga juttu ei olegi.
Elu annab õiged suunad kätte. Tahtsin õpingute kõrvalt lisa teenida ja uurisin, kas soojustehnika instituudis on võimalik panustada. Öeldi, et on küll. Esimesed tööd olidki abiks olemine suurtes projektides, kus tehti katseid põlevkivikatelde peal. Ülikooli algusaastatel veetsin palju aega Narva elektrijaamades ja nende tuhaväljadel. Nii sain hea ülevaate, milline see tööstus on ja milline on selle mõju keskkonnale.

Mis on teid põlevkivi juures hoidnud?
Juba siis oli näha, et meie kui teadlaste töö ongi keskkonnamõju vähendamine ja et sellel on reaalsed tulemused. Me ei räägi pisikestest muutustest, vaid suurtest vähendamistest. Minu eelkäijad uurisid keevkihitehnoloogiat, mis võeti Eestis tööstuslikult kasutusele 2003.–2004. aastal. See vähendas näiteks vääveldioksiidi heitmeid tuhandeid kordi.
Saavutada midagi sellist üksnes põletustehnoloogiat muutes on fantastiline. Mujal maailmas on lisaks vaja väävlipuhastus- ja lämmastikuärastusseadmeid, meil neid vaja ei ole. Kuna aga täna hinnatakse keskkonnamõju ainult CO₂ heite järgi, on põlevkivi näitaja kõrgemapoolne. Põhjus on põlevkivis sisalduv paekivi, mille lagunemisel tekib CO₂ lisaks kütuse põlemisel tekkivale. Keevkihtkateldel ei ole see näitaja siiski kõrgem kui söekateldel, kuigi sageli väidetakse vastupidist, ja uutel jaamadel, näiteks Auveres, on see isegi madalam. Kui arvestada, et muid heitmeid on palju vähem, on tegemist väga hea tehnoloogiaga.
Nüüd uurime uusi CO₂ püüdmise tehnoloogiaid. Meil käib kaks TemTA projekti, kus uurime, kuidas saada sealt kemikaale ja vajalikke produkte, näiteks vesinikku, ning kuidas tahket materjali väärindada, nii et see sobiks tsemendi tootmiseks, mineraalväetiseks või mullaparandajaks. Nii tekib põlevkivi kasutamisel heitmeid vähe või üldse mitte.
Mina ei ole kunagi näinud põlevkivis probleemi, vaid võimalust. See ressurss annab Eestile võimaluse olla välistest teguritest sõltumatu. Geopoliitiline olukord on täna väga keeruline ja ma ei tahaks olla sellises olukorras nagu Euroopa. Tegime ju kõik selleks, et Euroopa Venemaalt enam gaasi ei ostaks, ja asendasime selle Ameerika gaasiga. Hiljuti otsustas Ameerika lubada oma turule Venemaa diislikütuse ja soovitas Euroopal hakata ka Venemaa gaasi ostma.
Poliitilised olud muutuvad hämmastavalt kiiresti.
Just. Kui oleme sõltuvad ega tee seda, mida suurriigid tahavad, siis nad lihtsalt ei too meile kütust. Teine risk on tehnoloogiline sõltuvus: kui päikesepaneelis läheb midagi katki, võib juhtuda, et komponente ei saa ja keegi ei taha seda korda teha. Nii et põlevkivi on pigem meie õnn.
Alati saab paremini, aga see on meie enda teha. Kui mingit osa sellest ressursist käsitletakse täna veel jäätmena, siis nii ei tohiks olla. Kogu ressurss peaks saama terves väärtusahelas kasutatud. Näiteks esitasime just patenditaotluse ternesiitklinkri tootmiseks põlevkivituhast ja selle peale sattusime tänu Auvere õnnetustele. Negatiivsetel sündmustel võib olla ka positiivseid tagajärgi.
Auvere lugu teeb mind siiski kurvaks. Kirjutasin kunagi sellest ka Riigikogu Toimetistes. Kui meil oleks esimesena ehitatud Auvere, oleks tehtud järeldus, et keevkihitehnoloogia põlevkivile ei sobi. Ometi töötavad 2003.–2004. aastal ehitatud teise põlvkonna keevkihtkatlad tänaseni ja keegi ei teagi, et selliseid probleeme võib olla. Auveres on aga esimese põlvkonna katel. Probleeme oli ka Enefit280 õlitehastes, sest jällegi ei olnud alusteadmisi ega väärtustatud kohalikku teadmist. Seetõttu ütlengi, et Eestis peavad olema iga valdkonna spetsialistid. Me võime siia tuua geolooge ka Soomest, aga kui nad meie aluskorda ei tunne, hakkavad nad ikkagi meie spetsialistidelt küsima.
Kas usk põlevkivisse on ka põhjus, miks olete olnud Oil Shale’i toimetuskolleegiumis ja nüüd ka peatoimetaja?
Mul on tõesti siiras usk põlevkivisse, aga olen vaadanud seda alati laiemalt. Kui valdav osa maailma primaarenergiast põhineb fossiilkütustel ja ka investeeringud neisse ei näita raugemise märke, ei ole mõtet arvata, et see muutub üleöö. Seega ei tohiks me seda sektorit ennaktempos kinni panna. Veel 2018. aastal olid Eesti elektritootmises import ja eksport enam-vähem tasakaalus, tänaseks oleme liikumas muu Euroopa sarnasesse olukorda, kus primaarenergia import on kusagil 57 protsenti. See tähendab, et keegi toodab ja saastab meie jaoks. Maailm on aga ühendatud anumate süsteem ja globaalselt heitmed meie sammude tõttu ei vähene, pigem suurenevad.
Seega peaksime tootma kohapeal energiat, mida siin tarbime. Meie idanaabrid ju keskkonnaküsimustele sellisel kujul üldse ei mõtle. Ideoloogia oli tore: Euroopa teadis oma suurt sõltuvust importkütustest ja otsis alternatiivi elektrifitseerimisest, elektriautodest ning kohapealsest tuulikute ja päikesepaneelide tootmisest. Arvati ka, et akudega suudetakse vajaminev energia talvekuudeks salvestada. Tegelikult see nii ei ole.
Euroopa magas aga maha selle, et samal ajal nägi Hiina selles väga konkreetset ärivõimalust. Tänaseks on nende tuulikute, päikesepaneelide, elektriautode, akude ja elektrolüüserite tootmisvõimsus suurem kui kogu maailma vajadus. Kui energia on Hiinas üle kahe korra odavam kui meil ja tööjõukulud on veel madalamad, ei hakka me nende hindadega kunagi konkureerima. Nii ongi Euroopa seisus, kus vana ei taha ja uut ka ei ole. Nüüd tulevad kiired otsused vahetada vanad jaamad uute vastu ja loodetakse, et paneme käima gaasijaamad, mida me kaua ei kasuta. Tegelikult seda ei juhtu. Seda kinnitab asjaolu, et gaasijaamade toetusi planeeritakse vähemalt 15 aastaks.
Juhite instituuti ja uurimisrühma ning olete professor. Miks olite nõus ka Eesti Teaduste Akadeemia kirjastuse ajakirja peatoimetajaks hakkama?
Kiidan kirjastuse direktorit Piret Lukkaneni, kes oli väga järjekindel. Minu esimene soov oli siiski, et senine peatoimetaja Andres Siirde jätkaks, sest ta on väga hästi hakkama saanud: ajakirja näitajad on paranenud ja esitatavate artiklite arv on kasvanud. Tegelikult on mul liiga palju ülesandeid. Aga põlevkivi on teema, mida paljud oma eluloos näha ei taha, ja mina ei taha näha, et eelmiste põlvede töö visatakse tänases poliitilises olukorras ajaloo prügikasti. Tundsin selle valdkonna eest vastutust. Loodan, et ajakiri jätkab sama heal tasemel ja viie aasta pärast saan selle üle anda järgmisele toimetajale.
Rahvusvahelisi teadusajakirju antakse Eestis välja vähe. Peaksime neid hoidma ja väärtustama, sest rahvusvahelise ajakirja staatuse saavutamine on pikk protsess.
Olete lisaks peatoimetaja ametile TalTechi emeriitprofessorilt Andres Siirdelt võtnud üle ka energiatehnoloogia instituudi juhtimise. Mida olete temalt õppinud ja mida soovite tema tööst edasi kanda?
Andres andis mulle üle nii heas seisus instituudi kui ka heas seisus ajakirja. See ütleb tema kohta väga palju. Kõike, mida ta teeb, teeb ta suure kire, hinge ja pühendumusega. Just sellist suhtumist oma töösse soovin ka ise edasi kanda.
Üks tema imetlusväärsemaid oskusi on tuua näiteid, mis aitavad keerulistest asjadest ja protsessidest päriselt aru saada. See on oskus, millest on palju õppida nii õppejõu, teadlase kui ka juhina.
Samuti oskab Andres inimestega häid suhteid luua ja hoida. Ta saab hästi läbi kõigi kolme Eestis tegutseva põlevkivi töötleva ettevõttega. Ka mina püüan hoida kõigiga head ja sisulist koostööd. Soovin jätkata tema loodud tugeval alusel ning anda instituudi ja ajakirja ühel päeval edasi vähemalt sama heas seisus, nagu need temalt sain.
Kes Oil Shale’is avaldavad ja kes seda loevad?
Päris suur muutus on toimunud. Varem tuli väga palju artikleid Eestist, tänaseks aga Hiinast. Kasvanud on ka Jordaania artiklite arv, sest seal pandi tööle põlevkivielektrijaam ja neil on nüüd uurimisobjekt. Hiinlased on väga aktiivsed. Hiinas on nõuded teadusartiklitele korralikud ja neil on oma nimekirjad, kus avaldada, nii et on väga tore, kui nad siia artikleid saadavad. Peame pingutama, et see ka edaspidi nii jääks. Eesti artiklite maht on vähenenud lihtsal põhjusel: kui põlevkivile teadusrahastust ei anta, ei saa selles valdkonnas ka palju teadust teha.
Kas on lootust, et rahastust antakse tulevikus rohkem?
Minagi loodan. Aga kahju on tehtud päris palju. Põlevkivi valdkonda on demoniseeritud ja Eesti noored ei julge väga põlevkivi uurimisega tegelema hakata. Arvatakse, et see on midagi hirmsat, aga päeva lõpuks on see üks võimalikest valikutest.
Valdkonnad muutuvad aastatega. Kas ajakiri võiks tulevikus laiemalt hõlmata näiteks energiatehnoloogiat, ringmajandust või keskkonnatehnoloogiaid?
Need ongi omavahel seotud ja selliseid artikleid on ka varem olnud, kasvõi tuha taaskasutamisest. On tulnud ka olelusringi analüüse, mis näitavad, et tervikahelat vaadates on võimalik põlevkivi väärindada väga keskkonnasõbralikult. Sellised artiklid on väga oodatud.
Ise ootaksin ka sotsiaalmajanduslikku artiklit, mis vaataks, millised muutused on selles sektoris Eesti taasiseseisvumisest alates olnud, miks ja kuidas need on mõjutanud sektori arengut ning kuhu oleme jõudnud, koos tulevikuvaatega nii Eesti, Ida-Virumaa kui ka globaalses kontekstis. Oma kasukas on ihule kõige ligemal. Kui meil ei ole täna ühiseid väärtusi isegi inimelu osas, miks me arvame, et keskkonnateemas need tekivad? Vahepeal on ju lubatud, et Ida-Virumaa päästavad turism ja õiglase ülemineku fond, aga tänane tulemus ei ole selline. Pigem tuleks mõelda, kuidas juba tekitatud keskkonnamõju vähendada nii, et kohalik kogukond ei kannataks. Kui paneme sektori kinni ja asemele tulevad ainult importkütused, viib see hinnad kõrgele ning jätab kohalikud tööta.
Tuleviku mõttes peame vaatama ka Euroopast kaugemale. Maailma energeetika ja tööstuse arengut mõjutavad tugevalt USA, Hiina, India ja Venemaa, kelle huvid ja valikud ei pruugi meie omadega kattuda. Kui riigid ei suuda kokku leppida isegi inimelu kaitsmises ning sõdade vältimises ja lõpetamises, ei saa me eeldada, et keskkonnaeesmärkides kujuneb iseenesest ühine arusaam ja vastutus. See ei vähenda meie kohustust oma keskkonnamõju vähendada, kuid sunnib küsima, kas meie otsused vähendavad seda ka maailma tasandil või viivad töökohad, tootmise ja selle mõju lihtsalt mujale. Just selliseid seoseid keskkonna, tehnoloogia, majanduse ja ühiskonna vahel võiks ajakiri senisest enam avada.
Eesti noori on vähe ja osa neist lahkub. Kuidas saada noori rohkem põlevkivivaldkonna juurde?
Tuleb alustada koolidest ja rääkida ausalt nii probleemidest kui ka võimalustest. Helesinist laeva ei ole mõtet oodata ja võib-olla peaks noorte ajalooteadmisi värskendama. Kui vaatame, mis toimub Ukrainas, tundub olukord sarnane sellega, kui meie teise maailmasõja ajal ootasime, et Ameerika tuleb appi. Ei tulnud. Igaüks päästab ennast ise ja selles kontekstis tuleb mõelda, kas millelegi muule üleminek on mõistlik.
Ma ei ole tuumaenergeetika vastane, sest tean, kui palju on maailmas kivisütt, põlevkivi ja naftat. Ainus energiaallikas, mille kütusevarud ulatuvad kümnetesse tuhandetesse aastatesse, on tuumaenergia, ja küll me sinna jõuame. Järgneva 30 või 50 aasta jooksul ei ole see aga mõistlik. Kui muu maailm tahab kiiresti üle minna gaasile ja tuumaenergiale, läheb jaamade ehitusmaksumus üles ja kättesaadavus halveneb. Võiksime rahulikult võtta aega 30 kuni 50 aastat ja kui selleks ajaks öeldakse, et põlevkivi ei tohi kasutada, siis ei kasuta. Muidu teeme end sõltuvaks tehnoloogiast ja tuumkütusest, mis tulevad kolmandatest riikidest, kelle poliitika ei pruugi meile meeldida. Pärast oleme veel tuumajäätmetega šantažeeritavad, sest need tuleb kusagile panna.
Täna peaks eeskujuks olema Norra mudel: Euroopas panustab kõige rohkem taastuvenergiasse Norra ja kõige rohkem fossiilkütuseid toodab samuti Norra.
Kui kauaks Eestis põlevkivi jagub?
Kui ma Tallinna Tehnikaülikooli õppima asusin, öeldi, et järgmiseks 50 aastaks. Ja täna võin öelda täpselt samamoodi: järgmiseks 50 aastaks.
Kas seda ei ole kulunud nii palju või on tehnoloogiad muutunud?
Mõlemat. Põlevkivi kättesaamine ja uute kaevanduste avamine võivad mõnel juhul olla väljakutseks, aga ka kaevandamistehnoloogiad muutuvad. See ressurss on ikkagi see, mida saab ja tuleb väärindada ja kasutada.
Kindlasti mõjutab see kohalikke elanikke, selle vastu ma ei vaidle. Aga tuleb aru saada, kui paljusid, ja leida lahendusi. Rail Balticu trassile on samamoodi jäänud inimasustusi ja seal on tehtud vajalikke mööndusi.
Uutest tuhamägedest meil ilmselt pääsu ei ole?
Võiks olla. Minu unistus on, et me tuha ikkagi kasutusele võtame. Ka siin on poliitilised otsused töötanud valdkonna arengule vastu. Euroopa ei rahasta uuringuid, mis tegelevad värske tuhaga, sest nendega justkui püütakse leida lahendusi olemasoleva tööstuse jätkamiseks. Raha antakse vaid juba ladustatud tuha uurimiseks. See on lühinägelik, sest kui saad tuha kuivalt kätte, saab seda kasutada väga erinevates valdkondades. Siin oleks vaja ka poliitilist ambitsiooni.


Mida soovitaksite teadlasele, noorele või vanemale, kes kaalub artikli saatmist Oil Shale’i? Miks just sinna?
Soovitan kindlasti. Ühelt poolt on see võib-olla meie puudus, aga teiselt poolt tugevus, et oleme nišiajakiri, kus on koos põlevkiviteemalised artiklid. Sealt leiab kontsentreeritud kujul kõige värskemat põlevkiviteemalist teaduskirjandust. Teadusajakirju on maailmas tuhandeid ja ka tehisaru ei aita alati vajalikke artikleid kiiresti leida. Meil on kitsa teema artiklid kõik ühes kohas ja seda loevad selle valdkonna tippteadlased.
Peatoimetaja ametiaeg on viis aastat. Kuhu ajakiri selle ajaga jõuab?
Minu ambitsioon on, et jõuaksime Q1-ajakirjaks. Selleks on vaja palju tööd. Nagu ütlesin ka akadeemia juhatusele, on see kõrge ambitsioon, ja kui ma seda ei täida, on neil viie aasta pärast hea võimalus uus peatoimetaja valida.
Mida Q1 tähendab?
Teadusajakirjad jaotatakse oma valdkonnas viidatavusnäitajate alusel nelja rühma ehk kvartiili: Q1–Q4. Q1 tähendab, et ajakiri kuulub vastavas edetabelis oma valdkonna esimese 25 protsendi hulka. See näitab ajakirja teaduslikku mõjukust, kuid ei ole iga üksiku artikli kvaliteedihinnang. Tugevates ajakirjades on avaldamiseks tihe konkurents ning lisaks teadustöö kvaliteedile loevad selle uudsus ja sobivus ajakirja suunaga. Meie eesmärk on kasvatada Oil Shale’i rahvusvahelist nähtavust ja viidatavust ning liikuda edetabelites kõrgemale. Hetkel on vastav näitaja Q3.
Kas viie aasta pärast ilmub ajakiri ikka paberil?
Loodan küll. Olen vana kooli inimene, mulle meeldib paberilt lugeda.
Kas viie aasta pärast kirjutab artikleid tehisaru või ikka inimene?
Ikka inimene. Ka Oil Shale’i reeglites on kirjas, et tehisaru võib aidata teksti keeleliselt parandada, aga teaduspublikatsiooni tehisaru abil koostada ei tohi. Tulemuste tõlgendamisel võib seda mingis mahus kasutada, aga teadust peavad tegema teadlased ise. Muidu poleks meil teadlasi vaja.
Kas tänu ajakirjale on põlevkivivaldkond viie aasta pärast Eestis nähtavam?
Kindlasti. Kirjastus on juba täna nähtavust oluliselt parandanud ja meediakajastuste abil jõuavad tulemused laiema üldsuseni. Loodan, et saadakse aru, millega me tegeleme.
Ajakiri Oil Shale
Kes on Alar Konist?
Alar Konist (sündinud 1985 Vinnis) asus pärast Rakvere Gümnaasiumi lõpetamist 2004. aastal Tallinna Tehnikaülikooli soojustehnikat õppima ja hakkas 2006. aastal tööle soojustehnika instituudis, praeguses energiatehnoloogia instituudis. Doktorikraadi kaitses ta 2013. aastal põlevkivienergeetika keskkonnatehniliste aspektide teemal ja oli aastatel 2014–2015 järeldoktorantuuris Ameerika Ühendriikides Browni ülikoolis. Professoriks sai ta 2018. aastal. Ta esindab Eestit Rahvusvahelise Energiaagentuuri keevkihitehnoloogia koostööprogrammis ning 2021. aastal pälvis ta presidendi noore teadlase preemia.
Intervjuu tegi Airi Kaunissaare