Emakeele Seltsi aastaraamatut, mida keeleteadlased hellitlevalt ESAks kutsuvad, toimetab alates 2021. aastast Tallinna Ülikooli eesti keele professor Reili Argus. Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastuse peatoimetajate sarja järgmises intervjuus räägime sellest, mida on keeleteadlasele õpetanud kaheaastaste laste kõne, miks rohkem kui saja-aastase Emakeele Seltsi aastaraamat ilmub jätkuvalt eesti keeles ja kuidas tehisaru on hakanud keelt mõjutama.

Võtsite aastaraamatu 2021. aastal üle professor Mati Ereltilt, kes oli seda toimetanud üle kahekümne aasta. Kuidas see juhtus?

Mati Erelt leidis ühel hetkel, et tal on aeg minna pensionile. Kui ta otsis järeltulijat, arutati seda Emakeele Seltsi juhatuses ja mulle tehti ettepanek. Nii lihtne see oligi. Toimetuskolleegiumis ma enne ei olnud, aga olin seltsi juhatuses ja seega asjadega kursis.

Mida võtsite Mati Ereltilt kaasa?

Kindlasti selle, kuidas ta julgustas noori kirjutajaid. Isegi kui retsensendid olid üsna karmid, aga ta nägi, et artiklis on teadusväärtus, midagi uudset, millega tasub tööd teha, julgustas ta autorit igal juhul edasi töötama, andis natuke lisaaega, toetas ise ja ütles ka seda, mida retsensendid võib-olla ei osanud öelda. Seda personaalset hoidmist ja suhtlemist olen proovinud jätkata.

Olen püüdnud olla mõistlik ka siis, kui retsensendid on stiililt liiga pealiskaudsed või põhjuseta ülikriitilised. Vahel juhtub, et kaks retsensiooni on üsna vastukäivad. Kui loed negatiivsemat retsensiooni ja saad aru, et see ei ole neutraalne, vaid on mõjutatud inimese isiklikust kogemusest või maailmavaatest, mis ei puutu konkreetsesse kirjutisse, siis tellid lihtsalt kolmanda. See vaist ei ole mind siiani petnud: enamasti on esimene ja kolmas olnud omavahel sarnasemad.

Mati Erelt ütles omal ajal väga hästi, et endal peab ikka ka mõistus peas olema. Toimetaja näeb ju, kas kriitika on põhjendatud või mitte. Mõnikord ei ole vaja isegi retsenseerimiseni jõuda, kui näed, et käsikirja kvaliteet on selline, et sellest ei tule midagi. Toimetaja on omamoodi filter.

Kuidas on aastaraamat teie ajal muutunud?

Mulle tundub, et see ei ole väga palju muutunud, ja seda meie lugejad tahavadki. ESAt esitleme tavaliselt Tartus Veski päeval, 27. juunil. Laual on ahjusoe number ja peatoimetaja teeb väikese ülevaate, mida seekord lugeda saab. Vähemalt esimestel kordadel kostis publiku hulgast rahulolevat mõminat, kui öeldi, et ESA on ikka enam-vähem samasugune. Justkui kardeti, et tuleb uus peatoimetaja ja teeb kõik teistmoodi, ja seda lugejad ei taha.

Midagi on siiski teistmoodi. Meil on kindlaid autoreid, näiteks etümoloogiaga tegelejaid, kes kirjutavad justkui järjejuttu: igas numbris ilmub sarjast järgmine lugu. Nende kõrval oli siiani väga vähe eksperimentaallingvistikat ja teisi moodsamaid suundi ning keele õpetamisega seotud kirjutisi.

Nüüd olen püüelnud selle poole, et igas numbris oleks vähemalt üks keele õpetamisega seotud artikkel. Selleks käin konverentsidel ning kui mõni ettekanne tundub selline, et sealt võiks tulla midagi huvitavat, lähenen autorile isiklikult ja julgustan teda artiklit saatma.

Kaks kolmandikku numbrist moodustavad uurimuslikud artiklid ja üks kolmandik ülevaateartiklid. Ülevaateartiklid on hämmastavalt olulised. Päris algaja toimetajana suhtusin neisse natuke nii, et need on tülikad: nende puhul ei saanud lähtuda tavapärasest retsenseerimisprotsessist, ülesehitus on teistsugune ja tekkis tunne, et kes neid ikka loeb. Hiljem on selgunud, et neid loetakse palju. Emakeele Seltsi jaoks on see oluline, sest seltsi tegevus on seal dokumenteeritud: on üks koht, kus on alati kirjas, mida selts eelmise aasta jooksul tegi. Eelmisest numbrist alates hakkasime seal avaldama ka Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsuseid.

Kes aastaraamatus avaldavad? Kas noori autoreid tuleb peale?

Ligikaudu kolmandik on staažikamad autorid, kes kirjutavad sageli. Teine kolmandik on keskealised tegusas eas lingvistid. Nemad vahelduvad, sest Eesti keeleteaduse maastik on imepisike: samad inimesed kirjutavad kõikidesse väljaannetesse ja ühe numbri koosseis sõltub tihti sellest, kuidas tähtajad jooksevad ja mis kellelgi parasjagu valmis on saanud. Kolmas kolmandik on noored ehk doktorandid. Neid on päris palju ja õnneks tuleb neid peale põnevate teemadega.

Seltsil on üle saja aasta pikkune ajalugu ja aastaraamat ilmub 1955. aastast. Mille poolest on aastaraamat täna teistsugune kui pool sajandit tagasi?

Pool sajandit tagasi olid teised teemad. Kindlasti oli rohkem murdeuurimisega seotud teemasid, neid on nüüd paratamatult vähem. Praegu on märksa rohkem korpusuuringuid ja pisut ka eksperimentidel põhinevaid uurimusi.

Keeleuuringud on läinud seega nii-öelda praktilisemaks.

Jah, ja see on minu hinnangul veidi ka murekoht. Viimasel ajal näen vähe teooriapõhiseid või teooriaga tihedalt seotud kirjutisi. Kui nüüd unistada, missugused võiksid olla järgmise numbri artiklid, siis seal võiks olla paar sellist, mis tegelevad keeleteooriaga: asetavad oma materjali suurte teoreetikute väljatöötatud mudelitesse, ütlevad, kas mudel kirjeldab seda materjali või mitte, ja pakuvad välja oma mudeli. Meil on nüüd käes suured tekstimassiivid ehk korpused ja saame nendega töötada, aga peaksime saadud andmete kohta ka teoreetiliselt midagi ütlema.

Mis eristab Emakeele Seltsi aastaraamatut teistest keeleteaduse ajakirjadest?

Kui hakata ükshaaval võrdlema, siis Keeles ja Kirjanduses on nii keel kui ka kirjandus ning seal on välja kujunenud oma teemaring: vähe rakendusuurimusi, pigem ajaloolist keeleteadust, grammatikat ja semantikat. Rakenduslingvistika aastaraamat keskendub puhtalt rakenduslingvistikale, teoreetilisemaid kirjutisi seal peaaegu ei ole. Keele õpetamise teema on aga jäänud kuidagi eri väljaannete vahele ja seda püüame tuua Emakeele Seltsi aastaraamatusse. Nimeuurimine on samuti jäänud traditsiooniliselt pigem Emakeele Seltsi aastaraamatusse, sest selts on sellega üldiseltki palju tegelenud. Meie esindame ehk kõige kesksemat, kõige traditsioonilisemat eesti keele teadust, ja ma ei mõtle seda halvas mõttes. Selline stabiilsus ja kindlus on ESA-le suur tugevus.

Aastaraamat ilmub eesti ja soome keeles. Miks mitte inglise keeles?

Sest ingliskeelset lingvistikakirjandust on niigi väga palju. Ja minu meelest on praegu, tehisaru ajastul, üsna mõttetu muretseda selle pärast, et midagi on eesti keeles ja ingliskeelne lugeja ei saa seda kätte. Proovisin huvi pärast hommikul otsida infot ühe oma eriala teema kohta. On olemas tehisarupõhised keskkonnad, kus esitad küsimuse ja nn agent teeb sulle kirjandusülevaate. Esitasin ingliskeelse küsimuse esimese ja teise keele omandamise kohta ning ootasin huviga, mis tuleb eesti keele kohta. Ta oli kasutanud, ütleme, 90 protsenti teemakohastest eestikeelsetest artiklitest ja refereerinud neid täiesti adekvaatselt.

Eesti keeles on aga tähtis avaldada sellepärast, et kui me ise terminoloogiaga ei tegele, siis ei tegele sellega peale meie mitte keegi. Kui laseme kogu keeleteaduse ingliskeelseks, siis ühel hetkel ei saagi me enam eesti keelest rääkida, sest meil ei ole neid sõnu. Soome keelt oleme püüdnud alles hoida sellepärast, et Soomes on veel lingviste, kes on ülikoolis omandanud eesti keele oskuse ja võiksid ESAsse kirjutada ning seda lugeda.

Kes aastaraamatut loevad?

Enamasti loevad aastaraamatut ikkagi meie keeleteadlased, aga ka keeletoimetajad ja õpetajad.

Õpetajad on minu hinnangul kogukond, kuhu peaksime tugevamalt sisse tungima. Me püüame ülikoolis õpetajaid koolitades kogu aeg neile sisendada, et kui õpid õpetajaks, ei tähenda see, et õpid ära ja oledki valmis. Sa pead jäämagi õppima ja sul peavad olema kindlad erialaajakirjad, mida loed kogu elu. See on hästi raske, sest inimeste teadusteksti lugemise võimekus läheb järjest kehvemaks. Pikka teksti kardetakse, teadusteksti kardetakse: teadus tundub midagi nii hirmsat, et sellest kindlasti aru ei saa. Kindlasti osa loeb ja on neidki õpetajaid, kes on mind täienduskoolitustel üllatanud sellega, et nad loevad. Aga kindlasti mitte nii palju, kui tahaksime.

Keel on tugevalt seotud tehisaruga. Kuidas tehisaru keelt mõjutab?

Hästi keeruline öelda, sest selliseid uuringuid meil veel ei ole. Kui me selle küsimuse üldse püstitame, peame mõtlema, missugust keelt see mõjutab: kas seda, mida me räägime, või kirjalikku keelt. Mingi mõju on kindlasti, aga ma kahtlen, kas oskame seda ära tunda. Kõnekeel on õnneks siiski kõnekeel ja ehk loomulikum. Tehisaru tekstides on küll näha palju kantseliiti, mida tehisaru ei oska ära tunda ega vältida. Meie tekstid ilmselt ongi väga kantseliitsed, käesolevad ja antud ja läbiviimised ja teostamised üksteise otsa. Ju see meie keel siis selline on, tehisarul on lihtsalt palju sellist teksti kuskilt võtta ja ise sarnast juurde toota.

See on päris huvitav uurimisküsimus.

… aga kohutavalt raske uurida, sest lõpuks uurime seda, mida tehisaru on ise teinud. Samas kiirendab tehisaru kindlasti teatud uurimisprotsesse.

Tehisaru suudab hästi teha ka asju, mis toimetaja tööd hõlbustavad. Näiteks on kokkuvõte 21 sõna liiga pikk, sa istud teksti ees ja sul ei tule pähe ühtegi sõnastust, kuidas seda lühemaks saada. Tehisaru pakub kolm varianti, mille peale sa ise ei ole tulnud, ja üks kolmest kõlbab üldiselt küll. Nii et see aitab vahel välja mõttekrambist, kui oled oma lausesse kinni jäänud.

Teiselt poolt toimetaja vastutus suureneb. Olen mõelnud, kas mina tunnen tehisaru tehtud teksti ära. Üliõpilastöödes tunnen selle tihti ära, sest kui seal on väljamõeldud allikad (me nimetame neid hallukateks), on kohe teada, et autor ei ole ise kirjutanud. Aga kui tegu on hea tehisaru tehtud tekstiga, ei ole ma kindel, et tunnen selle kohe ära. Tuleb mõelda, kus tehisaru tekst võib uurimuses olla ja kus ei või. Seal, kus on autori enda analüüs, tahaksin ikka näha päris inimese loodud teksti.

Kuidas te üldse keeleteaduse juurde jõudsite?

Paljude erialavalikute puhul on tegemist juhuse ja mingite eeltingimuste kokkumänguga. Eeltingimus oli võib-olla see, et sattusin Tartusse eesti filoloogiat õppima. Mõttes oli ka arstiteaduskond, aga oma eluolu tõttu ei saanud ma sinna minna, sest seal ei olnud kaugõpet. Juhus oli võib-olla see, et sattusin kolmandal kursusel soomlaste Kirsi ja Jorma Toivaneni lastekeele uurimise rühma. See ei olnud muidugi juhus, et mul oli sel ajal laps ja uurimismaterjal nii-öelda kodus olemas.

Mida on lapsed teile eesti keele kohta õpetanud?

Ma ei oleks ilmselt keeleteaduses, kui ei oleks olnud lastekeele uurimist.

Eriti väikelaste puhul on justkui mingil hetkel aken lahti ja sa näed, kuidas keel toimib, kuidas keelt tehakse. Järgmisel hetkel on see aken kinni, kõik on peaaegu selge ja laps ei näita sulle enam midagi. Aga just sel perioodil, kui hakkavad tulema vead ja mingid ebareeglipärasused, kui laps hakkab näiteks käänama munat ja sabat või onuseid ja tädiseid, näed sa, mis seal taga on ja kuidas ta seda keelt ehitab.

Alguses õppis laps ära sõnad, mille osastaval lõppu ei olnud, näiteks maja ja kala tüüpi sõnad. Siis tuli järsku esimene osastav autot, laps taipas, et ahhaa, t, ja hakkas seda t-d igale poole lõppu panema: munat, sabat. Või näed, kuidas laps teeb nn tagasianalüüsi ja ütleb, et see on onu nais. Saad aru, et ta on taibanud, et omastava lõpus on tavaliselt vokaal ja nimetava lõpus konsonant, ja tuletab siis omastavast naise vormi tagasi: nimetav on järelikult nais. Selliseid asju on kaheaastaste laste kõnes nii vahva jälgida. Aga ühel hetkel on süsteem selge, laps n-ö paneb ukse kinni ja sa ei näe enam midagi.

Aastaraamat on ilmunud juba seitsekümmend aastat. Kus on see viiekümne aasta pärast?

Ma arvan, et viiekümne aasta pärast on see ajakiri olemas. Loodan seda kogu hingest. Viimase viiekümne aasta jooksul ei ole ju midagi väga olulist juhtunud: teemad on natuke muutunud ja tänapäevasemaks läinud, aga põhiolemus on jäänud samaks.

Seda, et see siis veel paberil ilmub, ma küll ei usu. See on ilmselt järgmise kümne aasta küsimus. Trükime seda praegu väikeses tiraažis puhtalt nostalgiast ja sellepärast, et on lugejaid, kes tahavad, et see oleks riiulil. Aga tiraaž läheb järjest väiksemaks, lattu me neid enam ei kogu ja võib-olla on kümne aasta pärast need, kes praegu tahavad paberit, sellest samuti loobunud. Ilmselt läheb see ainult veebi, aga hetkel me ei tea, mis vormis ajakirjad viiekümne aasta pärast üldse ilmuvad.

Sada aastat tagasi oli fookuses murdeuurimine. Mis võiks olla järgmiste kümnendite teemad?

Ma arvan, et teemad muutuvad, sest juba praegu on näha, et suurte keelemudelite abil saadud andmekogumeid on nii palju, et nende põhjal muutuvad ka teemad. Kindlasti tuleb keeleteadusesse rohkem mitmekeelsusega seotud teemasid. Neid on meil paraku vähe.

Juurde võiks tulla ka sotsiolingvistilisi teemasid. Kui võtta kasvõi minu enda teema, siis Eesti koolides on lapsi, kes kõnelevad kokku rohkem kui 150 eri keelt. Minu teada on eesti keeleteaduses tegeletud ainult nendega, kelle emakeel on vene keel, ja nüüd hiljuti natuke ka ukraina lastega. Ühes projektis nägime, et klassis võis kahekümne neljast lapsest üheksal olla muu emakeel ja need emakeeled olid näiteks joruba, bulgaaria või hollandi keel – väga ootamatud kombinatsioonid, aga need on olemas. Sellega tuleb ilmselt tegeleda, aga praegu tundub, et me ei oska seda ja pigem pigistame silmad kinni.

Uurimisteemasid jagub seega küllaga. Mida soovitaksite neile, kes kaaluvad aastaraamatusse kirjutamist?

Esiteks on ESA puhul tegu 1.1 kategooria ajakirjaga, sellest ei saa mööda vaadata. Teiseks on see vana ja soliidne ajakiri. Kolmandaks on meie toimetamisprotsess küllalt lühike. Välismaistes ajakirjades võib vahel esitamisest ilmumiseni minna kaks aastat. Meil ei lähe see kunagi üle kuue kuu. Kaastööde esitamise tähtaeg on tavaliselt 10. jaanuari paiku ja juuni lõpuks on number ilmunud.

Oluline on võib-olla ka retsensentide kvaliteet. Me ei kasuta enam retsensente, kes lihtsalt tõmbavad tabelisse linnukesi ja on liiga pealiskaudsed. Välja on kujunenud sisukat tööd tegevate retsensentide ring, kellelt ootame linnukeste kõrval ka sisulisi kommentaare.

Intervjueeris Airi Kaunissaare