ESTONIAN ACADEMY
PUBLISHERS
eesti teaduste
akadeemia kirjastus
PUBLISHED
SINCE 1997
 
Acta cover
Acta Historica Tallinnensia
ISSN 1736-7476 (Electronic)
ISSN 1406-2925 (Print)
Impact Factor (2022): 0.3
Eesti ajalugu kui müüt: vaatenurga probleem; pp. 136–184
PDF | 10.3176/hist.2022.1.06

Author
Hent Kalmo
Abstract

Artiklis lahatakse küsimust, mida tähendab ajaloo jutustamine kellegi vaatepunktist. Kuna baltisaksa ja eesti ajalookäsitlust on eristatud just niisuguses võtmes, siis antakse ülevaade eesti orientatsiooni tekkimisest revisionistliku programmina. Vaatepunkti mõiste mitmekihilisuse selgita­miseks tuuakse esile mitmeid keskendamise (fokuseerimise) vorme ning uuritakse nende kasutamist Eesti ajaloo puhul. Pakutakse välja selline ­eesti rahvusajaloo käsitlus, mida võib kirjeldada ajaloo jutustamisena eestlaste vaatepunktist, kuid mis pole ei vaenulik rahvusülesele käsitlusele ega ka muidu teaduslikult iganenud.

References

1. Veidi vähem vastandavalt: K. Brüggemann. Transnational History and the History of a Nation: The Case of Estonia. – Acta Historica Tallinensia, 2021, 27, 1, 6. 
https://doi.org/10.3176/hist.2021.1.01

2. Vt M. Tamm. Euroopa rahvuslik ajalookirjutus võrdlevas vaatluses. – Tuna, 2017, 2, 129. 

3. Mütologiliseeriva jutustuse eripära kohta vt: J. Ifversen. Myth in the Writing of European History. – Nationalizing the Past: Historians as Nation Builders in Modern Europe. Ed. by S. Berger, C. Lorenz. Palgrave Macmillan, London, 2010, 454.

4. P. Heehs. Myth, History, and Theory. – History and Theory, 1994, 33, 1.
https://doi.org/10.2307/2505649

5. Eriti nn rahvusmüütide juures, mis on lõimitud kollektiivsesse enesekuvandisse, ei paku ajaloolastele muidugi huvi mitte üksnes tõe tuvastamine (müüdi kummutamine), vaid ka see, kuidas ekslikud minevikukujutlused ise toimivad. Kollektiivset enesekuvandit määrava müüdi näitena võib tuua nn suure isamaasõja Nõukogude Liidus ja hiljem Venemaal; vt J. Brunstedt. The Soviet Myth of World War II: Patriotic Memory and the Russian Question in the USSR. Cambridge University Press, Cambridge, 2021. Vanemate kollektiivkujutelmade kohta Venemaal vt: M. Cherniavsky. Tsar and People: Studies in Russian Myths. Random House, New York, 1969. Tony Judt on kirjeldanud sõjaga seotud müüte Euroopas laiemalt. Näiteks tekkis tema sõnul Prantsusmaal kujutlus, nagu oleks kõik sõjaaegsed repressioonid pannud toime sakslased, ehkki tegelikult – ja see olevat tõeline ajalugu – tegi suur osa Euroopast kas koostööd Saksa relvajõududega või vaatas nende tegevust ükskõikselt pealt (T. Judt. Minevik on teine maa: Poliitilised müüdid sõjajärgses Euroopas. Tlk J. Isotamm. – Akadeemia, 1994, 8, 1647). Rahvusmüütide kohta üldisemalt: National Myths: Constructed Pasts, Contested Presents. Ed. by G. Bouchard. Routledge, London, 2013; Myths and Nationhood. Ed. by G. Hoskins, G. Schöpflin. New York, Routledge, 1997.

6. Vt C. Lorenz. Drawing the Line: ‘Scientific’ History between Myth-making and Myth-breaking. – Narrating the Nation: Representations in History, Media and the Arts. Ed. by S. Berger, L. Eriksonas, A. Mycock. Berghahn Books, New York, 2008, 44.

7. A. Wimmer, N. Glick Schiller. Methodological Nationalism and Beyond: Nation-state Building, Migration and the Social Sciences. Global Networks, 2008, 2–4, 305, tsit: M. Tamm. Euroopa rahvuslik ajalookirjutus, 129. 
https://doi.org/10.1111/1471-0374.00043

8. T. Õnnepalu. Mineviku tulevik. – Diplomaatia, 2007, 46. 

9. A. Andresen. Villem Reimani ajalookirjutuse tähendus. – V. Reiman. Eesti ajalugu. Tartu, Ilmamaa, 2014, 159. Reiman tõusvat esile, kuna ta „asus kirjutama uuelaadset eesti ajalugu, mis lähtus küll eesti rahvuslikust vaatenurgast, kuid järgis ka teadusliku probleemikäsitluse nõudeid“ (A. Andresen. Kas vajame rahvuslikku ajalooteadust? Villem Reimani kultuurilooline sõnum. – Akadeemia, 2016, 5, 756). 

10. J. Luiga. Willem Reiman. Mälestused ja märkused III. – Vaba Maa, 29.12.1923, 5. 

11. P. Põld. Kes oli meile Willem Reiman? – Willem Reiman’i mälestuseks. Postimees, Tartu, 1924, 7. 

12. Kolmanda imperatiivi järgi pidi kodumaa ajalugu olema „rahvale kasvatajaks“ (H. Kruus. Ärkamisaja pärandus Eesti ajaloo uurimisele. – Ajalooline Ajakiri, 1930, 3, 133). 

13. Läti rahvusajalugu on samas võtmes kirjeldanud I. Misāns: Akademische Geschichtsschreibung in Lettland zwischen Selbstbezogenheit, Politisierung und Verwestlichung. – Jahrbücher für Geschichte Osteuropas, 2013, 61, 373. 

14. J. Undusk. Ajalootõde ja metahistoorilised žestid: Eesti ajaloo mitmest moraalist. – Tuna, 2000, 2, 115. 

15. Eesti ja baltisaksa ajalookirjutuse põimunud suhetele on tähelepanu juhtinud Linda Kaljundi ja Ulrike Plath, vt: L. Kaljundi, U. Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist. – Tuna, 2017, 1, 3. 

16. H. Prants. Meie rahvasoo ajalooline alus. – Päevaleht, 27.07.1922, 3. Prants väitis, et iseseisvuse võitmisega oli eesti rahvas teinud küpsuseksami: H. Prants. Eesti vanem ajalugu. Eestimaa Kooliõpetajate Vastastikuse Abiandmise Seltsi raamatukaupluse kirjastus, Tallinn, 1920, 5. 

17. E. Laaman. Eesti Vabadussõja poliitiline ajalugu: Etteloetud Kaitseväe Kultuur-selgitustöö kursustel 1925 a. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutiste staap, [Tallinn], 1929, 1–2.

18. Eesti Asutava Kogu seletus Eesti riiklisest iseseisvusest ja rippumatusest. – Riigi Teataja, 19.07.1919, 47. 

19. A. R. Cederberg. Ajaloolise uurimistöö korraldamisest II. – Postimees: Hommiku-väljaanne, 28.03.1920, 3. 

20. Vt M. Garleff. Deutschbaltische Politik zwischen den Weltkriegen. Verlag Wissenschaftliches Archiv, Bonn, 1976, 5. 

21. H. Laakmann. Lebensbedingungen des baltischen Deutschtums II. – Baltische Stimmen, 17.05.1928, 1. 

22. Saksa Vähemusrahvuse Kultuuriomavalitsuse ülevaade saksa vähemusrahvuse ajaloost Eestis, dateerimata. Rahvusarhiiv, Eesti Ajalooarhiiv, f 85, n 1, s 1719, l 69. 

23. R. Baltenius [H. Keyserling]. The Balts in the History of Esthonia. Baltischer Verlag, Berlin, 1922, 177.

24. H. von Keyserling. Baltikum [1927]. Tlk K. Läänemets. – Looming, 1989, 6, 813. 

25. H. Laakmann. Dorpat 1919–1929. – Baltische Monatsschrift, 1928, 59, 698–699. 

26. Vt R. von Engelhardt. Die Deutsche Universität Dorpat in ihrer geistesgeschichtlichen Bedeutung. Reval, Franz Kluge, 1933, VI–VII.

27. Loengusarjade põhimõttest. Rahvusarhiiv, Eesti Ajalooarhiiv, f 85, n 1, s 1719, pagineerimata; Kultuuriameti kiri Dr. Klumbergile, 07.06.1926, samas.

28. Ueber die Kulturlage der Gegenwart. – Revaler Bote, 07.05.1926, 10. 

29. Die Vorträge der Professoren Th. Litt-Leipzig, W. Dibelius-Berlin und Dr. K. J. Obenauer-Darmstadt in Dorpat und Reval v. 12.–20. April 1926. – Revaler Bote, 07.05.1926, 3. 

30. H. Rickert. Die Grenzen der naturwissenschaftlichen Begriffsbildung: Eine logische Einleitung in die historische Wissenschaften. J. C. B. Mohr, Leipzig, 1896, 17. 

31. Vt G. Simmel. Die Probleme der Geschichtsphilosophie. Fünfte Auflage. Duncker & Humblot, München, Leipzig, 1923, 162. 

32. R. Eucken. Philosophie der Geschichte. – Systematische Philosophie. Dritte durchgesehene Auflage. Hrsg. von W. Dilthey. W. B. G. Teubner, Berlin, Leipzig, 1921, 223. 

33. Vom Sinn der Geschichte. – Revaler Bote, 07.05.1926, 4. 

34. R. von Engelhardt. Was lehrt uns die Geschichte. – Baltische Monatsschrift, 1928, 59, 68. 

35. H. Rimscha. Väter und Söhne: Ein Beitrag zum Problem der Generationen bei uns Balten. – Baltische Monatsschrift, 1928, 59, 271. 

36. W. Wulffius. Vom Sinn livländischer Geschichte. G. Löffler, Riga, 1926, 4. 

37. G. Wrangel. Warum brauchen wir heute eine „Baltische Geschichte“? – Revaler Bote, 28.03.1927, 7. 

38. Alexander von Tobien väitis, et baltisakslaste maailmaajalooline kutsumus oli ühendada neile määratud ruum Läänega ja kaitsta seda Ida kaose eest. See olevatki Balti ajaloo mõte. (A. von Tobien. Die livländische Ritterschaft in ihrem Verhältnis zum Zarismus und russischen Nationalismus. Zweiter Band. Walter de Gruyter, & Co, Berlin, 1930, 317) 

39. A. De Vries. Zum 24. Februar. – Revaler Bote, 23.02.1926, 3 (rõhutus ära jäetud).

40. H. von Berg. Zum 24. Februar. – Baltische Stimmen, 23.02.1928, 1. 

41. [R.] Wittram. Literaturbericht: Bihlmans, A. Die politischen und wirtschaftlichen Grundlagen der Baltischen Republik Lettland. – Baltische Monatsschrift, 1927, 58, 64. 

42. A. De Vries. Der 25. Februar 1918. – Revaler Bote, 25.02.1928, 3. Sellest, kuidas Balti pataljoni toodi näiteks maa teenimisest vt: K. Brüggemann. Baltisakslased ja Eesti iseseisvus 20. sajandil. – Vikerkaar, 2018, 1–2, 162.

43. H. von Keyserling. Baltikum, 813.

44. Samas. 

45. H. von Keyserling. Philosophie als Kunst. Zweite Auflage. Otto Reichl Verlag, Darmstadt, 1922, 177. 

46. H. von Keyserling. Politik, Wirtschaft, Weisheit. Otto Reichl Verlag, Darmstadt, 1922, 60.

47. H. von Keyserling. Loov tunnetus. Tlk I. Vene. Ilmamaa, Tartu, 1998, 213–214. 

48. H. von Keyserling. Politik, Wirtschaft, Weisheit, 36. 

49. Maa määrava mõju tõttu olevat Balti ajalugu alati olnud maa-ajalugu: H. Girgensohn. Über die Bedeutung der Bodenständigkeit des baltischen Deutschtums. – Baltische Monatshefte, 1933, 129. Baltisakslaste kujutluse kohta endist kui päriselanikest vt: U. Plath. Rändrahnud ja majaisandad: Baltisakslaste suhe maaga ja kodutunde teke 19. sajandil. – Vikerkaar, 2008, 7/8, 113. 

50. T. Lessing. Geschichte als Sinngebung des Sinnlosen. Dritte, unveränderte Auflage. C. H. Beck’sche Verlagsbuchhandlung Oskar Beck, München, 1921, 13. 

51. Samas. 

52. R. von Engelhardt. Was lehrt uns die Geschichte, 70.

53. Muutunud raamistust ilmestab hästi Matthias Johann Eiseni otsus uuendada oma 1913. aastal teises trükis ilmunud raamatut „Eesti-, Liivi- ja Kuramaa ajalugu“. 1919. aastal avaldatud kolmas trükk kandis pealkirja „Eestimaa ajalugu“. Eisen ütles selgituseks, et „Eestimaa muidugi kõike eestlaste asuala meie kodumaal tähendab“. Ta vabandas, et raamatus oli endiselt pühendatud palju ruumi Riiale, „kuid vastasel puhul oleks mõni sündmus ainult pooliku valgustuse saanud. Niisama tuli lätlaste ja liivlaste tegevust, kellega eestlastel sagedaste kokkupuutumist, pisut tähele panna.“ (M. J. Eisen. Eestimaa ajalugu. Kolmas ümbertöötatud trükk. Postimehe kirjastus, Tartu, 1919, 3–4)

54. H. Kruus. Eesti ajalooteadus (Hans Kruusi loeng õpetajate kursustel 1928. aastal). – Rahvusarhiiv, Eesti Ajalooarhiiv, f 5150, n 1, s 252, l 3–5. 

55. Samas, l 4. 

56. Samas, l 3–5.

57. H. Kruus. Ärkamisaja pärandus Eesti ajaloo uurimisele [1930]. – H. Kruus. Eesti küsimus. Koost. T. Karjahärm, H. Runnel. Ilmamaa, Tartu, 2005, 136. Hans Kruusi kohta lähemalt vt: S. Kivimäe, J. Kivimäe. Hans Kruus und die deutsch-estnische Kontroverse. – Zwischen Konfrontation und Kompromiss. Hrsg. von M. Garleff. R. Oldenburg Verlag, München, 1995, 155–170; J. Kivimäe. Rektor Hans Kruus. Aasta Raamat, Tallinn, 2007.

58. H. Kruus. Eesti ajalooteadus, l 19.

59. Vt J. Libe. Arvustus raamatule: Luiga, J. Eesti Vabadusvõitlus 1343–1345 (Tallinn, 1924). – Postimees, 01.11.1925, 3; H. Kleis. Akadeemiline Ajaloo-Selts 1930./1931. aastal. – Ajalooline Ajakiri, 1931, 2, 106 (ülevaade O. Liivi ettekandest „Mõningaid Soome ja Eesti ajaloouurimise ühisküsimusi“).

60. H. Kruus. Eesti ajalooteadus, l 19.

61. H. Kruus. Ärkamisaja pärandus, 132. 

62. Vt G. W. F. Hegel. Enzyklopädie der philosophischen Wissenschaften im Grundrisse, Dritter Teil: Die Philosophie des Geistes. Suhrkamp, Frankfurt, 349 (§ 549).

63. Vt C. C. Herod. The Nation in the History of Marxian Thought: The Concept of Nations with History and Nations without History. Springerm, The Hague, 1976. 

64. R. Rosdolsky. Friedrich Engels und das Problem der „geschichtslosen“ Völker (die Nationalitätenfrage in der Revolution 1848–1849 im Lichte der „Neuen Rheinischen Zeitung“). – Archiv für Sozialgeschichte, 1964, 4, 87. 

65. L. von Keyserling. Eine Bitte an unsere Historiker. – Baltische Monatsschrift, 1881, 28, 355. 

66. V. Reiman. Ajaloolise vaatlemisviisi puudus. – V. Reiman. Mis meist saab? Koost. H. Runnel. Ilmamaa, Tartu, 2008. Nagu Hans Kruus tudengina koges, ei pakkunud eestlaste väike ajalugu teistest rahvustest õpetlastele siiski üldse huvi. Tartus aastaid professorina maailmaajaloolisi suursündmusi käsitlenud Jevgeni Tarle, kes elas siin isiklikult läbi ka 1917. aasta märtsirevolutsiooni, ei suutnud hiljemgi mõista, „kust tuli see eesti intelligents, kelle kandel 1919. aastal pandi käima uus ülikool Tartus“ (H. Kruus. Ajaratta uutes ringides. Eesti Raamat, Tallinn, 1979, 139). Eesti haritlastele oli arusaamatu aga hoopis see, kuidas oli võimalik, et nende rahva eluavaldused olid aastasadu olnud nähtamatud. 

67. H. Kruus. Ajaloota rahvused Venemaal. – Sirvilauad, 1916, 20, 61. 

68. H. Kruus. Grundriss der Geschichte des estnischen Volkes. Tartu, Akadeemiline Kooperatiiv, 1932, 5–6. 

69. August Saal oli sellise kitsikuse kohta ilmekalt öelnud: eesti rahva ajaloo uurijal on „lõpmata suur kirjanduse väli ees“, kuid sealt on vähe leida, „sest meie ajalugu on õieti juba hakatusel kadunud“ (A. Saal. Üleüldine isamaa ajalugu I: Eestlaste ajalugu kõige wanemast ajast nende priiuse kautamiseni. N. Erna, Rakvere, 1893, 11). 

70. Mälestati talurahva liikumist. – Sakala, 23.11.1934, 1. 

71. Eesti rahvas on alati olnud ... Vägede ülemjuhataja kindral J. Laidoneri sõnad Õpetatud Eesti Seltsi juubelil. – Sakala, 02.02.1938, 2.

72. Samas. 

73. A. von Taube. Die estnische Geschichtsschreibung an der Universität Dorpat (Tartu) in den Jahren 1930–1932. – Baltische Monatshefte, 1933, 33. 

74. Samas, 34. Näiteks mainis Taube: „Maa vallutamist sakslaste poolt näeb Kruus mõistagi rõhutatult rahvuslik-eestilikust vaatenurgast kui orjusse langemist ning vana rahvakultuuri ja rahvusliku riigiorganisatsiooni kõigi algete hävitamist. Eesti rahva kuulumist katoliiklikusse ilmakirikusse ja Püha Rooma Riiki ei peeta nähtavasti üldse tähtsaks“ (samas). 

75. H. Moora. Die Vorzeit Estlands. Akadeemiline Kooperatiiv, Tartu, 1932. 

76. A. von Taube. Die estnische Geschichtsschreibung an der Universität Dorpat (Tartu), 38. 

77. A. von Taube. Die estnische Geschichtsschreibung an der Universität Dorpat (Tartu), 150. Taube väitel kinnitasid eestlaste uurimused, et juba enne 13. sajandit eristus Ida-Baltikum kultuuriliselt Narva- ja Peipsi-tagusest alast (A. von Taube. Estnische Geschichtsforschung und Geschichtsschreibung. – Jomsburg, 1937, 48).

78. Samas, 152. 

79. W. M. Das letzte Wort eines baltischen Edelmannes. – Dorpater Zeitung, 27.01.1931, 2. 

80. G. von Rauch. Estlands schwedische Zeit: Die Bestandaufnahme der Archive und die Geschichtsforschung. – Jomsburg, 1938, 264. 

81. H. Bosse. Estnische politische Geschichtsschreibung. – Baltische Monatshefte, 1935, 583–584. 

82. C. Engel. Vorwort. – Ostbaltische Frühzeit. Hrsg. von C. Engel. S. Hirzel, Leipzig, 1939, VIII. 

83. R. Kenkmaa. Arvustus raamatule: Ostbaltische Frühzeit. Hrsg. von C. Engel. – Ajalooline Ajakiri, 1939, 4, 231–232; H. Laakmann. Estland und Livland in frühgeschichtlicher Zeit. – Ostbaltische Frühzeit, 350. 

84. Vt E. Mühle. Deutschbaltische Geschichtsschreibung zum livländischen Mittelalter im Kontext der politischen Entwicklungen der 1920er bis 1950er Jahre: Zwei Werkorientierte Fallstudien. – Journal of Baltic Studies, 1999, 30, 364. 
https://doi.org/10.1080/01629779900000171

85. Arved von Taube ettekanne Eesti saksa ajaloolaste kokkusaamisel, 10.04.1933. Rahvusarhiiv, Ajaloomuuseum f 135, n 1, s 147, l 55. Selle kokkusaamise kohta ülevaatlikult: I. Jürjo. Die Versammlung deutscher Historiker in Reval/Tallinn am 10. und 11. April 1933 – Ergebnis und Wirkungen. – Zwischen Konfrontation und Kompromiss. Hrsg. von M. Garleff. R. Oldenburg Verlag, München, 1995, 171–183.

86. J. Köler J. Hurdale, 31.12.186[3]. – Eesti Kirjandus, 1911, 5, 185. 

87. J. Köler J. Hurdale, 25.02.1864. – Eesti Kirjandus, 1910, 11, 453. 

88. Vt R. Põldmäe. Kreutzwald ja „Peterburi patrioodid“. – Looming, 1978, 12, 2068. 

89. Saksamaalt. – Perno Postimees, 11.05.1860, 142. 
https://doi.org/10.1007/BF02903250

90. Tönnis Laks ehk Eestlase issama. – Perno Postimees, 17.10.1862, 327.

91. Issama-armastus. – Perno Postimees, 03.07.1863, 205. 

92. „Was is des Deutschen Vaterland? ... So weit die deutsche Zunge klingt ... Das wackrer Deutscher, nenne dein!“ kõlas Arndti kuulus laul.

93. Vt R. Vierhaus. „Patriotismus“ – Begriff und Realität einer moralisch-politischen Haltung. – Deutsche patriotische und gemeinnützige Gesellschaften. Hrsg. von R. Vierhaus. Kraus International Publications, München, 1980, 11.

94. Siinmail esindas niisugust hoiakut nt Saksamaalt Põltsamaale pastoriks tulnud August Wilhelm Hupel, kes nägi oma rolli adoptiivmaa patrioodina Liivi- ja Eestimaa kasu teenimises ja nende kultuuriliste saavutuste propageerimises; vt I. Jürjo. Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel 1737–1819. Riigiarhiiv, Tallinn, 2004, 143.

95. Sõna „rahvas“ (Volk) tähistas selles kontekstis talupoegi, käsitöölisi ja linna alamkihti; vt A. Conrad. Aufgeklärte Elite und aufzuklärendes Volk? Das Volk im Visier der Aufklärung. – Das Volk im Visier der Aufklärung: Studien zum Popularisierung der Aufklärung im späten 18. Jahrhundert. Hrsg. von A. Conrad, A. Herzig, F. Kopitzsch. Lit Verlag, Hamburg, 1998, 5.

96. H. Böning. Das „Volk“ im Patriotismus der deutschen Aufklärung. – Patriotismus und Nationsbildung am Ende des Heiligen Römischen Reiches. Hrsg. von O. Dann, M. Hroch, J. Koll. SH-Verlag, Köln, 2003, 90. Šveitsi kohta: K. Schwarber. Die schweizerische Geschichtsschreibung im 18. Jahrhundert und der nationale Gedanke. – Basler Zeitschrift für Geschichte und Altertumskunde, 1927, 26, 165.

97. Die Geschichte von Siebenbürgen in Abend Unterhaltungen vors Volk, Erster Teil. Hermannstadt, 1784, vorrede. Tsit: samas, 92. Lihtne ja ilmekas käsitlusviis sobis ka isamaa ajaloo õpetamiseks lastele, vt: M. Thiel. Unterhaltungen aus der vaterländischen Geschichte für die Jugend. Julius Conrad Daniel Müller, Riga, 1814. Tartu ülikooli ajaloo, statistika ja geograafia professor Gustav von Ewers kirjutas hiljem, et religioon ja isamaa-armastus on kaks kõige tõhusamat sisemist hooba, mida riigi valitsus saab kasutada (J. P. G. Ewers. Politik in Andeutungen. Verlag von August Sticinsky, Dorpat, 1829, 80). 

98. Järjepidevuse kohta 18. sajandi patriootlike seltsidega vt: G. Kunz. Verortete Geschichte: Regionales Geschichtsbewusstsein in den deutschen Historischen Vereinen des 19. Jahrhunderts. Vandenhoeck & Ruprecht, Göttingen, 2000, 52. 1844. aastaks oli Saksamaal ajalooseltse juba üle neljakümne: Die historischen Vereine und Zeitschriften Deutschlands. – Zeitschrift für Geschichtswissenschaft, 1844, 518. Seltside asutamine kiirenes 1815. aasta järel, pärast nn vabadussõdu (Freiheitskriege), kui hakati iseäranis palju rõhutama patriootliku meelsuse kasvatamise vajadust ajaloo õpetamise abil (T. Adam. Rettung der Geschichte – Bewahrung der Natur: Ursprung und Entwicklung der Historischen Vereine und des Umweltschutzes in Deutschland von 1770 bis zur Gegenwart. – Blätter für deutsche Landesgeschichte, 1997, 133, 243). 

99. H. Weiss. Die historischen Gesellschaften. – Geschichte der deutschbaltischen Geschichtsschreibung. Hrsg. von G. von Rauch. Böhlau Verlag, Köln, 1986, 124.

100. Livländische Briefe. – Der Refraktor, 1836, 20, 160. 
https://doi.org/10.1002/jlac.18360200222

101. P. A. Poelchau. Ueber den Gewinn und Genuss, welchen das Studium der Geschichte unsers Vaterlandes verspricht. – Mittheilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Ehst- und Kurland’s, Erster Band. Eduard Frantzen’s Buchhandlung, Riga, Leipzig, 1840, 331–332. 

102. Statut der gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat (§ 1). – Verhandlungen der Gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat, Erster Band. Dorpat, 1846, 11. 

103. Selle kohta, kuidas Kruse soovitas juba varem Saksamaal haarata isamaa muististe hulka arheoloogiliste leidude kõrval ka rahvalaule, murdeid ja kombeid: F. Schlette. Die Anfänge einer Ur- und Frühgeschichtsforschung in Halle bis zur Gründung des Provinzialmuseums. – Jahresschrift für mitteldeutsche Vorgeschichte, 1984, 64, 14. Kruse ettepanekul loodi 1843. aastal Tartu ülikooli juurde isamaa-muisiste muuseum (Central-Museum für vaterländische Alterthümer), mille direktoriks sai Kruse ise (Die Kaiserliche Universität Dorpat während der ersten fünfzig Jahre ihres Bestehens und Wirkens. J. C. Schünmann’s Wittwe und C. Mattiesen, Dorpat, 1852, 125). 

104. F. Kruse. Ur-Geschichte des Estnischen Volksstammes und der der Kaiserlich Russischen Ostseeprovinzen Liv-, Esth- und Curland überhaupt, bis zur Einführung der christlichen Religion. Frederich Severins Verlagshandlung, Moskau, 1846.

105. J. Luiga. Willem Reiman: Mälestused ja märkused III. – Vaba Maa, 29.12.1923, 5. 

106. Siinse rahvavalgustuse kohta vt: A. Mattheus. Aufklärung in Estland und die deutsche Volksaufklärung des 18. und 19. Jahrhunderts. – Volksaufklärung ohne Ende? Vom Fortwirken der Aufklärung im 19. Jahrhundert. Hrsg. von H. Böning. edition lumière, Bremen, 2018, 423.

107. F. R. Kreutzwald. „Kalevipoja“ I trüki eessõna. – Maailm ja mõnda. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1953, 326. 

108. 1819. aastal peetud nn Miitavi dispuudis jäi peale arvamus, et iga rahvas peab säilitama talle jumalast antud eripära. Lätlaste kalduvus hüljata oma keel saksa keele ja kultuuri kasuks on upsakuse ja tõusikluse ilming, väitis pastor Karl Friedrich Watson (Sieben Vorträge über Germanisierung der Letten: Eine Reminiszenz vom J. 1819. – Baltische Monatsschrift, 1905, 47, 68). Maarahvast tuli õpetada hindama talle osaks saanud seisundit, mis hõlmas seisusliku tunnusena ka rahvuskultuuri; vt Plan über die Art und Weise, wie die Gesellschaft auf die Kultivirung des lettischen Landvolkes einwirken könne, vorgelesen am 8ten August 1817 von dem Pastor Watson zu Lesten. – Jahresverhandlungen der kurländischen Gesellschaft für Litteratur und Kunst, Erster Band. Mitau, 1819, 50; Ideen über die Zweckdienlichsten mittel zur Aufklärung des ehstnischen Landmannes, besonders im Dörpt-Werroschen Bezirk. – Samas, 57. Miitavi dispuudi kohta vt: I. Jürjo. Eestlaste rahvuslik ärkamine 19. sajandil – baltisaksa valgustuse teene? – Ideed ja ühiskond: Balti provintside mõtte- ja kultuuriloost 18.–19. sajandil. Koost. I. Põltsam-Jürjo, T. Tannberg. Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2011, 216.

109. Bertram [G. von Schultz]. Zur Geschichte und zum Verständnis der estnischen Volkspoesie. – Baltische Monatsschrift, 1860, 2, 433. 

110. G. von Schultz. Ein Bruchstück aus der Geschichte der Esten. – Verhandlungen der Gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat, Dritter Band. Heinrich Laakmann, Dorpat, 1854, 29. 

111. Kreutzwald Kölerile, 12.11.1863. – Fr. Kreutzwaldi kirjavahetus, VI kd. Eesti Raamat, Tallinn, 1979, 102.

112. C. Schirren. Oeffentliche Versammlung der Gelehrten Estnischen Gesellschaft zur Feier ihres 25-jährigen Bestehens am 18. Januar 1863. Dorpat, 1863, 3. 

113. 1860. aastal tajuti ohuna mitte eestlaste ja lätlaste rahvuslust, vaid nende proletariseerumist: Der Proletarier-Charakter der bäuerlichen Ackerbau-Industrie in Liv- und Esthland. – Baltische Monatsschrift, 1860, 2, 102. Sel taustal nähti rahvahariduse peamise hädana kavakindluse puudust (st eeldus oli, et igasugune rahvaharidus, ükskõik millises keeles ja vormis, taotleb sama eesmärki): G. Brasche. Zur Geschichte unseres „Volkes“ in Kurland. – Baltische Monatsschrift, 1859, 1, 282–283.

114. F. R. Faehlmann. Ettekanne 1848. a. üldkoosolekul. – Teosed I. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu, 1999, 148.

115. C. R. Jakobson. Kooli Lugemise raamat. H. Laakmann, Tartu, 1867, 155. 

116. C. R. Jakobson. Emma-armastusest. – Eesti Postimees, 11.05.1866, 149. 

117. G. Brasche. Ein Blick auf unsere lettische Volksliteratur der letztern Zeit, besonders die Journalistik. – Baltische Monatsschrift, 1861, 4, 478. 

118. C. R. Jakobson. Kolm isamaa kõnet. E. Pratz, St. Petersburg, 1870, 5. 

119. Z. Zum Schutz der geschichtlichen Studien, mit besonderer Beziehung auf die Provinzialgeschichte. – Das Inland, 52, 23.12.1836, v 865. 

120. Georg von Schultz kõneles küll eestlaste õnnelikust muinasajast, kuid kirjutas ometi, et kogu kõrgema kultuuri on nad saanud sakslastelt. G. J. von Schultz. Peegli pildid. [G. J. Schultz-Bertram], Peterburi, 1866, 15. 

121. C. R. Jakobson. Kooli Lugemise raamat, 155. 

122. C. R. Jakobson. Kolm isamaa kõnet, 5, 14. 

123. „Eestlaste isamaal, mis ilma kohalikku päritolu valitsejateta oli 600 aasta jooksul kas maadeahnitsemise ja võimuiha saagiks või siis ahnuse ja omakasu ohvriks, toimusid kõik poliitilised, õiguslikud ja usulised muudatused eestlase teadmata, veelgi vähem küsiti tema arvamust. Tema ja ta isamaa läks taanlastele, müüdi saksa kõrgmeistrile, kingiti Liivi ordule, anti üle Rootsile ja lõppeks Venemaale ilma muu osavõtuta tema poolt kui see, et ta tohtis valada lahinguväljadel oma verd, viljapõldudel oma higi.“ (Eestlane ja tema isand. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1959, 41) Ea Jansen on Jakobsoni kolmeosalise ajaloopildi kohta väitnud, et see lähtus eelkõige Garlieb Merkeli ajaloonägemusest (E. Jansen. Isamaakõnede ajast. – C. R. Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Eesti Raamat, Tallinn, 1991, 87). Jüri Kivimäe on osutanud Koidula luule võimalikule mõjule (J. Kivimäe. Carl Robert Jakobson ja „seitsmesaja-aastase orjaöö“ sünd. – Kultuur ja rahvas: Mälestusteos Ea Jansenile. Koost. I. Põltsam-Jürjo, J. Kivimäe. Rahvusarhiiv, Tartu, 2021, 115). On siiski kaheldav, kas orjuse, öö ja koidu kujundi ühendamist peaks omistama vaid mõnele üksikule autorile (ja oletama, et see skeem jõudis Jakobsonini nende teostest). Öö ja koit olid sel ajal väga laialt kasutuses paganliku pimeduse ja Jumala õnnistuse võrdpiltidena (1861. aastast ilmunud Perno Postimehe lisalehe nimi oli „Pagganatte ö ja koit“). Talurahva vabastamise jutlusteski tähistati priiuse saabumist koiduna, vabastavat keisrit esitati aga omamoodi analoogina Jumalale (vt Jutlus Eestima Tallorahwa ue seädusse kulutamisse jures. J. H. Gressel, Tallinn, 1817, 3). 1864. aastast pärinev Märt Jakobsoni „Eestirahva elloluggu“ kõneleb samuti ööst ja koidust. Ei tarvitse arvata, et tegu oli uuendusega, seda enam, et Venemaal toimunud reformide tõttu toodi 1860. aastate algusest saati pidevalt ette seda, kuidas keiser Aleksander oli eestlastele kinkinud priiuse ja päästnud nad sajandeid kestnud orjusest. Uuendusena võib näha ennekõike seda, et Carl Robert Jakobson kirjeldas orjusele eelnenud perioodi valguse ajana (mis oli muidugi risti vastuolus kujutlusega paganlikust pimedusest). 

124. M. Jakobson. Eestirahva elloluggu. Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuurilooline Arhiiv, Köler 18:3 (F 0: 7: 18), l 3. 

125. R. Põldmäe. J. Köleri maali „Ärkamine nõidusunest“ kirjanduslikest suhetest. – Keel ja Kirjandus, 1964, 11, 675. 

126. Jakobson Adamsonile, 02.01.1872, tsit: H. Kruus. Jakob Hurda pärand Eesti rahvuslikule mõttele. – Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad. Toim. H. Kruus. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu, 1939, 31.

127. H. Kruus. Jakob Hurda pärand Eesti rahvuslikule mõttele, 31. 

128. J. Undusk. Ajalootõde ja metahistoorilised žestid, 115 (rõhutus ära jäetud). 

129. A. Brückner. Zur Theorie der Geschichte. – Nordische Rundschau, 1887, 6, 49. 

130. A. Brückner. Festrede zur Jahresfeier der Stiftung der Universität Dorpat am 12. December 1886. Schnakenburg’s Buchdruckerei, Dorpat, 1886, 9, 16. 

131. Vt O. Lorenz. Die Geschichtswissenschaft in Hauptrichtungen und Aufgaben. Verlag von Wilhem Hertz, Berlin, 1886, 76. 

132. W. F. Eichhorn. Rahu kosutab, waen kautab: Wastus C. R. Jakobsoni „Kolm isamaa köne“ peale. Tallinn, 1873, 12.

133. Kreutzwald Yrjö-Koskinenile, 23.08.1866. – Yrjö-Koskinens Briefwechsel mit seinen estnischen Freunden. Toim. O. Loorits. K. Mattiesen, Tartu, 1936, 39; Kreutzwald Hurdale, 17.01.1865. – Kreutzwaldi kirjavahetus, 88.

134. Jahresversammlung am 18. Januar 1896. – Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft 1896. C. Mattiesen, Jurjev (Dorpat), 1897, 4.

135. R. Tasa. Leo Meyer Tartu Ülikooli õppejõuna ja keeleteadlasena. (Tartu Riikliku Ülikooli toimetised, 125.) Tartu Riiklik Ülikool, Tartu, 1962, 8. 

136. L. Meyer. Über die in der livländischen Reimchronik erhaltenen Nachrichten von den Esten. C. Mattiesen, Dorpat, 1872, 4.

137. Samas, 9. 

138. L. Meyer. Ueber die bei Heinrich dem Letten sich findenden Nachrichten von den Esten. C. Mattiesen, Dorpat, 1876, 4–5. 

139. Ch. Woldemar. Baltische namentlich Livländische Bauernzustände. Brockhaus, Leipzig, 1862, 33.

140. Tähelepanuväärselt läks Jakobsonile hiljem traktaadiga vastanud Wilhelm Friedrich Eichhorn kiiresti mööda ajaloolisest osast raamatus „Eestlane ja tema isand“, piirdudes peamiselt vaid tõdemusega, et selline toimimisviis oli keskajal tavaline (F. W. Eichhorn. Die Partheischrift der Ehste und sein Herr partheilos beurtheilt. Reval, 1864, 6). 

141. Kreutzwald Adamsonile, 16.06.1871. – Kreutzwaldi kirjavahetus, 221. 

142. L. von Keyserling. Eine Bitte an unsere Historiker. – Baltische Monatsschrift, 1881, 28, 358. 

143. A. Dido. Ajaloo kasust. – Eesti Postimees, 04.08.1882, 3; uustr: A. Dido. Ajaloo kasust. Koost. H. Runnel. Ilmamaa, Tartu, 2006, 17–27. 

144. H. Kruus. Liivimaa rüütelkonna rünnak eesti seltside vastu 1881. aastal. – H. Kruus. Eesti ajaloost XIX sajandi teisel poolel, 207; E. Blumfeldt. Ühest magistraal-ideest eesti ühiskondliku mõtte ajaloos poolsajandil enne 1917. aasta veebruarirevolutsiooni. – Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis aastaraamat, 1980, 8, 21. Jakobson arvustas Sakalas väga sapiste sõnadega Keyserlingi soovi, et rahvale pakutaks niisugune kodumaa ajalugu, milles baltisakslased, eestlased ja lätlased esineks ühe kogukonnana (Omalt maalt. – Sakala, 15.06.1881, 2; Omalt maalt. – Sakala, 27.06.1881, 2). Ka lätlased taotlesid 1881. aasta suvel kubermangupiiride muutmist rahvuslikul alusel: U. von Hirschhausen, Die Grenzen der Gemeinsamkeit: Deutsche, Letten, Russen und Juden in Riga 1860–1914. Vandenhoeck & Ruprecht, Göttingen, 2006, 354.

145. Vt W. F. Eichhorn. Rahu kosutab, waen kautab, 17. 

146. Vt J. Hurt. Pildid isamaa sündinud asjust. Tartu, 1879, 76, 156. 

147. J. Hurt. Palve neile, kes jutustusi isamaa sündinud asjost armastavad. – J. Hurt. Mida rahvamälestustest pidada. Koost. Ü. Tedre. Eesti Raamat, Tallinn, 1989, 26. 

148. Nagu teada, ütles Hurt ise, et riikliku iseseisvuse kavad on eestlastele „külge luuletatud“: J. Hurt. Eesti päevaküsimused, 152. 

149. Hurda keskendumise kohta seesmisele ajaloole: J. Undusk. Kolm võimalust kirjutada eestlaste ajalugu: Merkel – Jakobson – Hurt. – Keel ja Kirjandus, 1997, 12, 806. 

150. J. Hurt. Pildid isamaa sündinud asjust, 72. 

151. L. Meyer. Ueber die bein Heinrich dem Letten sich findenden Nachrichten von den Esten. C. Mattiesen, Dorpat, 1876, 19–20.

152. J. Hurt. Pildid isamaa sündinud asjust, 89. 

153. Samas, 90. Küsimus, kas 13. sajandil võeti ära „meie“ maa, kerkis esile 1860. aastatel, kui mõisnikud pakkusid maad müügiks liiga kõrgeks peetud hinna eest. Jaan Adamson küsis 1866. aastal kirjas Kreutzwaldile (nähtavasti Viljandimaal tekkinud laiema arutelu tõukel): „Mis eest võeti maa meie käest ära?“ Kreutzwald vastas: „Seda küsimist peame nõnda moondama: mispärast võeti meie eelkäijate käest maa ära? sest meil ei ole maad olnud ega võinud seda keegi meie käest riisuda.“ (Kreutzwald Adamsonile, 18.09.1866. – Kreutzwaldi kirjavahetus, 196) Saksakeelses perioodikas oli maa algse omandamise õigus selles kontekstis juba varem jutuks tulnud: T. Bötticher. Der Domainenverkauf in den Ostseeprovinzen und das Güterbesitzrecht. – Baltische Monatsschrift, 1861, 3, 410. 

154. Ühe suure ajaloolise pildi rahvaste kogumist pakkus 18. sajandi lõpus Johann Gottfried Herder teoses „Ideen zur Philosophie der Geschichte der Menschheit“, eesti keeles: Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast. Tlk K. Räni. Ilmamaa, Tartu, 2019.

155. Omamoodi manifestiks sai selles suhtes (kuigi siin arvustatakse pigem üldisemalt saksa ajalookirjutust kui Ranket ennast): H. Ritter. An Leopold von Ranke über deutsche Geschichtsschreibung: Ein offener Brief. Fues’s Verlag, Leipzig, 1867. 

156. L. von Ranke. Geschichten der romanischen und germanischen Völker von 1494 bis 1514. Dritte Auflage. Verlag von Duncker & Humblot, Leipzig, 1885, VII. 

157. Individuaalsuse mõiste kohta Rankel vt: L. Krieger. Ranke: The Meaning of History. University of Chicago Press, Chicago, 1977, 16. 

158. W. von Humboldt. Über die Aufgaben des Geschichtsschreibers [1821]. Insel-Verlag, Leipzig, 1919, 21, 33. 

159. L. von Ranke. Englische Geschichte, vornehmlich im sechszehnten und siebzehnten Jahrhundert. Duncker & Humblot, Berlin, 1859, iv. 

160. Rahvusindiviidide psühholoogiline käsitlemine kujunes iseseisvaks teadusharuks, nn rahvastepsühholoogiaks, vt: E. Klautke. The Mind of the Nation: Völkerpsychologie in Germany, 1851–1955. Berghahn, New York, 2013. 

161. J. Hurt. Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele. – J. Hurt. Mida rahvamälestustest pidada, 48. 

162. J. Hurt. Hüüdja hääl. – Mida rahvamälestustest pidada, 64. 

163. „Läheb rahva vaim kangemaks, teadmine laiemaks ja sügavamaks, tõuseb vaimuharimine kõrgemale, siis niisuguseid jutustusi enam kokko ei kaarita. Nad on siis liiga lapsikud.“ (J. Hurt. Mis lugu rahva mälestustest pidada, 22) 

164. J. Hurt. Kiri ja palve teaduse sõpradele. – Mida rahvamälestustest pidada, 66. 

165. Vt ÕES-i istungi protokoll, 07.04.1893. – Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft, 1893, 52.

166. ÕES-i istungi protokoll, 06.02.1894. – Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft, 1893, 34; E. Laugaste. Dr. Oskar Kalda tegevusest rahvaluule alal. – Keel ja Kirjandus, 1968, 10, 614. Etnograafiliste esemete (alguses rahvarõivaste) kogumisele oli ÕES asunud juba 1840. aastatel, vt: F. Linnus. Etnograafia – Õpetatud Eesti Selts 1838–1939: Lühike tegevus-ülevaade. K. Mattieseni trükikoda, Tartu, 1938, 29.

167. Vt E.-T. Hamy. Les origines du musée d’ethnographie: Histoire et documents. Paris, Ernest Laroux, 1890, 297. 

168. Catalog der Kurländischen culturhistorischen Ausstellung zu Mitau 1886. J. F. Steffenhagen und Sohn, Mitau, 1886, 103–104. 

169. O. Kallas. Eesti rahva muuseumi algaegadest. – Postimees, 20.05.1923, 4. 

170. J. Hurt. Mis lugu rahva mälestustest pidada, 10.

171. L. von Schroeder. Lebenserinnerungen. H. Haessel, Leipzig, 1921, 106. 

172. A. Bielenstein. Der X. archäologische Kongress zu Riga im August 1896. – Baltische Monatsschrift, 1896, 626; A. Bielenstein. Ein glückliches Leben: Selbstbiographie. Jonck & Poliewsky, Riga, 1904, 373–374.

173. A. Lammas. Läti rahvateadusline (etnograafiline) näitus 4. – „Eesti Postimehe“ õhtused kõned, 03.10.1896, 317. 

174. A. Bielenstein. Ein glückliches Leben, 373–374. 

175. L. Goertz. Bericht über den 10. archäologischen Congress in Riga. – Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft, 1896, 105; K. Masing. Vorläufiger Bericht über den Stand der Sammlung des estnischen ethnographischen Museums. – Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft, 1899, 161.

176. Catalog der estnischen ethnographischen Sammlung auf der Aufstellung des X. archäologischen Congresses zu Riga 1896. C. Mattiesen, Dorpat, 1896. 

177. J. Hurt. Kõne Eesti vanavara korjamisest muinasaja uurijate kongressil Riias Augusti kuus 1896. – Mida rahvamälestustest pidada, 75. 

178. Vt G. Worms. Über deutsche Volkskunde in den Ostseeprovinzen. – Arbeiten des ersten baltischen Historikertages zu Riga 1908. G. Löffler, Riga, 1909, 148. 

179. J. Gahlnbäck. Baltische Volkskunst. – Arbeiten des zweiten baltischen Historikertages zu Reval 1912. Franz Kluge, Reval, 1932, 218. 

180. J. Hurt. Eesti päevaküsimused, 163. 

181. Reiman esitles oma töö tulemusi ka Õpetatud Eesti Seltsis: V. Reiman. Eine Stockholmer und eine Dorpater Handschrift des reval-estnischen Neuen Testaments. – Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft, 1899, 156.

182. V. Reiman. Missuguste teede kaudu tuli meile kultuura? – Sirvilauad, 1909, 13, 32. 

183. Eesti ajalugu II: Eesti keskaeg. Toim. H. Kruus. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu, 1937, 323.

184. H. Kruus. Tagasivaade. – Eesti ajalugu II, 503. 

185. Vt A. von Taube. Estnische Geschichtsforschung und Geschichtsschreibung, 48. Kruusile saadetud kirjas nendib Paul Johansen „Eesti ajaloo“ I köite kohta: „Peab kinni naelutama, et vaatamata balti-saksa võrdlemisi tubli spetsiaaluurimustele, eelmine periood ei ole jõudnud üldkäsitlustes niisuguste tulemusteni. Eriti meeldib mulle Teie ja ka teie kaastööliste märkimisväärne objektiivsus. See näitab, et meil on tegemist laiemakaarelise maailmavaatega ning tõelise ajaloo arusaamisega.“ (Paul Johansen Hans Kruusile, 03.01.1935. – Tuna, 2013, 4, 68) 

186. A. von Taube. Estnische Geschichtsforschung und Geschichtsschreibung, 48. 

187. M. Baar. Historians and Nationalism: East-Central Europe in the Nineteenth Century. Oxford University Press, Oxford, 2010, 64, 225. Soome kohta: D. Fewster. Visions of Past Glory: Nationalism and the Constuction of Early Finnish History. Finnish Literature Society, Helsinki, 2006, 17. Rahvuslike ajaloomüütide kohta üldisemalt: A. D. Smith. National Identity and Myths of Ethnic Descent. – A. D. Smith. Myths and Memories of the Nation. Oxford University Press, Oxford, 1999, 57.

188. M. Tamm. Eestlaste suur vabadusvõitlus: järjepidevus ja kordumine eesti ajaloomälus. – Riigikogu toimetised, 2007, 16, 9–19.

189. G. Genette. Figures III. Seuil, Paris, 1972, 203–207. 

190. Vt É. Baratay. Le point de vue animal: Une autre version de l’histoire. Seuil, Paris, 2012. 

191. E. Domańska. Animal History. – History and Theory, 2017, 56, 269–270. 
https://doi.org/10.1111/hith.12018

192. Vt nt C. Cortés Zulueta. Nonhuman Animal Testimonies: A Natural History in the First Person? – The Historical Animal. Ed. by. S. Nance. The Historical Animal. Syracuse University Press, 2015, 121.

193. Marek Tamm on vaadelnud loomade ajalooga seotud episteemilisi probleeme laiema küsimuse taustal, kas loodusel on ajalugu; vt M. Tamm. Kas loodusel on ajalugu? Ajalookirjutuse arengutest antropotseeni ajastul. – Vikerkaar, 2018, 7–8, 47.

194. É. Baratay. Le point de vue animal, 202. 

195. A. H. Tammsaare. Avalik kiri A. H. Tammsaarele. Eesti NSV Kultuuriministeerium, Paide, 1964, 10. 

196. Johanseni isiklike kogemuste ja tema estofiilia tekkimise kohta koolipõlves vt: P. Johansen. Rahvuslik alaväärsustunne ja eelarvamus keskaegsel Liivimaal. – P. Johansen. Kaugete aegade sära. Koost. J. Kivimäe. Ilmamaa, Tartu, 2006, 329. Tema esimeste tööde kohta: J. Kivimäe. Paul Johansen: The Identity of an Historian. – Denmark and Estonia, 1219–2019: Selected Studies on Common Relations. Ed. by J. E. Olesen. Druckhaus Panzig, Greifswald, 2019, 243–244.

197. P. Johansen. Siedlung und Agrarwesen der Esten im Mittelalter: Ein Beitrag zur estnischen Kulturgeschichte. C. Mattiesen, Dorpat, 1925, 9; P. Johansen. Eestlane Tallinna linnaarhiivi allikate kajastuses. – Kaugete aegade sära, 130. 

198. Paul Johansen Hans Kruusile, 21.05.1934. – Tuna, 2013, 4, 67. 

199. P. Johansen. Sakslane ja mittesakslane keskaegses Tallinnas. – Kaugete aegade sära, 162–163. 

200. Eestlased Pihkvas. – Postimees, 02.06.1919, 5. 

201. H. Sepp. Narva piiramine ja lahing a. 1700. Kaitsevägede Staabi VI osakonna kirjastus, Tallinn, 1930, 199. Vt ka H. Sepp. Rootsi sõjaväe komplekteerimisest eestlaste ja soomlastega Kaarel XI valitsuse lõpul ja Põhja sõja ajal. – Sõdur, 1927, 21–22.

202. L. Kaljundi. Pagans into Peasants: Ethnic and Social Boundaries in Early Modern Livonia. – Re-forming Texts, Music, and Church Art in the Early Modern North. Ed. by T. M. S. Lehtonen, L. Kaljundi. Amsterdam University Press, Amsterdam, 2016, 376. 
https://doi.org/10.1017/9789048524938

203. T. Kala. Gab es eine „nationale Frage“ im mittelalterlichen Reval? – Forschungen zur baltischen Geschichte, 2012, 7, 20–22. 

204. Vt samas, 24. 

205. P. Ariste. Kuidas eestlast on nimetatud. – Keel ja Kirjandus, 1968, 10, 606. 

206. J. Kivimäe. Henricus the Ethnographer: Reflections on Ethnicity in the Chronicle of Livionia. – Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia. Ed. by M. Tamm, L. Kaljundi, C. S. Jensen. Ashgate, Farnham, 2011, 95.

207. Selle kohta, kuidas ajaloolane kasutab eestlase mõistet kaugete ajajärkude kohta, ilma et seda peaks pidama anakronistlikuks, vt: M. Mägi. Eesti ühiskond keskaja lävel. – Eesti aastal 1200. Koost. M. Mägi. Argo, Tallinn, 2003, 32; E. Jansen. Eestlane muutuvas ajas: Seisusühiskonnast kodanikuühiskonda. Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2007. 

208. Selle kohta antropoloogia kontekstis vt: C. Geertz. „Pärismaalase pilguga“: Antropoloogilise mõistmise olemusest. – C. Geertz. Omakandi tarkus: Esseid tõlgendavast antropoloogiast. Tlk T. Pakk. Varrak, Tallinn, 2003, 80. 

209. A. Spekke. Point de vue letton sur la question Baltique au 16. siècle. – Conventus primus historicorum balticorum: Acta et relata. Riga, 1938, 345.

210. N. Wachtel. La vision des vaincus: Les indiens du Pérou devant la Conquête espagnole 1530–1570. Gallimard, Paris, 1971, 56. Vt ka I. Clendimann. Ambivalent Conquests: Maya and Spandiard in Yucatan, 1517–1570. Cambridge University Press, Cambridge, 1987, 129. 

211. J. Kahk. Inimesed ja olud „vanal heal“ Rootsi ajal. – Looming, 1983, 8, 1098–1099. 

212. Samas, 1102.

213. Samas, 1104. 

214. Selle olulise täpsustuse (eristuse emotsioonide ja neid raamivate arusaamade vahel) lisab J. Plamper: The History of Emotions: An Introduction. Oxford University Press, Oxford, 2017, 32–33. 16. sajandi Prantsusmaa kohta on väidetud, et isegi taju oli toona teistsugune, sest kuulmismeel olevat mänginud nüüdsega võrreldes hoopis suuremat rolli. Väärib siiski tähelepanu, et selline üldistus on tehtud paari kirjaniku mõne tekstikatke põhjal. (R. Mandrou. Introduction à la France moderne 1500–1640: Essai de psychologie historique. Albin Michel, Paris, 1974, 79–81)

215. A. Selart. Eestlaste oma ajalooteadus. – Keel ja Kirjandus, 2018, 1–2, 44. 
https://doi.org/10.54013/kk723a6

216. Näiteks on ristimise puhul vähe teada paganate kogemisviisist, rohkem aga sellest, mida ristisu vastuvõtmine neile praktikas tähendas; vt T. Kala. Ristimine paganate ja kristlaste pilgu läbi. – Tuna, 2006, 3, 20. 

217. Allajäänute vaatepunkt on muidugi üldistus, mis ei arvesta erinevate inimeste ja rühmade olukorraga (selle kohta vt: W. L. Urban. Victims of the Baltic Crusade. – Journal of Baltic Studies, 1998, 29, 199–200). Samas on nüansseerimata kujutlus kaasaegsete vaatenurgast veelgi eksitavam. Mainigem sedagi, et suurem osa ajastunimetustest tähistab toimunu hilisemat kokkuvõtet. Näiteid selle kohta: Les noms d’époque: De „Restauration“ à „années de plomb“. Sous la dir. de D. Kalifa. Gallimard, Paris, 2020. 

218. [J. Tõnisson]. Kõlbline II. – Postimees, 31.12.1908, 2. 

219. [C. R. Jakobson]. Teretamise kõne Viliandi põllumeeste seltsis. – Sakala Lisaleht, 10.06.1878, 1. 

220. H. Sepp. Lõuna-Eesti põllumajanduse arengusuund 1880-ndais aastais. – Eesti Teaduste Akadeemia aastaraamat. Eesti Teaduste Akadeemia, Tallinn, 1940, 389. 

221. Vt D. A. Farnie. The English Cotton Industry and the World Market 1815–1896. Clarendon Press, Oxford, 1998, 154. 

222. Hasselblatt toob näitena 1881. aasta märgukirja tsaarile, milles tavatsetakse näha eellugu hilisemale rahvuskubermangu moodustamisele 1917. aastal. Ta väidab, et tegelikult ei nõutud selles märgukirjas sugugi kubermangupiiride muutmist rahvuslikul alusel, vaid esitajad üksnes kahetsesid, et keele- ja halduspiir ei kattunud. (C. Hasselblatt. 1881. aasta müüt. – Tuna, 2015, 3, 147) 

223. W. H. McNeill. Mythistory, or Truth, Myth, History, and Historians. – W. H. McNeill. Mythistory and Other Essays. The University of Chicago Press, Chicago, 1986, 3.
https://doi.org/10.2307/1867232

224. Quentin Skinner paneb ajaloolasele järgmise piirangu: kellelegi ei saa omistada tegu, mille kirjeldus ei vasta sellele, kuidas ta ise võinuks oma mõtet või saavutust iseloomustada (Meaning and Understanding in the History of Ideas. – Q. Skinner. Visions of Politics, Vol. 1: Regarding Method. Cambridge University Press, Cambridge, 2002, 77). 

225. Seda mõistet on kasutatud tšehhide ja sakslaste kooselu kirjeldamisel: J. Kren. Konfliktgemeinschaft: Tschechen und Deutsche 1780–1918. R. Oldenbourg, München, 1996. 

226. L. von Ranke. Englische Geschichte, vornehmlich im sechszehnten und siebzehnten Jahrhundert, xi. 

227. Oleviku ajaloo iseloomu kohta vt: T. Garton Ash. Oleviku ajalugu: Esseed, olupildid ja sõnumid 1990. aastate Euroopast. Tlk M. Laane. Varrak, Tallinn, 2002, 10. 

228. R. Bartlett. Euroopa sünd: Vallutused, koloniseerimine ja kultuurivahetus 950–1350. Tlk T. Tammets. Kunst, Tallinn, 2001. 

229. H. Tajfel. Intergroup Relations, Social Myths and Social Justice in Social Psychology. – The Social Dimension: European Developments in Social Psychology, Vol. 2. Ed. by H. Tajfel. Cambridge University Press, Cambridge, 1984, 695.
https://doi.org/10.1017/CBO9780511759154.016

230. E. Seraphim. Aus der Arbeit eines baltischen Journalisten (1892–1910). Verlag von Jonck & Poliewsky, Riga, 1911, 109–112.

Back to Issue