Artiklis on vaadeldud seltsi- ja rahvamaja kui Eesti ajaloolise kultuuriinstitutsiooni teket. Rahvamajade rajamisega saab alguse uus ruumiline kultuuriidentiteedi mudel, mis toestab Eesti rahvuslikku emantsipatsiooni ja pürgimust kõrgkultuuri poole.
Rahvamajade näitel ilmneb selgesti ka Eesti kultuuripoliitika ajalooline kujunemine ja areng. Rahvamajade muutumine ajas teeb jälgitavaks ajastu poliitilise diskursuse ja võimaldab võrrelda nii erinevusi kui ka sarnasusi riiklikus sekkumises kultuurielu korraldamisel: nii näiteks väljenduvad seltsi- ja rahvamajade nimemuutustes ilmekalt poliitiliste režiimide kultuuripoliitika ideoloogilised metamorfoosid. Kuna iga poliitiline ideoloogia loob oma diskursiivse retoorika ja sellega sobituvad narratiivid, millega Michel Foucault’ mõistes kehtestataksegi sotsiaalset korda loovaid tõekriteeriume, said seltsimajadest rahvamajad ning hiljem rahvamajadest ka klubid, kultuuripaleed, kultuurimajad, poliithariduskeskused, nõukogude kultuurhariduse keskused, kultuuri- ja huvikeskused. Kas rahvamajadest saavad ka loomemajanduskeskused, näitab aeg.
Alustuseks määratlen, mis on kultuuripoliitika ja miks on oluline seda uurida. Seejärel vaatlen Eesti seltsimajade rajamist kodanikuühiskonna kultuuripoliitilise aktsioonina, mõtestades nende hoonete tähtsust eesti laiema kultuuriavalikkuse sünnipaigana.
Eesti (nagu teistegi Balti riikide) lähiajalugu kätkeb nii läänelikule moderniseerumisele iseloomulikku sotsiaal-majanduslikku arenguteed – allutatud rahva pürgimusi kõrgkultuuri ja rahvusriigi poole – kui ka nõukogude sotsialistliku moderniseerumise sunniviisilist eksperimenti. Seetõttu olen oma tervikkäsitluse raamistanud ideega erinevatest modernsuse kogemustest. Siinses artiklis keskendun Eesti 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse läänelikule moderniseerumisele.
1. Käesolevas artiklis tuginen väitekirjale Kulbok-Lattik, E. The Historical Formation and Development of Estonian Cultural Policy: Tracing the Development of Estonian Community Houses (Rahvamaja). PhD thesis, University of Jyväskylä, 2015 (https://jyx.jyu.fi/dspace/handle/ 123456789/47243) ja varasematele artiklitele Eesti kultuuripoliitikast 2008., 2011. ning 2014. aastal.
2. McGuigan, J. Culture and the Public Sphere. Routledge, London, 1996, 1.
https://doi.org/10.4324/9780203203330
https://doi.org/10.4324/9780203203330_INTRODUCTION
3. Ahearne, J. Cultural policy explicit and implicit: a distinction and some uses. – International Journal of Cultural Policy, 2009, 15, 2, 141–153.
https://doi.org/10.1080/10286630902746245
4. Gellner, E. Rahvused ja rahvuslus. – Akadeemia, 1994 [1983].
5. Bildung, mis kõige laiemas mõttes tähendab valgustust ja lähtub Saksa filosoofilises traditsioonis ülendumissoovist või eneseharimisest, vt Wilhelm Humboldti ideid: http://oll.libertyfund.org/titles/589
6. Bourdieuliku kultuurivälja all pean ma silmas kindla seaduspäraga mõttelist sotsiaalset ruumi, kus pidevalt toimivad ebavõrdsussuhted ja käib võitlus isikute, kunstialade ning žanrite, maitseküsimuste ja neid esindavate huvirühmade vahel parema positsiooni ning ressursi pärast. Kultuurivälja kui sotsiaalse ruumi piirid määrab kapitali olemasolu (sümboolne, kultuuriline, majanduslik, poliitiline) ja habitus, mis on teatav kultuuriliselt omandatud käitumisnormide kogum, “sotsiaalselt konstrueeritud loomus”, mis pole kunagi täiesti teadlik ning mida omamata ei valitse sotsiaalset ruumi (Bourdieu, P. Praktilised põhjused: teoteooriast. Tänapäev, Tallinn, 2003).
7. Kulbok, E. Eesti kultuuripoliitika ajaloolisest periodiseerimisest. – Acta Historica Tallinnensia, 2008, 12, 120–144.
https://doi.org/10.3176/hist.2008.1.07
8. Williams, R. Raymond Williams on Culture and Society. Sage Publications Ltd., London, 2014, 27–50.
9. Foucault, M. Discipline and Punish: The Birth of Prison. Penguin Books, London, 1991, 194.
10. Foucault, M. Diskursuse kord. Varrak, Tallinn, 2005 [1971].
11. Scott, R. W. Institutions and organizations: towards a theoretical synthesis. – Rmt: Scott, R. W., Meyer, J. W. (toim). Institutional Environments and Organizations: Structural Complexity and Individualism. SAGE Publications, Thousand Oaks, CA, 1994, 55–80.
12. Kuid nagu Johnson ja DiMaggio ning Powell täheldavad, on institutsioonidel vastuoluline mõju: stabiilsus soodustab ühtaegu nii arengut, innovatsiooni kui ka inertsuse teket, mistõttu kalduvad institutsioonid loomuldasa stagnatsiooni. Kultuurivälja näitena saab traditsiooniliste kultuuriorganisatsioonide rüpes ühelt poolt sündida hea kunst, teisalt kaob seal sageli uuenduslikkus (DiMaggio, P., Powell, W. The iron cage revisited: institutional isomorphism and collective rationality in organizational fields. – American Sociological Review, 1983, 48, 2, 147–160).
13. Johnson, B. Institutional learning. – Rmt: National Systems of Innovation. Towards a Theory of Innovation and Interactive Learning. Toim B. A. Lundvall. London, 1992, 21–45.
14. Torop, P. Kultuuriteooria kui kultuuri eneseteadvus. – Akadeemia, 2015, 4, 626–649.
15. Ahearne, J. Cultural policy explicit and implicit: a distinction and some uses, 141–153.
16. Raun, T. Ü. Eesti lülitumine modernsusesse: “Noor-Eesti” roll poliitilise ja sotsiaalse mõtte mitmekesistamisel. – Tuna, 2009, 2, 39–50.
17. Giddens, A. The Consequences of Modernity. Stanford University Press, 1990, 58–62.
18. Eisenstadt, S. Multiple modernities. – Daedalus, 2000, 1, 1–29.
19. Hoffmann, D. Stalinist Values: The Cultural Norms of Soviet Modernity, 1917–1941. Cornell University Press, New York, 2003.
https://doi.org/10.1002/9780470758380
20. Bauman, Z. Modernity and the Holocaust. Cornell University Press, Ithaca, 1991.
21. Wittrock, B. Modernity: one, none, or many? European origins and modernity as a global condition. – Daedalus, 2000, 1, 129. ProQuest Library, 2000, 31.
22. Arnason, J. Communism and modernity. – Rmt: Multiple Modernities. Toim S. N. Eisenstadt. – Daedalus, 2000, 1, 129. ProQuest Research Library, 2000, 61, 66–67.
23. Laur, M., Pirsko, P. Eestkostest vabanemine. Agraarsuhetest Eestis 18.–19. sajandil. Õpetatud Eesti Seltsis peetud ettekanne. (Eesti Ajalooarhiivi toimetised.) Tartu, 1988, 3(10), 173–192.
24. Kaubavahetus siiski edenes ja talupojad sõitsid oma kraamiga linna turule, mis oli tol ajal suur ettevõtmine (30-kilomeetrise vahemaa läbimiseks kulus 6 tundi, kaugemalt kui 50 km tulijad ööbisid sageli maanteeäärsetes kõrtsides, sest oli ka ohtlikke metsateelõike, kus tuli röövleid karta. Näiteks Järvamaa mehi ohustas Tallinna poole tulles enne Aruvallat umbes kilomeetripikkune tihe Saula metsavahe). 50 km läbimiseks kulus keskmiselt 12 tundi (Meeta Rebane, sünd 1904, Kahala k, Kuusalu khk). Selle aja jooksul tuli tingimata paaril korral kõrtside juures hobustel puhata ja süüa lasta (Mara Paasmäe, sünd 1897, Hara k, Kuusalu khk) (Mäsak, E. Talurahva ja Tallinna kaubasidemed 20. sajandi algupoolel. – Rmt: Eesti külaelu arengujooni. Toim A. Viires. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, Tallinn, 1985, 25–26).
25. Ajalooline pärimus eelnimetatud Abja mõisast kõneleb talurentnike tõelisest röövmajandusest. Rendile võetud talu põllumaad külvati maksimaalselt lina täis, millega maa välja kurnati, et seejärel juba uues renditalus sama ettevõtlikkusega jätkata. Mõis kinnitas korra, mis keelas renditaludes lina suuremal pinnal kasvatada kui rukist. Sellestki ei peetud kinni ja mõis oli sunnitud juba külvatud linaorase hävitama (Eesti Kirjandusmuuseum, f 199, s 12, 1 51). Märgitud on koguni viljapuuaedade maharaiumist, et linakasvatusele ruumi teha (Kitzberg, A. Ühe vana “tuuletallaja” noorpõlvemälestused. Tallinn, 1973, 113, tsiteeritud samas lk 187).
26. 1863. aasta passiseadusega sai talurahvas liikumisvabaduse kogu riigis, 1866. aasta vallaseadusega ja mõisnike kodukariõiguse kaotamisega vabanes talurahva kogukond täielikult aadli eestkoste alt, 1868. aastal likvideeriti lõplikult teorent. Eestkostest vabanemise viimaseks sammuks saab pidada talupoegadele rüütlimõisate ostmise lubamist 1860. aastate lõpul (Laur, M., Pirsko, P. Eestkostest vabanemine, 186–187).
27. Kruus, H. Eesti Aleksandrikool. Noor-Eesti Kirjastus, Tartu, 1939.
28. Jansen, E. Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadesse. Ilmamaa, Tartu, 2004; Jansen, E. Eestlane muutuvas ajas. Seisusühiskonnast kodanikuühiskonnani. Eesti Ajaloo Arhiiv, Tartu, 2007.
29. Karu, E. The architectural foundation of cultural centres in the Estonian countryside in the early 20th century. (Acta Universitatis Stockholmiensis, Studia Baltica Stockholmiensia, 5.) Stockholm, 1990, 619–638; Karu, E. Maa kultuurhariduslike seltside asutamisest Liivimaa kubermangus. – Rmt: Muunduv rahvakultuur: etnograafilisi uurimusi. Toim A. Viires. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, Tallinn, Greif, Tartu, 1993, 154–165.
30. Laar, M. Äratajad: rahvuslik ärkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad. Grenader, Tallinn, 2006.
31. Karjahärm, T. Vene impeerium ja rahvuslus. Moderniseerimise strateegiad. Tallinna Ülikool, SA Eesti Teadusfond, Tallinn, Argo, Tallinn, 2012.
32. Karjahärm, T., Sirk, V. Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed 1850–1917. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 1997.
33. Karu, E. On the development of the association movement and its socio-economic background in the Estonian countryside. (Acta Universitatis Stockholmiensis, Studia Baltica Stockholmiensia, 2.) Stockholm, 1985, 271–282; Karu, E. Maaseltside osa talurahva kultuurielu ümberkujunemisel 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul. – Rmt: Eesti külaelu arengujooni. Toim A. Viires. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, Tallinn, 1985, 58–86.
34. Jansen, E. Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadesse.
35. Karu, E. The architectural foundation of cultural centres in the Estonian countryside in the early 20th century.
36. Kodanikuühiskonna idee ja termin ulatub tagasi Vana-Kreeka linnriikide polise ning demokraatia käsitluseni. Aristotelese “Nikomachose eetika” poliitilise filosoofia kohaselt saab demokraatlik ühishuvi ilmneda avalikus ruumis (polis) ainult juhul, kui inimese põhiõigused ja -vabadused on seadusega kaitstud ning olukorras, kus tal on võimalik poliitilisi otsuseid mõjutada (Ray, L. Civil society. – Rmt: The Blackwell Encyclopedia of Sociology. Toim G. Ritzer. University of Maryland, 2007, 512–513; Cohen, J. L., Arato, A. Civil Society and Political Theory. Mit Press, Cambridge, 1999 [1994].
37. Aarelaid, A. Laulumänguseltsidest fosforiidisõjani. Kodanikualgatus ja seltsid Eesti muutuval kultuurimaastikul. Jaan Tõnissoni Instituut, Tallinn, 1996, 17–39.
38. Rikmann, E. Avamisest mõistmiseni: kodanikeühiskonna olemus ja võimalused. Tuntud ja tundmatu kodanikeühiskond. Avatud Eesti Fond, Kirjastus Kunst, Tallinn, 2003.
39. Lagerspetz, M. Kodanikeühiskonna rollid tänases Eestis. Riigikogu Toimetised RiTo 2/2000.
40. Ruutsoo, R. Civil Society and Nation Building in Estonia and the Baltic States. Impact of traditions on mobilization and transition 1986–2000 – historical and sociological study. PhD thesis. (Acta Univeristatis Lapponiensis, 49.) Lapin Yliopisto, 2002.
41. Kogukond on enamasti territoriaalselt määratletud inimeste kooslus, keda ühendavad näiteks ajalugu, sugulussidemed, ühistegevus, ühesugused väärtused ja eluviis. Tavaliselt moodustavad kogukonna lähestikku elavad inimesed (naabruskond), ent kogukond võib olla ka suurem hulk inimesi, kel on midagi ühist, näiteks rahvus, ideoloogia, huvid (Crow, G. Community. The Blackwell Encyclopedia of Sociology. Toim G. Ritzer. Blackwell, Oxford, 2007, 617–620).
42. Raun, T. Ü. Eesti lülitumine modernsusesse.
43. Jansen, E. Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadesse.
44. Karu, E. The architectural foundation of cultural centres in the Estonian countryside in the early 20th century, 619–638.
45. Juhan Luiga, elukutselt arst ja psühhiaater, keda Hando Runnel on nimetanud Eesti esimeseks homme de lettres’iks, erudeeritud, humanistlik ning valgustav kirjasõna on koondatud kirjastuse Ilmamaa raamatusarja “Eesti mõttelugu” esimesse raamatusse “Mäss ja meelehaigus” (Luiga, J. Mäss ja meelehaigus. Ilmamaa, Tartu, 1995).
46. Heidegger, M. Sissejuhatus metafüüsikasse. Ilmamaa, Tartu, 1996.
47. Foucault, M. Valvata ja karistada. Vangla sünd. Ilmamaa, Tartu, 2014.
48. Viik, T. Kultuuri ruum. Maailm. Ilmalava. – Tuna, 2009, 2.
49. Soolep, J. Ruum ja Mõte. 10 loengut arhitektuurist. Eesti Kunstiakadeemia, AB Medium, Tallinn, 2011.
50. Arendt, H. The Human Condition. Doubleday, New York, 1959, 199.
51. Karu, E. On the development of the association movement and its socio-economic background in the Estonian countryside, 271–282; Karu, E. Maaseltside osa talurahva kultuurielu ümberkujunemisel 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul, 58–86.
52. Kurvits, A. Rahvamaja: käsiraamat rahvamajade asutamise ja ülalpidamise, ruumide ja ümbruse korraldamise ja kaunistamise ning tegevuse juhtimise ja edendamise alal. Kirjastus Kooperatiiv, Tallinn, 1935.
53. Raun, T. Ü. Eesti lülitumine modernsusesse, 39–50.
54. Reiman, H. Asustamistihedus ja rahvaarvu muutumine Eestis. – Eesti Statistika, 1936, 173, 191.
55. Pullat, R. Eesti linnad ja linlased XVIII sajandi lõpust 1917. aastani. Eesti Raamat, Tallinn, 1972, 60.
56. Karjahärm, T., Sirk, V. Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed 1850–1917; Jansen, E. Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadesse; Laar, M. Äratajad; Zetterberg, S. Eesti ajalugu. Tänapäev, Tallinn, 2009.
57. Uljas, J. Rahvamajad Eestis. Tallinna E. Vilde nim. Pedagoogiline Instituut, õppematerjal, 1990; Karu, E. The architectural foundation of cultural centres in the Estonian countryside in the early 20th century, 619–638.
58. Toivo Ülo Rauna (2009) sõnul kirjeldas Suits mõistega “moderniseerimine” Eesti mentaalsete muutuste algust juba 1910. aastal, sidudes selle paralleelselt toimuva majandusliku “europaseerimisega”, s.o modernse tehnoloogia laieneva kasutuselevõtuga toodangu suurendamiseks. Noor-Eesti euroopalikule modernismile panid 19. sajandi lõpul aluse mitmed tegurid ja sotsiaalsed protsessid oma koostoimes. Transpordi ja kommunikatsiooni tähelepanuväärne areng soosis välismaailma, ennekõike Lääne-Euroopa paremat teadvustamist ning sidus omavahel tihedamini ka Eestimaa ja Põhja-Liivimaa, soodustades suurema ning dünaamilisema avaliku sfääri loomist. Hästi illustreerib neid suundumusi ajakirjandusväljaannete arvu märkimisväärne kasv ja elav mõttevahetus, mida kutsus esile radikaalsete ajalehtede, näiteks Teataja ning Uudised, ilmumine (ibid.).
59. Raun, T. Ü. Eesti lülitumine modernsusesse.
60. Habermas, J. Avalikkuse struktuurimuutus: uurimused ühest kodanikuühiskonna kategooriast. Kunst, Tallinn, 2001.
61. Laar, M. Äratajad.
62. Bahtin, M. Valitud töid. Eesti Raamat, Tallinn, 1987.
63. Hroch, M. From national movement to the fully-formed nation: the nation-building process in Europe. – Rmt: Mapping the Nation. Toim G. Balakrishnan. New York, Verso, 1996, 78–97; Hroch, M. Social Preconditions of National Revival in Europe: A Comparative Analysis of the Social Composition of Patriotic Groups among the Smaller European Nations. Cambridge University Press, New York, 2000.
64. Kulbok-Lattik, E. Estonian community houses as local tools for development. – Nordisk Kulturpolitisk Tidsskrift, 2012, 2, 253–283. https://www.idunn.no/file/pdf/58665184/ estonian_community_houses_as_local_tools_for_the_developmen.pdf
