eesti teaduste
akadeemia kirjastus
SINCE 1997
Acta cover
Acta Historica Tallinnensia
ISSN 1736-7476 (Electronic)
ISSN 1406-2925 (Print)
PDF | doi: 10.3176/hist.2013.1.02


The roots of the perpetual motion machine (perpetuum mobile) lie in the 7th century AD. The impossibility of creating perpetuum mobile was established in the 19th century. Modern science considers perpetuum mobile as a pseudoscientific phenomenon.
Estonians made their first contacts with the problem of perpetual motion abroad or through foreign literature. In Estonia information about perpetuum mobile became widespread in the last quarter of the 19th century, mainly through news­papers. Until the 20th century the problem of perpetuum mobile was covered most thoroughly in the newspaper Olevik. The purpose of Olevik, in which the perpetual motion was regarded as impossible, was to educate and to lead the reader to useful action (of inventing). In other newspapers the problem of perpetual motion was considered randomly. The role of newspapers in spreading information about perpetuum mobile should be considered ambivalent because of the inconsistency of news. The published information influenced people to think about inventing perpetuum mobile but there were also articles that strictly excluded the possibility of such machine. Especially in the 1920s and 1930s perpetual motion was treated as an entertaining topic (perpetuum mobile as a curiosity).
In literature perpetuum mobile was rarely mentioned. The term ‘perpetuum mobile’ was included in some dictionaries and encyclopedias. The accuracy of the definitions increased in the course of time. Terms equivalent to perpetuum mobile in Estonian started to spread in the 1920s. Perpetuum mobile was seldom mentioned in calendars and fiction. In physics textbooks written by Estonians the problem of perpetual motion was not considered. However, in the translated text­book by B. Stewart from the year 1908 the problem was considered. The few popular science publications that mentioned perpetuum mobile were also translations. Magazines mainly treated perpetual motion as a symbol of pointless inventions. The invention of perpetuum mobile was derided. Insufficient treatment of perpetual motion in fiction and in magazines was due to the fact that the problem was not enough attractive or necessary to authors. There were also very few publications about the physics and other topics related to perpetual motion, which could comple­ment the physical knowledge of people and to influence them to give up the idea of building perpetuum mobile.
Endeavours to invent a perpetual-motion machine spread over the whole area of Estonia. Among inventors were people from schoolboys to aged persons. Women did not try to create perpetuum mobile. The idea of perpetuum mobile especially inspired blacksmiths and (industrial) workers. They had enough knowledge and skills for practical action of invention (but not for making blueprints). A positive result of attempts to create perpetuum mobile was the development of individual skilfulness. Many persons who attempted to create perpetuum mobile could also invent more useful devices and appliances.
Most of the inventors worked upon the machine with full dedication and self-confidence. The inventors’ faith in success was magical-religious. It based totally on emotions and wishful thinking. There were people for whom perpetuum mobile became fixation (monomania). The failure of invention could result in physical problems because people were mentally not ready to deal with the complicated issue of perpetual motion (sign of collision between the new and old value systems).
The main reasons of trying to build a perpetual-motion device were new needs that emerged in the conditions of modernization (need for creation, self-actualization and recognition). The idea of perpetual motion was simple, highly attractive and easily adoptable. The idea of creating an ideal machine – the perpetuum mobile – did incite the secret dreams and hopes (the reduction of nature, improving the life and solution to the problem of energy). Money played a very important role in the attempts to create a perpetual-motion machine. The desire to become rich inspired to deal with perpetuum mobile, but there were also costs related to the building process, which needed to be covered. Therefore more watchful inventors tried to find financial backing for finishing their project.
As perpetuum mobile was thought to be the key to huge wealth, the inventors avoided talking openly about their work. The persons who had no problem of talking wanted above all to get the reputation or just to leave a trace of them­selves. The inventor of perpetuum mobile was an active creator, who believed it was possible to change his own life and even the world. The rise of personal self-awareness manifests itself in the development of an individual-based value system.
The most ambitious inventors tried to patent their perpetual-motion machines in the Estonian Patent Office established in 1919. Although no perpetuum mobile was patented during the years in question, the patent officers regarded the people hoping to patent their machine with understanding at the beginning of the 1920s. The attitude of categorically denying the possibility of perpetuum mobile developed during the second half of the 1930s. Refusal to patent any such devices was explained with the hypothetical machine’s contradiction with the laws of nature and science. The Patent Office also had to deal with letters and interpellations related to perpetuum mobile. The persons wanting to patent their machine struggled to understand the nature of perpetual motion and they had troubles trying to clearly express their standpoints.
The widespread interest in building a perpetual-motion machine was related to the modernizing of society (industrialization, the spread of technology and the development of a new system of values). The precondition of the popularity of attempts to invent perpetuum mobile was inadequacy of education and knowledge. Inventors were not able to analyse the problem of perpetual motion thoroughly enough and it was often understood incompletely.
The nature of science and its message was alien to the inventors of perpetuum mobile. It was the progress of machines and tools, not the progress of science that was important to the inventors of perpetuum mobile. Constant experience of social and technological progress led to the opinion that science would change its standpoint concerning perpetual motion.
The endeavours to create a perpetual-motion device have features of pseudo­science but the inventors had no scientific aims. The inventing of perpetuum mobile can be observed as a response to great economic, scientific, social and mental changes. The old, magical-religious worldview had started to collapse and its values needed to be replaced by new values. As the forming of a new scientific worldview needed time, the pseudoscientific sphere helped initially to satisfy the new type of mental and intellectual needs of many people. Perpetuum mobile was part of this sphere.
The common aspect that characterizes people delighted by the idea of perpetuum mobile was a certain kind of openness. Although their physical and scientific knowledge was limited, they had keen minds, and that is what needs to be high­lighted in the context of the era.


1. Moderniseerumisena mõistab autor 19. sajandi teisest poolest Teise maailmasõjani väldanud ühis­konna uuenemise protsessi, mis oli tingitud mitmesugustest omavahel seotud keerukatest arengu­test (industrialiseerumine, urbaniseerumine, uue väärtussüsteemi esilekerkimine jm). Käesoleval juhul on olulised eelkõige need moderniseerumise aspektid, mis väljenduvad ilmekalt indiviidi tasandil ja on seotud moderniseerumise kultuurilise ning tehnoloogilise palgega. Modernisee­ru­mise ja modernsuse kohta vt Raun, T. U. Modernization and the Estonians, 1860–1914. Separaat, 135–141; Winks, R. W., Neuberger, J. Europe and the Making of Modernity. 1815–1914. Oxford University Press, New York, 2005, 1–3.

2. Maailmapildi kohta vt Paatsi, V. Eesti talurahva loodusteadusliku maailmapildi kujunemine rahva­kooli kaudu (1803–1918). TPÜ Kirjastus, Tallinn, 2003, 9–10.

3. Perpetuum mobile’id saab jaotada mitmeti. Erinevate jaotuste ja definitsioonide kohta vt Kilty, K. T. Perpetual Motion., 14.5.2012; Gabbey, A. The mechanical philosophy and its problems: mechanical explanations, impenetrability, and perpetual motion. – Rmt: Change and Progress in Modern Science. Toim J. C. Pitt. D. Reidel Publishing Company, Dordrecht, 1984, 42–44; Perpetual-motion machines. – Rmt: The Encyclopedia of Science, Technology, and Society, 3. Toim R. Volti. Fitzroy Dearborn Publishers, Chicago, 1999, 750–751; Perpetual motion. – Rmt: McGraw-Hill Encyclopedia of Science & Technology, 13. Peatoim S. P. Parker. McGraw-Hill Book Company, New York, 1987, 232–233.

4. Humanitaarteadlased on perpetuum mobile temaatikat käsitlenud vähesel määral mõne üksik­küsi­muse raames: vt nt Gabbey, A. The mechanical philosophy and its problems, 9–84 (perpetuum mobile’st lk 38–67); Kleinert, A. Wie funktionierte das Perpetuum mobile des Petrus Peregrinus? – NTM Zeitschrift für Geschichte der Wissenschaften, Technik und Medizin, 2003, 11, 3, 155–170; Schaffer, S. The show that never ends: perpetual motion in the early eighteenth century. – The British Journal for the History of Science, 1995, 28, 2, 157–189. Suurimaks vaidlusobjektiks on olnud igiliikuri juured ja algupära: vt Rath, S. Scientific instruments in pre-modern India and the global circulation of knowledge. – The Newsletter, 2011, 32; Eberhart, M. E. Feeding the Fire: The Lost History and Uncertain Future of Mankind’s Energy. Harmony Books, New York, 2007, 14; Kaku, M. Physics of the Impossible. A Scientific Exploration of the World of Phasers, Force Fields, Teleportation and Time Travel. Penguin Books, New York, 2008, 260. Enamasti on perpetuum mobile temaatikat käsitlenud insenerid ja asjaarmastajad, lähtudes igiliikurite tehnilisest ajaloost. Seejuures leidub üksnes perpetuum mobile problemaatikale pühendatud raamatuid suhteliselt vähe. Varasemaid perpetuum mobile ajaloo käsitlejaid oli insener Henry Dircks (1806–1873), esimese vastavasisulise raamatu kirjutas ta 1861. aastal: vt Dircks, H. Perpetuum Mobile; or, Search for Self-Motive Power, During the 17th, 18th, and 19th Centuries. E. & F. N. Spon, London, 1861. Järg­mised raamatud ilmusid 20. sajandi algul: vt Daul, A. Das Perpetuum Mobile. A. Hartleben, Viin, 1900; Rubiner-Ichak, F. Das Perpetuum Mobile. Teubner, Leipzig, 1914. Pärast Teist maailma­sõda hakati perpetuum mobile’st kirjutama ka vähem levinud keeltes: vt nt Grenander, M. Perpetuum mobile. Evighetsmaskinen. Clas Ohlson & Co., Insjön, 1947. 20. sajandi lõpul ilmus mitu fakti­rikast ja üsna põhjalikku perpetuum mobile ajaloo käsitlust: vt Ord-Hume, A. W. J. G. Perpetual Motion: The History of an Obsession. Adventures Unlimited Press, Kempton, 1977; Михал C. Вечный двигатель вчера и сегодня. Мир, Москва, 1984; Бродянский В. М. Вечный двигатель – прежде и теперь. От утопии – к науке, от науки – к утопии. Энергоатомиздат, Москва, 1989. Moodsa teaduse kujunemise tulemusel ilmus juba 20. sajandi algul raamatuid, milles muude nähtuste kõrval käsitleti perpetuum mobile’t teaduse ajaloo ühe suurima eksitusena: vt Phin, J. The Seven Follies of Science. D. Van Nostrand Company, New York, 1906, 36–79; Hering, D. W. Foibles and Fallacies of Science. George Routledge & Sons, London, 1924, 71–96. Üheski nime­ta­tud raamatus pole piisavalt põhjalikult käsitletud igiliikuri kultuurilist ja sotsiaalset tähendus­välja. Igiliikuri võimatust-võimalikkust, selle leiutamise üldajalugu või mõnd üksikküsimust on vaadeldud rohkearvulistes populaarteaduslikes artiklites: vt nt Paquin, R. E. Perpetual motion. Just isn’t. – Popular Mechanics, 1954, 101, 1, 108–111; Angrist, S. W. Perpetual motion machines. – Scientific American, 1968, 218, 1, 114–122; Rosenberg, M. D. Spinning their wheels in search of perpetual motion. – Inventors Digest, 2010, 26, 12 (kättesaadav leheküljel; Hicks, C. B. Why won’t they work? – American Heritage, 1961, 12, 3, 78–83. Populaarteaduslike artiklite teemakäsitlused on ühekülgsed ja korduste­rikkad. Eestis ilmunud igiliikuri käsitluste kohta vt Kändler, T. Igiliikuri poole püüdleb inimene igavesti. – Eesti Päevaleht, 4.2.2005; Pedusaar, H. Perpetuum mobile = igavesti liikuv. – Tehnika­maailm, 2005, 10. Perpetuum mobile võimalikkust toetava spekulatiivse, pseudoteadusliku kirjan­duse näitena vt Jaik, K. Igavene energia. Anergia ja eksergia. Tartu, 2008.

5. Vt nt Olevik, 22.5.1892; 3.1.1894; 27.6.1895; Postimees, 1.5.1896; Olevik, 18.3.; 16.12.1897; 17.11.1898; 23.8.1905; Peegel, J. jt. Eesti ajakir­jan­duse teed ja ristteed. Eesti ajakirjanduse arengust (XVII sajandist XX sajandini). Tartu Ülikooli ajakirjandus­osakond, Eesti Akadeemiline Ajakirjanduse Selts, Tartu, 1994, 95, 260.

6. Vt nt Bridges, V. Keemik Lyndon’i saladuslik leidus. Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus, Tallinn, 1924; Lang, V. Eksitus. – Vikerkaar, 1934, 8, 36, 86–90.

7. Vt Fodor, S. Edison. Leiutaja elukäik. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartu, 1930; Põldmaa, G., Kilkson, E. James Watt. Aurumasina leiutaja. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu, 1935; Aloste, J. V. Diesel. Pöördelise tähtsusega leiutaja. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu, 1939.

8. Näiteks peeti põllumajanduse seisukohalt oluliseks leiutiseks kliima ja ilmaolude täpse ennusta­mise meetodit. Vt nt Sumpak, K. Uus looduslik ilmateadus, ehk kõige uuem leidus. M. Schiffer ja H. Tiedermann, Tallinn, 1898; Kink, A. Eesti panga laenud ja riigi tööstus. – Eesti Majandus. Tööstuse, Kaubanduse ja Rahanduse Ajakiri, 1923, 3, 39, 616.

9. Vt nt Kahk, J. Sangaste “rukkikrahv” Berg. Infotrükk, Tallinn, 1992, 16–17.

10. Vt nt Olevik, 18.3.1897; Uudised, 18.12.1903; Rahvaleht, 8.11.1924; 5.9.1929.

11. Vt nt Päevaleht, 2.10.1932; 3.9.1933; Eesti Leidur, 25.2.1934; Rahvaleht, 6.12.1935; Uus Eesti, 18.4.1936; Päevaleht, 20.5.1936; Vaba Maa, 10.2.1938.

12. Vt nt Uudised, 18.12.1903; Rahvaleht, 1.3.1932.

13. Vt nt Uudised, 18.12.1903.

14. Vt nt Postimees, 14.5.1921.

15. Vt nt Esmaspäev, 5.12.1932; J. Pukk professorile (nimi teadmata) 1.8.1920. Eesti Riigiarhiiv (ERA), f 1583, n 1, s 391, l puudub.

16. Silvet, J. Stephan Fodor: Edison. Leiutaja elukäik. – Eesti Kirjandus, 1930, 24, 9, 463–464.

17. Vt nt Kahk, J. Sangaste “rukkikrahv” Berg, 14.

18. Vt nt Esmaspäev, 29.8.1927; Postimees, 13.4.1928.

19. Vt Uudised, 18.12.1903.

20. Vt Meikop, A. Kas on meil suurmehi? – Eesti Noorus, 1931, 3, 2, 23.

21. Päevaleht, 11.8.1922; Postimees, 18.9.1929.

22. Tallinna Teataja, 7.6.; 8.6.1921.

23. Patentide ja kaubamärkide jaoskond kaubandus- ja tööstusministrile 28.2.1921. ERA, f 916, n 1, s 41, l 106; Olevik, 31.1.1915.

24. Vt nt Uudised, 29.12.1903; Olevik, 31.1.1915.

25. Eesti arvudes. 1920–1935. Riigi Statistika Keskbüroo, Tallinn, 1937, 314, tabel 422. Soovi­avaldi­sed patendi saamiseks ja antud patendid, tabel 423. Patendi saamiseks sooviavaldajad riik­kondsuse järgi.

26. Reiman, H. Leiutised 1922–28 a. – Rmt: Eesti Statistika 1929. Riigi Statistika Keskbüroo, Tallinn, 1929, 492.

27. Eesti arvudes. 1920–1935, 314, tabel 422. Sooviavaldised patendi saamiseks ja antud patendid, tabel 423. Patendi saamiseks sooviavaldajad riikkondsuse järgi.

28. Eesti arvudes. 1920–1935, 314, tabel 422. Sooviavaldised patendi saamiseks ja antud patendid.

29. Samas.

30. Reiman, H. Leiutised 1922–28 a, 493.

31. Patendiamet Riigi Statistika Keskbüroole 3.6.1932. ERA, f 916, n 1, s 51, l puudub.

32. Rahvaleht, 15.6.1929; Esmaspäev, 27.3.1933.

33. Vt Päevaleht, 7.7.; 18.7.1921; 11.8.1922; Jehe ja Tamme Eesti Vabariigi majandusministrile 7.10.1931. ERA, f 916, n 1, s 72, l 88.

34. 1934. aastal hakati küll välja andma ajalehte Eesti Leidur, kuid ilmusid vaid mõned numbrid. Vt Eesti Leidur, 25.2.1934.

35. Päevaleht, 24.5.1940.

36. Vt Pukk professorile (nimi teadmata) 1.8.1920. ERA, f 1583, n 1, s 391, l puudub.

37. Vt Ekspertide otsus Roman Jehe esitatud leiduste ideede kohta 4.8.1931. ERA, f 31, n 4, s 1560, l puudub.

38. Näiteks rehepeksu-, viljakuivatus- ja heinaniidumasinaid, heinaseemne hõõrujaid-puhastajaid, kunstsõnnikukülvajaid jms. Vt nt Päevaleht, 24.8.1933; 11.5.1940.

39. Patendiamet Riigi Statistika Keskbüroole 3.6.1932. ERA, f 916, n 1, s 51, l puudub.

40. Päevaleht, 12.7.1939.

41. Vt Postimees, 14.6.1926; Rahvaleht, 27.5.; 9.8.1930.

42. Postimees, 19.9.1919; 21.2.1932; Patenteeritud leiutiste kirjeldused ja joonised, 1920–1923. ERA, f 916, n 2, s 1884, l puudub.

43. Rahvaleht, 23.9.1935.

44. Reiman, H. Leiutised 1922–28 a, 494.

45. Vt Olevik, 31.1.1915; Postimees, 13.4.1928; Rahvaleht, 23.9.1935.

46. Rahvaleht, 23.9.1935.

47. Vt Päevaleht, 22.12.; 29.12.1939; 2.1.1940.

48. Pseudoteaduslikuks nähtuseks peetakse perpetuum mobile’t seetõttu, et selle loomine pole või­ma­lik. Pseudoteadusega samaväärsed või sellega lähedalt seotud kategooriad on ebateadus, liba­teadus, marginaalteadus (marginal science) ja patoloogiline teadus (pathological science). Pseudo­teadus kui kultuuriline praktika asetub teaduse ja religiooni vahele, olemata üks või teine. Päris­teadusega võrreldes on pseudoteadus vanameelne ja selle ideed juhuslikud ning staatilised (dogmaatilisus). Puuduvad päristeadusele iseloomulikud protseduurid, praktikad, standardid, baas­kontseptsioonid, empiirilised leiud, organiseeritud skeptitsism ja vigade parandamise protsess (spekulatiivsus). Pseudoteaduses ei tugineta kunagi eelnenud töödele. Pseudoteaduse viljelejad on seotud mingi kindla, kuid küsitava leiu või hüpoteesiga ja neil esineb nn tõsiuskliku sünd­room (true believer syndrome). Pseudoteadus on tihti selle praktiseerija veendumuste resultaat: tõde ei lähtu tõenditest, vaid tundmustest, ilmutustest ja intuitsioonist (maagiline mõtlemine). Tava­li­selt puu­dub pseudoteadusega tegelejatel formaalne treenitus ja nad ei suuda teadust täielikult mõista. Pseudoteaduse esindajatele on iseloomulik ka nn punkrimentaliteet: nad on laiemast intel­lek­tuaalsest kogukonnast isoleeritud. Tunnustuse puudumist seletavad pseudoteaduse vilje­lejad nendevastaste kam­paaniatega (vandenõuteooriad). Tõsiteadus on pseudoteaduse jaoks seega pelgalt imiteerimis­objekt (vt Derry, G. N. What Science Is and How It Works. Princeton University Press, Princeton, 1999, 159–162; Beyerstein, B. L. Distinguishing Science from Pseudoscience. Simon Fraser University, Victoria, 1995., 6, 24, 27, 32–34; Saari, P. Libateaduse anatoomiast ja taksonoomiast. – Akadeemia, 2008, 10, 2225; Hansson, S. O. Science and pseudo-science. – Rmt: Stanford Encyclopedia of Philosophy (2008). Toim E. N. Zalta., 3.5.2012; Kasak, E. Teadus, pseudoteadus, ebateadus. – Rmt: Tiidüs ja tõdõ. Märgütüisi. Arutlusi teadusest ja tõest. Toim J. Kangilaski, E. Kasak. Võru Instituut, Võro, 1998, 7–9).

49. Esimesed teated igiliikurist pärinevad 7. sajandist pKr Indiast. 13. sajandi algul jõudis teadmine igavesti pöörlevast rattast moslemite vahendusel Euroopasse. Keskaja Euroopas tegelesid perpetuum mobile probleemiga üksikud insenerid-arhitektid ja õpetlased. Renessansiajal kasvas inimeste huvi igiliikuri loomise vastu, kuid teaduse areng võimaldas perpetuum mobile võima­lik­kuse osas kahtlusi tõstatada. Teadusliku revolutsiooni perioodil hakati igavese liikumise probleemi üle teadusringkondades aktiivsemalt arutlema. 1775. aastal võttis Pariisi Teaduste Akadeemia vastu otsuse tagasi lükata kõik perpetuum mobile loomise plaanid ja kavad. Indust­riaal­revolut­siooni käigus muutusid teadmised soojusest, energiast ja tööst erakordselt olulisteks. Soojusmasinate kasutuselevõtt 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul tingis murrangu füüsikas: 1820. aastatel kuju­nes termodünaamikast eraldi teadusharu. Energia jäävuse seadus sõnastati 1840. aastatel ja sellega oli igiliikuri küsimus teaduse jaoks ammendunud.

50. Vt Hindrey, K. A. Murrang. Eluloolised leheküljed. Noor-Eesti, Tartu, 1930, 91.

51. Neue Nordische Miscellaneen oli esimesi Baltisaksa trükiseid, kus sisaldus perpetuum mobile mõiste. Ludwig Mellini artiklis märgib perpetuum mobile Lemsalus (Limbažis) asunud vesi­veskit, mis töötas ilma veeta (vt Mellin, L. A. G. Erklärung über etliche das lemsalsche Perpetuum Mobile, oder die dasige Wassermühle, betreffende Anfragen. – Neue Nordische Miscellaneen, 1797, 9, 17, 162–171). Seda veskit oli Mellin kirjeldanud ka Neue Nordische Miscellaneeni 1792. (nr 1/2) ja 1795. aasta (nr 11/12) väljaandes. 1797. aasta artiklis kasutab Mellin perpetuum mobile mõis­tet võrdlusena, igiliikuri kui hüpoteetilise seadme olemust ei selgita ta mingil kombel. Mellini kohta vt Jürjo, I. Ludwig August krahv Mellin kui talurahva sõber ja estofiil. – Tuna, 2003, 4, 50–66. Laialdasemalt hakati perpetuum mobile temaatikat käsitlema baltisaksa ajakirjanduses 19. sajandi esimesel poolel (vt nt Rigasche Zeitung, 22.9.1817; Libausches Wochenblatt, 17.10.1825; Rigasche Zeitung, 5.11.1847; 8.6.1876).

52. Perno Postimees ehk Näddalileht, 6.12.1873.

53. 1875. aastal ilmus Eesti Postimehe lisalehes Jututuba lugu George Stephensonist, kes oma kar­jääri algul tahtis valmistada tõeliselt väärtusliku masina – perpetuum mobile. Artiklis on rõhu­tatud, et erinevalt paljudest teistest ei murdnud Stephenson asjatult pead, vaid õppis kelli paran­dama. Hiljem sai temast aga maailmakuulus raudteeinsener (Eesti Postimehe lisaleht Jutu­tuba, 24.9.1875). Stephensoni täielik elulugu anti eesti keeles välja 1898. aastal. Selles raamatus polnud igiliikuri leiutamisest juttu (vt Gurwitš, L. Georg Stefenson. Raudtee masina ülesleidja. Nikolai Erna, Rakvere, 1898). 1883. aasta märtsi Sakalas avaldati esimene osa kaheosalisest järjejutust “Järelemõtleja waene habemeajaja”. Lugu räägib Richard Arkwrightist, kes enne ketrusmasina leiutamist lootis ületada vaesuse perpetuum mobile valmistamisega (Sakala, 2.3.1883; vt lisaks Ord-Hume, A. W. J. G. Perpetual Motion, 16).

54. Grenzsteini võib pidada ilmselt esimeseks eestlaseks, kes asus perpetuum mobile kohta avalikult teadmisi jagama. Ta oli probleemist huvitatud, kuid nähtavasti ei pidanud ta igiliikuri loomist esialgu võimalikuks. Kui 20. sajandi algul A. Hindrey Grenzsteini Pariisis külastas, tegeles ta juba perpetuum mobile ehitamisega (vt Hindrey, K. A. Murrang, 91). Veel enne Eestist lah­kumist oli Grenzsteinil olnud kalduvus leiutamisele ja kõikvõimalikele veidrustele.

55. Olevikus käsitleti leiutistega seotut sagedamini ja süstemaatilisemalt kui teistes ajalehtedes (vt nt Olevik, 18.3.1897).

56. Olevik, 12.4.1886.

57. Samas.

58. Olevik, 12.4.1897.

59. Vt nt Olewiku Lisa, 1888, 2; Olevik, 3.10.1900.

60. Olevik, 12.4.1886.

61. Vt nt Postimees, 26.9.1887. Tähelepanuväärsemaid käsitlusi perpetuum mobile’st ilmus 1887. aasta septembri Postimehes. Selles avaldati Jaan Parve eestindatud põhjalik loodusteaduslik kirjeldus, milles on rohkete võrdluste abil selgitatud, miks igiliikur ei saa igavesti töötada. See­juures on kirjeldatud erinevaid loodusjõude ja -seadusi. Autori arvates on ainus ja õige perpetuum mobile tunnetatav looduse enda kaudu (Postimees, 12.9.1887).

62. Hermann von Helmholtzi nekroloogis on kirjutatud, et igiliikuri ehitamine on sisutühi “vaimu närimine”, sest see on vastuolus energia jäävuse seadusega (Postimees, 8.9.1894). Teisalt oli aja­leht mõned kuud varem teatanud, et Soome üldpõllutöönäitusele viiakse Soomes hiljuti leiutatud igavesti-liikuja, mis tunnistajate sõnul olevat töötanud (Postimees, 23.5.1894).

63. Märkimist väärib leidurite teavitamine patendivõimalusest 1905. aasta Eesti Postimehes. Igi­liikuri leiutajatel soovitati enne töö alustamist konsulteerida teadlastega, et veenduda ülesande võimatuses (Eesti Postimees, 10.3.1905).

64. V. Kupffer sündis 1890. aastal Riias. 1914. aastal lõpetas ta Tartu ülikooli (TÜ) füüsika-matemaatika­teaduskonna. 1919. aastal sai Kupfferist TÜ mehaanika õppetooli eradotsent. Ta luges loenguid mehaanikast, matemaatikast ja statistikast. 1921. aastal sai Kupffer Eesti kodakondsuse. Ta kirjutas üsna palju teemadel, mis ei olnud otseselt tema erialaga seotud, näiteks maailma­majan­duse areng, uue aja energiaprobleemid ja juba nimetatud perpetuum mobile (E. W. Tartu ülikooli walitsuse akt. Kupffer Wassili. Eesti Ajalooarhiiv (EAA), f 2100, n 2, s 436, l 4–206; V. Kupffer (V–L). II köide, 31.5.1926. EAA, f 2111, n 1, s 3852, l 1–35).

65. Esimesed igiliikuri leiutamise katsed omistas Kupffer Pierre de Maricourtile (Petrus Peregrinus) ja Villard de Honnecourtile. Igiliikuri probleemi tõstatumise ja selle erinevad arenguetapid seos­tas Kupffer sotsiaal-majanduslike tegurite ning ühiskonnamuutustega. Ta käsitles põgusalt ka kuulsamaid võltsiseliikujaid. Igiliikuri ajaloo käsitlemine pidi Kupfferi arvates näitama, kui loo­tu­setud on püüded igavese liikumise probleemi lahendada (vt Kupffer, V. Perpetuum mobile. – Postimees, 24.7.1924; Kupffer, V. Perpetuum mobile. – Pühapäevaleht, 9.6.1929; Kupffer, V. Igawese liikumise igawene otsimine. – Postimees, 28.4.1930; Kupffer, V. Perpetuum mobile. – Päevaleht, 3.8.1931).

66. Vt nt Postimees, 24.7.1924.

67. Vt Esmaspäev, 24.6.1929.

68. Vt nt Postimees, 24.7.1924; Esmaspäev, 17.9.1928; Rahvaleht, 26.4.1930. Perpetuum mobile ja alkeemia seostamise kohta vt ka Käis, J. Loodusteaduse edusammud kultuurelu alusena. – Kasvatus, 1921, 3, 23/24, 361; Adamson, H. Luuletus “Inimen”. – Tarapita. Kirjanikkute Yhingu “Tarapita” Häälekandja, 1921–1922, 1, 7, veerg 13. Perpetuum mobile võrdlemine alkeemiaga ei olnud uus mõte: Leonardo da Vincist alates oli nimetatud seosele korduvalt viidatud
(vt Simanek, D. E. Perpetual futility. A short history of the search for perpetual motion., 2.6.2012; Ord-Hume, A. W. J. G. Perpetual Motion, 36).

69. Vt nt Esmaspäev, 21.12.1931; Päevaleht, 22.5.1934.

70. Vt Eesti Postimees, 10.3.1905; Postimees, 25.11.1915.

71. Vt nt Olevik, 18.3.1897.

72. Hilisemates, igiliikuri leiutajaid tutvustavates artiklites esineb mõnikord seadme võimatuse osas teatav ebalus, mis on enamasti tingitud autori põnevuse lisamise soovist või aupaklikkusest käsit­letu vastu (vt nt Esmaspäev, 17.9.1928; 21.12.1931).

73. Kuna teadmised perpetuum mobile’st levisid eestlaste kultuuriruumi võõrkeelte vahendusel, puu­dus seadme tähistamiseks esialgu omakeelne suupärane sõna. Perpetuum mobile eestikeelsed vasted hakkasid levima Eesti Vabariigi loomise järel. Ilmselt olid nende eeskujuks siinses kultuuriruumis levinud keelte vastavad terminid, mis olid tuletatud ladinakeelsest algvormist (perpetuum mobile’t nimetati saksa keeles ewigkeitsbewegung’iks, soome keeles ikiliikkuja’ks, vene keeles вéчный двúгатель’iks ja inglise keeles perpetual motion machine’iks). Perpetuum mobile omakeelsete vastete kasutuselevõtu tingis praktiline vajadus: mõistena jäi perpetuum mobile mõneti võõraks. Uute nimetustena leidsid kõige enam tarvitamist “igavesti liikuv masin” ja “iseliikuv masin”. Mõlemad mõisted rõhutavad vaid igiliikuri üht aspekti (aeg või energia), jättes teise varju. Variatsioonideks olid “isekäija masin”, “ise­liikuja”, “isekäiv masin”, “igavene liikur” jms. Sageli leidis perpetuum mobile fenomen tähistamist ka lihtsalt “igavese liiku­mi­sena”. Kui taheti rõhutada seadme mingit kindlat omadust, võidi luua pikemaid konstruktsioone, nagu “iseenda jõuga töötav masin”, “tasuta tööd tegev masin”, aga ka näiteks “isekeerlev masin”, kui tegemist oli pöörlemis­printsiibiga. Nagu neist termineist nähtub, käsitleti igiliikurit üheselt masinana. Mis puutub sõnasse igiliikur, siis seda vaadeldaval perioodil ei kasutatud, olgugi et 1930. aastate esimeseks pooleks oli see välja mõeldud (vt nt Eesti entsüklo­peedia, III. Peatoim R. Kleis. Loodus, Tartu, 1934, veerg 1117).

74. Tegemist oli Eesti esimese neologismide sõnastikuga. Grenzstein oli sõnaraamatu koostaja ja kirjastaja, see trükiti tema trükikojas. Sõnaraamatus esitati 1600 uut ja võõrast sõna.

75. Eesti Sõnaraamat. 1600 uut ja wõerast sõna. Koost A. Grenzstein. A. Grenzsteini Kirjastus, Tartu, 1884, 112–113.

76. “Füüsika sõnastikus” nimetati masinat “igavesti liikujaks” (Füüsika sõnastik. Koost J. Lang, O. Sulla. Noor-Eesti, Tartu, 1919, 14, 40).

77. 1923. aastal ilmunud “Eesti keeles tarvitusel olevate võõrakeelsete sõnade sõnastikus” on sel­gi­tatud perpetuum mobile’t masinana, “mis iseenda jõul lõpmata aega töötaks”. Juurde on lisatud, et teaduse järgi on nimetatud masinat võimatu ehitada. Nagu näha, kätkeb antud definitsioon ka seadme ajalist faktorit ja seost teadusega (Eesti keeles tarvitusel olevate võõrakeelsete sõnade sõnastik. Koost L. Sõerd. Reklam, Tallinn, 1923, 46). 1930. aastal Eesti Kirjanduse Seltsi välja antud “Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu” teise, täiendatud ja parandatud trüki teises köites on perpetuum mobile märgitud kui “kõrvalise abita igavesti liikuv seadis” (Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat. II köide. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartu, 1930, 745). Eelmisele sarnaselt on perpetuum mobile’t defineeritud 1930. aasta “Võõrsõnade leksikonis”, ent juurde on lisatud, et võib kasutada ka vormi mobile perpetuum (Võõrsõnade leksikon. Koost H. Haljaspõld. Elu, Tallinn, 1930, 532). Perpetuum mobile’t ja selle muid vorme ei leidu näiteks Elmar Muugi 1933. ja 1936. aasta täiendatud “Väikeses õigekeelsus-sõnaraamatus”.

78. Eesti entsüklopeedia, VI. Peatoim R. Kleis. Loodus, Tartu, 1936, veerg 692.

79. Samas.

80. Uus aastasada. Kalender 1903 aastaks. Teine aastakäik. P. Schmidti Raamatukauplus, Tartu, 1902, 294.

81. See on korrektne osutus, sest von Mayer oli energia jäävuse seaduse esimesena formuleerinud juba 1884. aastal, seega enne Helmholtzi. Mayeri avastus ei pälvinud piisavalt tähelepanu. Helmholtzi hilisem sõnastus oli matemaatiliselt täpsem ja n-ö lõplik. Kuna Helmholtz esindas teaduse professionaalset, von Mayer aga asjaarmastajalikku suunda, seoti energia jäävuse seadus esialgu ainult Helmholtzi nimega (von Mayeri avastuse kohta vt Novikov, I. D. The River of Time. Cambridge University Press, New York, 1998, 170; Mayer, Julius Robert Von. – Rmt: A Dictionary of Scientists. Toim J. Daintith, D. Gjertsen. Oxford University Press, Oxford, 1999, 366–367).

82. Aastavara. Tähtraamat 1938. Tallinn, 1937, 61–63.

83. Näiteks 1908. aastal eesti keeles ilmunud professor Balfour Stewarti “Fiisikaõpetuse” energia jäävuse seadust käsitleva peatüki esimene osa on pealkirjastatud: ““Perpetuum mobile” on wõimata”. Stewart kirjutab, et energia jäävuse seadus osutus viimaseks noahoobiks aastasadu perpetuum mobile’st unistanud teadusmeeste südamesse (Stewart, B. Fiisikaõpetus. Paljude piltide ja joonistustega. 1. jagu. A. Petersoni Raamatukaupluse Kirjastus, Tallinn, 1908, 88).

84. Vt Ladenburg, A. Loodusteadused ja ilmawaade. Saksa arstide ja loodusteadlaste kongressi awamise-kõne. Haridus, Tallinn, 1913, 15; Tuli ja rattad, II. Vesteid tehnikakultuuri ajaloost. Toim M. Nurmik. K. K. Ü. Töökool, Tartu, 1933, 25.

85. Võõrkeelse kirjanduse näiteks olgu toodud Frida Rubineri “Вечный двигатель” (Рубинер Ф. Вечный двигатель (perpetuum mobile). Государственное издaтельство, Москва, 1925). Seda, algselt saksa keeles 1914. aastal ilmunud raamatut võib pidada parimaks populaarteaduslikuks teoseks, mis oli pühendatud ainuüksi perpetuum mobile fenomenile. Mil määral levis raamat Eestis, on teadmata. Eestis olid kättesaadavad ka eelmainitud Jakov Perelmani “Занимательная физика” 1916. ja 1920. aasta trükid, milles on perpetuum mobile’st põgusalt juttu. Hilisemates, nõukogudeaegsetes trükkides on perpetuum mobile’le eraldatud enam kui üks peatükk. Raamat võeti hästi vastu ja seda anti täiendatud trükkidena korduvalt välja nii eesti kui ka vene keeles.

86. Esimene on tuntud füüsika populariseerija Jakov Perelmani “Isekäiwad masinad”. Õigupoolest on see artikkel 12-leheküljelises kogumikus, mille ülejäänud artiklid pärinevad trükise kokku­seadja matemaatik Jaan Depmani sulest. Perelmani kirjutis on tõlge ajakirjas Природа и люди avaldatud populaarteaduslikust artiklist. Nimetatud kirjutises on tutvustatud erinevaid perpetuum mobile tüüpe. Autor lahkab nende vigu ja teeb igiliikuri leiutajate kohta ka mõned üldistused. Ta usub, et neid ei kihuta tagant üksnes kasulootus, vaid pigem küsimuse lahendamise iha. Lootusetu unistuse – perpetuum mobile konstrueerimise – asemel kutsub Perelman üles leiutama võima­li­kult odavaid ja kasulikke jõujaamu (vt Perelman, J. Isekäiwad masinad. Termodinaamika. Tuule­jõu kasutamine. Jõumasinatest ehk mootoritest. Külvaja, Leningrad, 1927, 5, 7). Teine trükis kannab pealkirja “Kõigekallim käsikiri. Universaal teaduste wõti. Kirjanduse pärl”. Selle, mahult eel­misele sarnase brošüüri koostas Mihkel Esna. Esna oli tsirkuseartist, budist ja Eesti Teosoofilise Ühingu asutaja. Ta pidas end hingelise (selgelt) kuulmise meediumiks ja oli muuhulgas haaratud leiutamise kirest. Raamatus “Üleüldiseks rahva kasuks” pajatab Esna hingelisest kuulmisest, tea­du­sest ja muust. Brošüür lõpeb lisaga, milles on tutvustatud Esna enda välja mõeldud “ülemaailmse väärtusega” uusi leiutisi. Nende hulgas on tähtsaimad kaheksa igavesti-iseliikujat (esnamobiiled) (vt Esna, M. Kõigekallim käsikiri. Universaal teaduste võti. Kirjanduse pärl. A. Jansen, Pärnu, 1928, 28; Пярнуский экспресс, 2.6.2006).

87. Vt Leino, E. Ühepäeva liblikad. Lühikesed jutud. Noor-Eesti, Tartu, 1908, 94–98. Lugu “Perpetuum mobile” räägib soome sepast Anttist, kelle kinnisideeks oli igiliikuri ehitamine. 1920. aastal ilmus raamatu teine trükk. Karl Ast Rumori novellikogus “Kui Saara naerab” on lugu “Perpetuum mobile”, kuid sellel puudub seos igiliikuriga (Ast, K. Kui Saara naerab. II trükk. Klassika, Pärnu, 2008, 143–192).

88. Lühiloos “Perpetuum mobile” esitas gümnaasiumiõpilasest autor haaravalt igiliikuri leiutaja haiglasliku psühholoogia, mille vormis maailma alistamise tahe energiaprobleemi lahendamise teel (perpetuum mobile kui looduse kontrollimise ultima ratio) (vt Sulg, I. Perpetuum mobile. – Tuleviku Rajad, 1937, 3, 19, 277–280). Kirjutis peegeldab noore autori head orienteerumist perpetuum mobile problemaatikas.

89. Vt Annusson, J. Energia. – Eesti Tehnika Seltsi (ETS) Ajakiri, 1919, 1, 3, 33–37; Annusson, J. Energia, II. – Eesti Tehnika Seltsi Ajakiri, 1919, 1, 5, 65–68; Leiduste kaitse Eestis. – Eesti Tehnika Seltsi Ajakiri, 1920, 2, 17–18, 219.

90. Kasuta leidused. – Kodu, 1935, 16, 9, 268.

91. Nt 1920. aastal avaldati ajakirjas Meie Mats vaimukas jutt mehest, kes leiutab mõtetelugemise seadme. Mitte keegi ei usu, et seade ka tegelikult töötab. Huvipakkuv on leiduri parima sõbra mõtte­käik: “Jälle üks “perpetuum mobile” väljamõtleja ja tüüpus... arvab õige lolli leidnud olevat, keda uskuma panna, nagu võiks tema tühi kolu ka midagi üles leida... tehku ka minu viisi tööd... ärgu jampsigu... ise päevavaras, tuleb veel teist segama” (Geenius. – Meie Mats, 1920, 18, 95, 6–7). Olgugi ilukirjanduslik, peegeldab pala teatavat hoiakut perpetuum mobile suhtes: igiliikuri leiu­tajaid vastandatakse soolapuhujatena ausatele töötegijatele.

92. Brandt püüab defineerida raiskamist ja ütleb, et see on vara otstarbetu ja riskantne kasutamine, näiteks leiutiste teostamiseks. Perpetuum mobile leiutamist peab Brandt aga mõttetuks (Brandt, A. Pillavuse juriidilisest tähendusest. – Juriidiline Ajakiri Õigus, 1923, 4, 1, 14).

93. Ernits, V. Keeleuuendusvõitluse hingeelulised põhijooned. – Keeleline Kuukiri, 1916, 5–6, 128.

94. 1880. aastal vaadati VTSEo-s Eestimaa kuberneri palvel läbi üks perpetuum mobile projekt
(vt Устав Отделения и протоколы совета и общих собраний членов отделения 14.11.1880. EAA, f 2657, s 1, n 1, l 18). VTSEo tegevuse kohta vt Martinson, K. Vene Tehnika Seltsi Eestimaa osakonna tegevusest (1880–1917). – Rmt: Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist, II. Toim H. EelsaluJ. EilartT. Ilomets, Ü. Lumiste. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Eesti Looduse­uurijate Selts, Valgus, Tallinn, 1976, 16–33.

95. Martinson, K. Vene Tehnika Seltsi Eestimaa osakonna tegevusest (1880–1917), 29–30.

96. Samas, 26–27, 32.

97. 20. sajandi alguse rahvakoolis oli füüsika õppeainena vähe levinud. Õigeusu kihelkonna­koolides ei õpetatud füüsikat sajandivahetuseni üldse. Füüsika teisejärgulisus ilmneb ka õpikutest. Esimene eestikeelne füüsikaõpik ilmus alles 1855. aastal. Kokku anti aastatel 1842–1917 välja kuus füüsika­õpikut. Võrdluseks: esimene eestikeelne geograafiaõpik ilmus 1849. aastal ja kokku anti erine­vaid geograafiaõpikuid nimetatud perioodil välja 16 (Paatsi, V. Eesti talurahva loodusteadusliku maailmapildi kujunemine rahvakooli kaudu (1803–1918), 78–79, 83, 99, 172–173).

98. Samas, 129, 138.

99. Tuntumaid igiliikuri leiutajaid oli Voldemar Noormägi (1895–1968). Noormägi oli kurt. Nooruses hakkas ta tegelema maadlus- ja tõstespordiga, saavutades viimases kaks korda Eesti meistri tiitli. Sooritas ka mitu maailma- ja Eesti rekordit. Ta oli esimene kurt, kes osales eestlasena olümpia­mängudel. Hiljem sai Noormäest usklik, ta loobus spordiga tegelemast ja töötas fotograafina (vt Kurttumm W. Noormägi. – Kurttummade Sõber, 1935, 8, 124). Noorukieas püüdis perpetuum mobile’t leiutada ka tuntud sõjaväelane ja leiutaja Karl Abel (vt Rahvaleht, 8.11.1924).

100. Vt nt Suusik Kaubandus- ja Tööstusministeeriumile 7.12.1919. ERA, f 916, n 1, s 62, l 29; Rahva­leht, 8.11.1924; Esmaspäev, 17.9.1928; Võrumaa nupukaid mehi. – Eesti Noorus, 1932, 4, 12, 224.  

101. Vt Esmaspäev, 21.12.1931; Valter ja Elmar Sild Patendiametile 14.1.1939. ERA, f 916, n 1,
s 81, l 154.

102. Vt nt Esmaspäev, 17.9.1928; Päevaleht, 22.5.1934; Henrik Treufeldti teenistuskäik, 1922–1924. ERA, f 1354, n 1, s 2420, l 3.

103. Vt nt Mark Patendiametile 1.9.1924. ERA, f 916, n 1, s 65, l 93; Noormägi Patendiametile 16.11.1925. ERA, f 916, n 1, s 66, l 5; Timofei Patendiameti juhatusele 14.2.1928. ERA, f 916, n 1, s 68, l puudub.

104. Vt nt Rahvaleht, 8.11.1924.

105. Vt nt Igiliikuri leiutaja (nimi arusaamatu) Patendiametile 6.3.1926. ERA, f 916, n 1, s 67,
l puudub; Henrik Anniko ja Heinrich Treufeldti igiliikuri kirjeldus ja plaan 13.9.1928. ERA,
f 916, n 1, s 1238, l puudub; Vilde kaubandus-tööstusministrile 11.4.1929. ERA, f 916, n 1,
s 70, l puudub; Võrumaa nupukaid mehi, 224.

106. Maapiirkondades olid sepad sageli esimesed, kes perpetuum mobile’t ehitada üritasid (vt nt Virulane, 24.6.1886; Postimees, 26.9.1887; Võrumaa nupukaid mehi, 224. Vt lisaks Tuglas, F. Noorusmälestusi. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1960, 79).

107. Vt nt Postimees, 24.5.1888; Päevaleht, 22.5.1934; Tõnison Ajutisele Valitsusele 21.3.1919. ERA, f 31, n 1, s 153, l 6; Henrik Treufeldti teenistuskäik, 1922–1924. ERA, f 1354, n 1, s 2420, l 2–3; Adson, A. Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas, silmad läänes. Eesti Päevaleht, Tallinn, 2010, 132–133.

108. Ehkki tööstus oli hakanud Eesti alal arenema 19. sajandi keskpaiku, jäi selle intensiivsem tõus 19. sajandi lõppu (vt Karma, O. Tööstuslikult revolutsioonilt sotsialistlikule revolutsioonile Eestis. Tööstuse arenemine 1917. aastani. ENSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, Tallinn, 1963, 193, 254; Mäsak, E. Elutingimustest Tallinna eeslinnades 1870–1940. Eesti Raamat, Tallinn, 1981, 14). Seega esindavad linnastumine, tööstuse areng ja perpetuum mobile idee levik sama perioodi.

109. Fromm, E. The Sane Society. Routledge, London, 2002, 83–84, 86, 96.

110. Oswald Spengler on näinud perpetuum mobile’s kogu mehaanilise kultuuri salajast ideaali
(vt Sawday, J. Engines of the Imagination: Renaissance Culture and the Rise of the Machine. Routledge, London, 2007, 116).

111. Tööliste elutingimuste kohta vt Mäsak, E. Elutingimustest Tallinna eeslinnades 1870–1940, 19–37, 50–89, 122–135.

112. Vt nt Kupffer, V. Tarkade kivi ja perpetuum mobile. – Kodu, 1929, 10, 13, 397.

113. Vt nt Päevaleht, 22.5.1934; Rahvaleht, 31.5.1935; Võrumaa nupukaid mehi, 225.

114. Vt nt Eesti Postimees, 10.3.1905; Esmaspäev, 17.9.1928; Vilde kaubandus-tööstusministrile 11.4.1929. ERA, f 916, n 1, s 70, l puudub.

115. Vt Noormägi Patendiametile 16.11.1925. ERA, f 916, n 1, s 66, l 5.

116. Vt nt Tõnison Ajutisele Valitsusele 21.3.1919. ERA, f 31, n 1, s 153, l 6; Org Eesti Vabariigi valitsusele 8.4.1921. ERA, f 916, n 1, s 41, l 132; Timofei Patendiameti juhatusele 14.2.1928. ERA, f 916, n 1, s 68, l puudub.

117. Mark Patendiametile 1.9.1924. ERA, f 916, n 1, s 65, l 93.

118. Rahvaleht, 26.4.1930; Esmaspäev, 21.12.1931.

119. Näiteks 1927. aastal soovis üks leidur igiliikuri osade valmistamiseks saada 15 000–20 000 marka toetust (Ostmein kaubandus-tööstusministrile 15.1.1927. ERA, f 916, n 1, s 67, l puudub). Võrust pärit Adolf Vildele aga piisanuks masina valmisehitamiseks 60 kroonist, seejuures lubas ta masina valmides tasuda võla mitmesajakordselt (Wilde kaubandus-tööstusministrile 11.4.1929. ERA, f 916, n 1, s 70, l puudub).

120. Vilde kaubandus-tööstusministrile 11.4.1929. ERA, f 916, n 1, s 70, l puudub; Ostmein kaubandus-tööstusministrile 15.1.1927. ERA, f 916, n 1, s 67, l puudub.

121. Raha kohta vt Jansen, E. Eestlane muutuvas ajas. Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2007, 185–186, 296.

122. Inimeste ajakäsituse muutumise kohta vt Pärdi, H. Eestlaste maailmapilt XX sajandil: talu­poeg­liku ajakäsituse murenemine. – Akadeemia, 2001, 13, 1, 3–21.

123. Igiliikuri ehitamise tagajärjel kannatasid enamasti ühistegevused, tulemuseks oli indiviidi sot­siaalne võõrdumine. Kogukonnast kaugenemise ja oma tegevuse varjamise tõttu ei saa igi­lii­kuri ehitamist pidada faktoriks, mis aidanuks kaasa leiutaja staatuse tõusule. Küll aga peeti (maa)kogu­kondades lugu igiliikuri leiutajatest, kes valmistasid ka muid, huvitavaid ja kasulikke asju. Sel­lis­tel juhtudel hinnati aga eelkõige ikkagi leiutaja loomisvõimet ja ärksust.

124. Argpüks Patendiametile 12.9.1938. ERA, f 916, n 1, s 81, l 64–65.

125. Suusik Kaubandus- ja Tööstusministeeriumile 7.12.1919. ERA, f 916, n 1, s 62, l 29.

126. Ülekaalukas mõte ei ole seotud reaalsusega, kuid on teadvuses niivõrd domineeriv, et tõrjub eemale muid mõtteid ja kujutlusi. Haige ei saa oma idee ebareaalsusest ja absurdsusest ise aru, on veendunud selle suures tähtsuses ning tegeleb sellega pidevalt, ent kriitikameeleta. Mõni haige on valmis oma idee realiseerimiseks tegema kõik võimaliku. Ülekaaluka mõtte raskem vorm on luulumõte. Kui ülekaaluka mõtte korral siiski eksisteerib teatud kahtluse tasand, siis luulu­mõte on aksiomaatiline ja välistab igasuguse kriitika (Saarma, J. Psühhopatoloogia. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 2000, 145–148).

127. Kirjandusteadlane Larry Duffy on arvanud, et teatud inimeste puhul võib perpetuum mobile loo­mise tahe olla tingitud monomaaniast. Monomaania tähistab antud juhul kinnisideed (lähedane ülekaalukale mõttele). Duffy sõnul on monomaania ja millegi leiutamise soovi või teadusliku (ka lihtsalt intellektuaalse) kinnismõtte vahel seos (Duffy, W. L. Monomania and perpetual motion: insanity and amateur scientific enthusiasm in nineteenth-century medical, scientific and literary discourse. – French Cultural Studies, 2010, 21, 3, 156, 161–162).

128. Vt nt Uus aastasada. Kalender 1903 aastaks, 294; Adson, A. Neli veskit. Väikelinna moose­kant. Ise idas, silmad läänes, 132–133.

129. Laaksonen, P. Suomalaiset kylähullut. – Duodecim, 2003, 119, 23, 2310; Laaksonen, P. Se pyörii sittenkin – Suomalaisia keksijäoriginelleja., 26.3.2013.

130. Vt Rahvaleht, 26.4.1930; Päevaleht, 3.8.1931.

131. Teadvustati kõige üldisemas vormis, millist kasu masinast sünnib (rikkus, au, võim), kuid puu­dus teadmine konkreetsetest sammudest soovitud kasu realiseerimiseks (rakendusliku plaani puudumine).

132. Vt nt Postimees, 24.5.1888; Rahvaleht, 26.4.1930; Päevaleht, 22.5.1934.

133. Enamasti oli tegemist äärmiselt primitiivsete kontseptsioonide või põhimõtetega, mida maa­ilmas oli sajandeid edutult rakendada püütud.

134. Ostmein kaubandus-tööstusministrile 15.1.1927. ERA, f 916, n 1, s 67, l puudub; Vilde kaubandus-tööstusministrile 11.4.1929. ERA, f 916, n 1, s 70, l puudub.

135. Vt nt Rei, A. Mälestusi tormiselt teelt. Eesti Päevaleht, Tallinn, 2010, 102; Esna, M. Kõige­kallim käsikiri, 29; Rahvaleht, 31.5.1935; Võrumaa nupukaid mehi, 224.

136. Rahvaleht, 8.11.1924.

137. Näiteks igiliikuri leiutajad Alfred Hainas ja Rudolf Reinumägi olid koos leiutanud nugadega niidu­mättaäkke, ajakirjade ning kantseleipaberite kiirkorraldaja, ujumis- ja päästekrae ning auruteki­taja, igiliikuri leiutaja Jaan Langholz oli leiutanud nuuthöövli, kapi- ja puldihinged. Kogenud leiu­tajaks oli ka narvalane Aleksandr Timofei. Tema leiutiste hulgas olid “ökonoomiline suitsu kõrvaldamise aparaat igasuguste auru- ja keskkütte katelde juures”, automaatne käsihaamer, pudeli kaitsekork, autorataste porikaitse jm. 1. diviisi ülem Aleksander Tõnisson oli omal kulul lasknud töötul Timofeil valmistada ka kartulipaneku aparaadi (Timofei Patendiameti juhatajale 26.2.1929. ERA, f 916, n 2, s 1744, l puudub).

138. Vt Esmaspäev, 17.9.1928. Andmete puudumisel on sageli väga raske eristada, millised faktorid mõjutasid igiliikuri leiutajaid. Tegemist võis olla ka erinevate asjaolude (raha, kuulsus, enese­teostus) koosmõjuga.

139. Vaimsetest ja sotsiaalsetest impulssidest lähtunud igiliikuri ehitaja parimaks näiteks on eel­mai­nitud M. Esna. Esna välja mõeldud igiliikurite plaane võisid rakendada kõik inimesed tingi­musel, et idee autorile makstakse selle eest teatav tasu. Leiutiste loata kasutamisest teatajale garanteeris Esna vaevatasu (Esna, M. Kõigekallim käsikiri, 29; Rahvaleht, 26.4.1930).

140. Esna, M. Kõigekallim käsikiri, 28.

141. Argpüks Patendiametile 12.9.1938. ERA, f 916, n 1, s 81, l 64; Rahvaleht, 8.11.1924; Võrumaa nupukaid mehi, 224.

142. Vt Postimees, 24.7.1924.

143. On kindlaks tehtud, et oma maailmapildis püsimine aitab säilitada teovõimet, kuid samas moo­nutab ootustest kinnihoidmine indiviidi suhet uue infoga (vt Lindeman, M. Tunde- ja mõistus­põhine mõtlemine, 37). See on ka põhjus, miks igiliikuri leiutajad ei reageerinud adekvaatselt nende seisukohtadega vastuollu minevale uuemale, põhjalikumale ja täpsemale infole.

144. Saarma, J. Psühhopatoloogia, 147.

145. Thring, M. W., Laithwaite, E. R. Kuidas leiutada. Valgus, Tallinn, 1987, 9.

146. Samas, 17–18, 53, 55.

147. Samas, 13, 54.

148. Fromm, E. The Sane Society, 83–84, 86, 96.

149. Ilmselt kogesid masinast lähtuvat võimu kõige vahetumalt vabrikutöölised, tehnikud, insenerid jt. Looduse ja tehnika vastandamise kandepind oli lai. Veel 1939. aastal kasutas prof Ottomar Maddison tehnikat defineerides mõistet “looduse vallutamine ja äravõitmine”. Tema sõnul oli looduse alistamine inimese esimesi tegevusi ja resultaadini jõudmine oli võimalik vaid tehnika (leiutiste) abil (Maddison, O. Tehnika olemus ja ülesanne. – Tallinna Tehnikaülikooli Toimetised, 1939, 1).

150. Vt Bauchspies, W. K., Croissant, J., Restivo, S. Science, Technology, and Society. A Sociological Approach. Blackwell Publishing, Malden, 2006, 76.

151. Williams, R. The political and feminist dimensions of technological determinism. – Rmt: Does Technology Drive History? The Dilemma of Technological Determinism. Toim M. R. Smith, L. Marx. The MIT Press, Cambridge, Massachusetts, 1994, 222.

152. Vt nt Tuli ja rattad, II, 91–92; Winks, R. W., Neuberger, J. Europe and the Making of Modernity. 1815–1914. Oxford University Press, New York, 2005, 66.

153. Vt O привилегиях на изобретения и усовершенствования. – Rmt: Сводъ законовъ Российской империи (VSK), 11. kd, 2. j, 4. ptk. Sankt-Peterburg, 1913, 19–29.

154. Vt Riigi Teataja (RT) 1921, 39, 233–236.

155. Patendiamet Orgile 30.7.1926. ERA, f 916, n 1, s 67, l puudub; RT 1921, 39, 233–236; RT 1937, 79, 1502.

156. RT 1937, 79, 1492.

157. Patendikomitee protokoll 13.11.1928. ERA, f 916, n 1, s 10, l 28.

158. RT 1937, 79, 1492.

159. Olevik, 18.3.1897; Päevaleht, 18.7.1921.

160. Olgu siinkohal lisatud, et aastail 1921–1940 juhtis Patendiametit Oskar Aarmann. Aastail 1920–1921 oli Patendiametit juhtinud patendiasjanduses suurte kogemustega Hans Ahven. Erinevalt Aarmannist oli tema seisukoht igiliikuri küsimuses olnud kohe algul rangelt eitav
(vt Patentide ja kaubamärkide jaoskond Orgile 11.4.1921. ERA, f 916, n 1, s 41, l 134). Seega sõltus Patendiameti suhtumine igiliikurisse teatud määral Patendiameti juhi kogemustest ja teadmistest.

161. Vt nt Patendi ja kaubamärkide jaoskonna juhataja Suusikule 8.1.1920. ERA, f 916, n 1, s 62, l 31; Patendiameti juhataja Markile 9.9.1924. ERA, f 916, n 1, s 65, l 98.

162. Patendiameti juhataja Langholzile 30.12.1925. ERA, f 916, n 1, s 1236, l puudub; Patendiameti apellatsioonikomisjoni istungi protokoll 5.3.1926. ERA, f 916, n 1, s 4, l 15; Patendiameti juhataja Rennenkampffile 7.12.1928. ERA, f 916, n 1, s 1238, l puudub.

163. Vt Patendiameti juhataja Kappile 25.1.1940. ERA, f 916, n 1, s 82, l 149.

164. Patendiameti juhataja Sillale 1.2.1939. ERA, f 916, n 1, s 81, l 155.

165. Apellatsioonikomisjon jäi tehtud otsuse juurde (Langholz Patendiameti apellatsioonikomisjonile 27.1.1926. ERA, f 916, n 1, s 1236, l puudub; Patendiameti apellatsioonikomisjoni istungi protokoll 5.3.1926. ERA, f 916, n 1, s 4, l 15).

166. Vt nt Kiviberg kaubandus-tööstusministrile 18.5.1924. ERA, f 916, n 1, s 65, l 61. Leidub vaid üksikuid leiutaja haritust peegeldavaid, korrektselt vormistatud, detailirohkeid ja võõrkeelsete lisadega kirju (vt nt Henrik Anniko ja Heinrich Treufeldti igiliikuri kirjeldus ja plaan 13.9.1928. ERA, f 916, n 1, s 1238, l puudub).

167. Eesti Vabariigi algusajal olid patenteerimisele esitatud perpetuum mobile’te plaanid-kirjel­dused eriti puudulikud ja raskesti mõistetavad (vt nt Märt Luusi iseliikuva masina kirjeldus 22.12.1919. ERA, f 916, n 1, s 1232, l puudub; Patendikomitee istungi protokoll 13.3.1923. ERA, f 916, n 1, s 5, l 16). Leiutajate suutmatus väljendada oma mõtteid ilmneb ka asjaolus, et ei täpsustatud piisavalt, milles seisnes masina vajalikkus, kuidas tulnuks seda ekspluateerida, mida konkreetselt oleks saanud sellega teha jne. Palju esineb juhtumeid, mil leiutati perpetuum mobile’t, kuid tegelikult ei vastanud loodav seade igiliikuri definitsioonile, leiutati igiliikurit enda teadmata või nimetati perpetuum mobile definitsioonile vastavat seadet mingil muul kombel (vt nt Patendikomitee istungi protokoll 13.3.1923. ERA, f 916, n 1, s 5, l 16; Valter ja Elmar Sild Patendiametile 14.2.1939. ERA, f 916, n 1, s 81, l 154).

168. Bauchspies, W. K., Croissant, J., Restivo, S. Science, Technology, and Society, 33.

169. Lääne-Euroopas hakkasid ajalehed ja odavad teaduslikud ajakirjad perpetuum mobile kohta teavet vahendama tunduvalt varem kui Eesti alal (vt Dircks, H. Perpetuum Mobile; or, Search for Self-Motive Power, During the 17th, 18th, and 19th Centuries, xiii). Kuna töölisklassi laialdase huvi tõttu laienes oluliselt igiliikuri leiutajate ring, kasvas ka patenteerimistaotluste arv. Näiteks Briti patendiametile esitati aastail 1617–1903 üle 600 perpetuum mobile patenteerimis­taotluse. Kõik need, välja arvatud 25 taotlust, olid esitatud alates 1854. aastast. Seega esitati Briti patendiametile 19. sajandi teisel poolel igal aastal umbes 10 igiliikuri projekti (Hering, D. W. Foibles and Fallacies of Science, 76; Perpetual-motion machines, 750). Eestlastest varem olid igiliikurist teadlikuks saanud ka venelased. Huvi igiliikuri leiutamise vastu oli venelaste hulgas suur, erinevaid projekte püüti rohkelt ka patenteerida. Ainuüksi Moskva Sõjatööstuskomitee leiutiste osakonnale esitati aastail 1915–1916 28 igiliikuri projekti (Краснов А. И. Возможен ли Вечный Двигатель. Научно-просветительная библиотека (Гостехиздат), Москва, 1956, 3. Vt ka Perelman, J. Isekäiwad masinad, 1–5). Olgu lisatud, et sõja-aastatel võis inimeste huvi igiliikuri leiutamise ja patenteerimise vastu olla tavalisest suurem, kuna arvati, et seadmest võib sõjas kasu olla (vt nt Kupffer, V. Perpetuum mobile). Eesti rahvaga võrreldes oli perpetuum mobile ehitamise traditsioon pikem ja ilmselt mõnevõrra laialdasem ka soomlaste ning roots­laste hulgas. Soome ajakirjanduses hakati igiliikurit käsitlema 19. sajandi esimesel poolel. Kirjutisi ilmus palju (Soomes oli ajalehti rohkem kui Eesti alal), nende hulgas teateid sellest, et igiliikur on leiutatud (vt nt Helsingfors Tidningar, 24.12.1834; Borgå Tidning, 20.1.1849; Wasa Tidning, 14.12.1886; Finland, 5.12.1889; Uusi Suometar, 14.7.1891; Östra Finland, 13.6.1892; Finland, 9.12.1892; Hufvudstadsbladet, 25.3.1894; Suomalainen, 25.4.1894; Wiipuri, 30.5.1894; Mikkeli, 30.3.1895; Aftonposten, 12.10.1899; Hämeen Sanomat, 12.7.1907; Laatokka, 31.7.1909). Eest­lastega võrreldes on soomlased igiliikuri temaatikat fantaasialoomingus (ilukirjanduses, näiden­dites) tunduvalt rikkalikumalt kasutanud, mis näitab, et igiliikuri ehitamine pälvis Soomes suurt tähelepanu (vt Laaksonen, P. Könnin sepistä sotamies Honkajokeen – suomalaisia ikiliikkujan keksijöita. – Rmt: Kolme on kovaa sanaa. Kirjoituksia kansanperinteestä. Toim P. Laaksonen, S. L. Mettomäki. Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, Jyväskylä, 1991, 70–71). Igiliikuri paten­teerimisest olid soome leiutajad samuti huvitatud, neist üks esitas oma projekti kolm korda ka Eesti Patendiametile. Rootsis oli unistus igavesest liikumisest paelunud (teatud eluetapil) ka ülemaailmselt tuntud leiutajaid Baltzar von Platenit ja John Ericssoni. Mitmed rootslaste ehitatud igiliikuri mudelid ja detailid on tänapäevani säilinud (nendega saab tutvuda Rootsi rahvuslikus teadus- ning tehnoloogiamuuseumis). Läti ajakirjanduses hakati igiliikurist kirjutama samal perioodil mil Eestiski. 19. sajandini leidis küsimus siiski suhteliselt vähe tähelepanu, küll aga kirjutati igiliikuriga seotud teemadel palju (ilmselt isegi rohkem kui Eestis) 1920.–1930. aastail (vt nt Latviešu Avīzes, 8.10.1880; Rīgas Pilsētas Policijas Avize, 6.11.1902; Baltijas Ziņas, 30.9.1918; Latwijas Sargs, 17.4.1927; Pēdējā Brīdī, 7.4.1929; Ilustrēts Žurnāls, 15.6.1923; Brīnumi bez brīnumiem. – Jaunības Tekas. Literāriski-zinātnisks Mēnešraksts Jaunībai, 1924, 1, 7, 64–66; Jzgudrojumi, kas neatnesis mantu saweem izgudrotajeem. – Atpūta, 1927, 155, 23; Dihwaini isgudrojumi. – Atpūta, 1929, 250, 21; Kronika. – Jaunības Tekas. Literāriski-zinātnisks Mēnešraksts Jaunībai, 1930, 6, 44; Energija. – Draugs, 1931, 4, 2, 12; Perpetuum mobile. – Ilustrētā Technika, 1931, 3, 4, 320). Nagu eestlased, olid ka läti motiveerituimad leiutajad huvi­tatud perpetuum mobile’te patenteerimisest, seda ka 1930. aastail, ehkki perioodi lõpul muutu­sid patendisoovid ootuspäraselt harvemaks (vt Rīts, 28.7.1936; 23.1.1940; Patentu lietas. – Latvijas Inženieru un Tehniķu Kongresa Biroja Žurnāls, 1924, 2, 11–12, 365–366). Nii nagu igal pool mujal, rõhutati ka läti ajakirjanduses, et perpetuum mobile loomine pole võimalik (vt nt Latvijas Kareivis, 16.4.1935; Rīts, 31.3.1936; Kurzemes Vārds, 22.11.1936; Ozols, J. Materija un enerģija. – Burtnieks, 1931, 3, 255; Gulbis, F. Enerģijas problēma. – Daugava. Literatūras, Mākslas un Zinātnes Mēnešraksts, 1932, 4, 444; Batņa, A. Technikas progress un morāle. – Straume, 1936, 28, 5, 16 (858). Detailseid kirjutisi seadme võimatuse põhjuste kohta ilmus Lätis tõenäoliselt mõnevõrra rohkem kui Eestis. Igiliikuri ehitamise motiivid olid lätlastel ja eestlastel samad.

170. Vt Aarelaid, A., Jansen, E. Rahva kultuurielust minevikus ja tänapäeval. Eesti Raamat, Tallinn, 1982, 17–18; Jansen, E. Eestlane muutuvas ajas, 300–301; Talve, I. Eesti kultuurilugu. Kesk­aja algusest Eesti iseseisvuseni. Ilmamaa, Tartu, 2005, 495–497, 504.

171. Vt Hicks, C. B. Why won’t they work?, 78; Fara, P. Science. A Four Thousand Year History. Oxford University Press, Oxford, 2009, 239; Adas, M. Machines as the Measure of Men. Science, Technology, and Ideologies of Western Dominance. Cornell University Press, Ithaca, 1989, 136–137.

172. Vt Sagan, C. Deemonitest vaevatud maailm. Teadus kui küünal pimeduses. Valgus, Tallinn, 2006, 24.

173. Pseudoteaduslik mõtlemine on tingitud inimeste kalduvusest eelistada nende seisukohti toe­tavat infot mittetoetavale (confirmation bias), mis viib eelkujunenud seisukohtadega vastuollu mineva info ignoreerimiseni (Pseudoscience. – Fringe Thought. Fringe-Thought-Kooks, 3.9.2012, 19).

174. Mõistuspõhisele mõtlemisele vastanduv tundepõhine mõtlemine on soovmõtlemisega lähedalt seo­tud. Tundepõhise mõtlemise aluseks on subjektiivsete kogemuste põhjal tehtavad subjek­tiiv­­sed hin­nan­gud. Kuna tundepõhine mõtlemine on individuaalne, emotsionaalne ja teadvusta­matu, muutuvad tundepõhised arusaamad väga aeglaselt (Lindeman, M. Tunde- ja mõistuspõhine mõtlemine, 34–37).

175. Samal põhjusel pole pseudoteadus ka näiteks alkeemia, milles spirituaalne aspekt on olulisem kui teaduslik pürgimus (Derry, G. N. What Science Is and How It Works, 162). Vaadeldaval ajajärgul peeti alkeemiat siiski ebateaduseks (vt Ladenburg, A. Loodusteadused ja ilmawaade, 5, 25).

176. Vt Noormägi Patendiametile 1925. ERA, f 916, n 1, s 66, l 5.

177. Max Weberile tuginedes võib seda tendentsi väljendada ka vanale, spirituaalsele ühiskonnale iseloomuliku pühadustunde kadumise või teisenemise läbi. Salapäraseid, inimüleseid jõude ja müstikat hakkasid asendama ratsionaalsus, tehnoloogia ning teadus (vt From Max Weber: Essays in Sociology. Toim H. H. Gerth, C. W. Wright. Routledge, New York, 1991, 139, 148).

178. Sagan, C. Deemonitest vaevatud maailm, 24.

179. Rusticus (Prants, H.). Kuda uskuda ja mida uskuda? Teaduse kindlusest. Mõte, Tallinn, 1909, 12.   

180. Vt Marx, L. The idea of “technology” and postmodern pessimism. – Rmt: Does Technology Drive History?, 240. Teaduse ja tehnoloogia erinevuste ning vastastikuste mõjude kohta
vt Volti, R. Society and Technological Change. Sixth Edition. Worth Publishers, New York, 2009, 58–72.

181. Päevaleht, 5.9.1927.

182. Tuli ja rattad, I. Vesteid tehnikakultuuri ajaloost. K. K. Ü. Töökool, Tallinn, 1932, 2.

183. Bauchspies, W. K., Croissant, J., Restivo, S. Science, Technology, and Society, 76.

184. Williams, R. The political and feminist dimensions of technological determinism. – Rmt: Does Technology Drive History?, 225.

185. Tehnoloogilise determinismina mõistetakse inimeste usku sellesse, et areng ja muutused läh­tu­vad peamiselt tehnoloogiast. Seega nähakse tehnoloogias ajalugu ja ühiskonda juhtivat jõudu, mis ühtlasi tähendab inimese vabanemist spirituaalsest ning looduslikust paratamatusest. Tehno­loogilise determinismi kohta vt nt Marx, L., Smith, M. R. Introduction. – Rmt: Does Technology Drive History?, ix–xiv; Introductory essay: the social shaping of technology. – Rmt: The Social Shaping of Technology. Second Edition. Toim D. MacKenzie, J. Wajcman. Open University Press, New York, 1999, 3–6.

186. Laaksonen, P. Se pyörii sittenkin – Suomalaisia keksijäoriginelleja.

187. Vt Maddison, O. Tehnika olemus ja ülesanne, 2.

188. Mis on leiutis, ei ole täpselt defineeritav. Iga riik ja leiutamisega seotud asutus võib seda ise­moodi mõista. Leiutamise kui spetsiifilise tegevuse ja leiutise kui selle tegevuse resultaadi sub­jektiivsus on tingitud asjaolust, et inimeste arusaamad erinevatest fenomenidest, inimvõimete piiridest, asjade uudsusest ning kasutatavusest muutuvad ajas (veel 20. sajandil püüdsid mit­med ülemaailmselt tuntud leidurid igiliikurit ehitada).

189. Vt nt Uus aastasada. Kalender 1903 aastaks, 294; Rahvaleht, 26.4.1930; Päevaleht, 22.5.1934.

190. Thring, M. W., Laithwaite, E. R. Kuidas leiutada, 12.

191. Samas, 54.

192. Vt Csikszentmihalyi, M. Creativity. Flow and the Psychology of Discovery and Invention. Harper Perennial, New York, 1997, 61–62.

193. Thring, M. W., Laithwaite, E. R. Kuidas leiutada, 58, 121.

194. Leiutajaid juhendavate artiklite näidetena vt Uudised, 18.12.1903; Eesti Leidur, 25.2.1934.

195. Uudised, 18.12.1903.

196. Vt Csikszentmihalyi, M. Creativity, 25.

197. Samas, 7–8, 24, 47–48

Back to Issue