Niguliste kiriku uurimisel on ehitusarheoloogilisi uurimistulemusi kombineeritud vikaariate nimetamisest tuleneva infoga, saadud tulemused on asetatud Põhja-Saksamaa hansalinnade 14.–15. sajandi kirikuehituses toimunud muutuste konteksti. Vaatluse all on ennekõike kabelite ehitus, mis muutis oluliselt kogudusekiriku väljanägemist.
1. Lumiste, M., Kangropool, R. Niguliste kirik. Kunst, Tallinn, 1990.
2. Ainsaks jääb Tiina Kala artikkel Niguliste kirikus töötanud meistritest: Kala, T. Ergänzungen zu den an der Nikolaikirche in Reval/Tallinn in der zweiten Hälfte des 15. und dem ersten Viertel des 16. Jahrhunderts arbeitenden Meistern und Arbeitern. – Baltic Journal of Art History, Spring 2010, 31–62. Rasmus Kangropool vaatles Niguliste krundi hoonestuse kujunemist: Kangropool, R. Niguliste kiriku ansamblist. – Rmt: Ars estoniae medii aevi grates Villem Raam. Koost K. Alttoa. Eesti Muinsuskaitse Selts, Rapla, 1995, 101–116.
3. Mänd, A. Püha Viktor – Tallinna kaitsepühak? – Kunstiteaduslikke Uurimusi, 2003, 3–4 (12); Eesti kunsti ajalugu 2 (1520–1770). Toim K. Kodres. Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn, 2005; Ehasalu, P. Rootsiaegne maalikunst Tallinnas 1561–1710. Produktsioon ja retseptsioon. Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn, 2006; Loit, M. Keskaegsest surmakultuurist ja hauatähistest reformatsioonieelse Tallinna kirikutes ja kloostrites. – Vana Tallinn, 2006, 17 (21), 13–190; Mänd, A. Kirikute hõbevara. Altaririistad keskaegsel Liivimaal. (Eesti kirikute sisustus, I.) Muinsuskaitseamet, Tallinn, 2008; Mänd, A. Kes on kes Niguliste kiriku peaaltari retaablil. – Kunstiteaduslikke Uurimusi, 2009, 1–2 (18), 7–40.
4. Niguliste muuseum. Koost M. Kurisoo. Eesti Kunstimuuseum, Tallinn, 2011.
5. Grewolls, A. Die Kapellen der norddeutschen Kirchen im Mittelalter. Architektur und Funktion. Ludwig, Kiel, 1999.
6. Mai Lumiste koostas kolm Niguliste kiriku väliuuringute aruannet. Muinsuskaitseameti arhiivis võib leida ka neljanda aruande fotode köite (Lumiste, M. Niguliste kirik. Väliuurimiste aruanne IV. Kd. 2. Tallinn, 1983. Muinsuskaitseameti arhiiv, ERA.T-76.1.11334 (A-1087)), kuid tekstiköide jäi koostamata. Kuigi Rasmus Kangropool on selle aruande juurde lisanud märkuse: “Käsikirjaline komplekteerimata materjal. Autorite valduses”, ei õnnestunud meil seda materjali leida. Rasmus Kangropool on selle aruande nimetanud järgmiselt: “Väliuurimuste aruanne IV. 15. sajandi basiilika arhitektuurne kujundus (kaasa arvatud torn). 19. sajandi kapitaalremont” (Lumiste, M., Kangropool, R. Niguliste kirik, 62).
7. Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten. Hrsg. von F. G. v. Bunge. Abt. 1, Bd. 2. Kluge und Ströhm, Reval, 1855, 808.
8. Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten. Hrsg. von F. G. v. Bunge. Abt. 1, Bd. 3. Kluge und Ströhm, Reval, 1857, 1112.
9. Das Revaler Pergament Rentenbuch 1382–1518 / Tallinna pärgamentne rendiseraamat 1382–1518. Toim/hrsg. von A. Plaesterer. (Publikationen aus dem Revaler Stadtarchiv/Tallinna Linnaarhiivi väljaanded, 5.) Tallinn, 1930 (PRB), 1406.
10. Lumiste, M., Kangropool, R. Niguliste kirik, 25–26.
11. PRB, 1416, 1418.
12. Samas, 207, 1421.
13. Samas, 207, 1371, 1421.
14. Vunk, A. Jeesus läks maal kõndimaie: ristisõjad ja palverännakud Eesti keskajal. Argo, Tallinn, 2005, 260–263.
15. Belting, H. Bild und Kult. Eine Geschichte des Bildes vor dem Zeitalter der Kunst. Verlag C. H. Beck, München, 2000, 342–343.
16. Schiller, G. Ikonographie der christlichen Kunst, Band 2: Die Passion Jesu Christi. Gütersloher Verlagshaus, Gütersloh, 1968, 157.
17. Belting, H. Bild und Kult, 342–343, 422.
18. Lumiste, M., Kangropool, R. Niguliste kirik, 25–26, 37.
19. Nottbeck, E., Neumann, W. Geschichte und Kunstdenkmäler der Stadt Reval. Zweiter Band, Die Kunstdenkmäler der Stadt. Zweite Lieferung, Kirchliche Kunst. Die Grabsteine Revals. Franz Kluge’s Verlag, Reval, 1899, 68.
20. Karling, S. Tallinn: kunstiajalooline ülevaade. Kunst, Tallinn, 2006, 34.
21. Böckler, T., Raam, V. Niguliste kiriku väliuurimiste dokumentatsioon – šurfid-sondaažid 1961–1966. a. Tallinn, 1971, 5–6, 8. Muinsuskaitseameti arhiiv ERA.T-76.1.1188 (P-1332).
22. Clodti kabeli ehituse on Kangropool ja Lumiste dateerinud ajavahemikuga 1671–1673 (Lumiste, M., Kangropool, R. Niguliste kirik, 46). Torni põhjakülje kabeli ja Clodti kabeli vundamendi omavahelisest seosest vt Böckler, T., Raam, V. Niguliste kiriku väliuurimiste dokumentatsioon, 5.
23. Lumiste, M., Kangropool, R. Niguliste kirik, 25.
24. Samas, 26.
25. Niguliste kiriku arveraamatus on 1684. aastal korduvalt mainitud orelitrepi ehitust. Pärast torni lõunaseinas kulgenud müüritrepi sulgemist pääseb nii torni kui ka oreli juurde sama trepitorni kaudu, mistõttu võidigi seda arveraamatus orelitrepi ehituseks nimetada. Orelitrepi valmimisele osutab ka aastaarv 1687 orelirõdule viiva portaali silluskivil. 1686. aastal on räägitud “uuest kabelist” torni viiva trepi ehitusest. Et selleks ajaks oli keskaegne torni põhjakülje kabel juba lammutatud, siis tekib küsimus, millist ruumi võidi nimetada uueks kabeliks. Võimalik, et uue kabeli all on mõeldud torni võlvipealset ruumi, kust tõepoolest viib trepp torni ülemisele korrusele (Kivi, A. Niguliste kirik. Andmeid kiriku arveraamatutest 1603–1687. a. Tallinn, 1968, 139, 164. Muinsuskaitseameti arhiiv ERA.T-76.1.842 (P-945)).
26. Lumiste, M. Niguliste kirik. Väliuurimiste aruanne I. P. Matteuse kabel. Tallinn, 1977, 15. Muinsuskaitseameti arhiiv ERA.T-76.1.3070 (P-3215).
27. Grewolls, A. Die Kapellen, 157–160.
28. Zilkens, S. Karner-Kapellen in Deutschland. Untersuchung zur Baugeschichte und Ikonographie doppelgeschossiger Beinhaus-Kapellen. (Veröffentlichung der Abteilung Architektur des Kunsthistorischen Instituts der Universität zu Köln, 22.) Köln, 1983, 63–69, 133, tahvel IV, VI.
29. Selles kontekstis väärib märkimist ka Pirita kloostri kalmistu kabel. Kloostrikiriku kalmistul, kiriku lääneportaali vahetus läheduses, näeb veel praegugi väikese kuusnurkse kabeli säilmeid, mille idaseinas on altari vundament. 1964. aastal Villem Raami juhitud arheoloogiliste väljakaevamiste käigus uuriti kabelivaret lähemalt. Väljakaevamiste aruandest joonistub välja väike, kuid väga imposantne rajatis, mille ehituse on Villem Raam dateerinud 15. ja 16. sajandi vahetusega või 16. sajandi algusega. Aruandes mainib Raam kabeli võimaliku funktsioonina luukambrit (Raam, V., Sedman, E. Aruanded Pirita kloostrivaremetes 1964. aastal toimunud väljakaevamistööde ja konserveerimistööde kohta. Tallinn, 1965, 35, 36. Muinsuskaitseameti arhiiv ERA.T-76.1.586 (P-641a)). Asukohast tulenevalt võiks seda kabelit seostada luukambri ja surnute missa pidamise kohaga. Püha Birgitta ettekirjutiste järgi pidi surnuaed paiknema kirikust ida pool, st peasissepääsu ees (Anderson, I. Vadstena klosterkyrka. I. Kyrkobyggnaden. (Sveriges kyrkor. Volym 213.) Almqvist & Wiksell, Stockholm, 1991, 50). Kuna Pirita kloostrikirikus olid nii pea- kui Maarja altar paigutatud idaseina, siis asetses peaportaal läänes. Seega pidi keskaegne surnuaed olema samas kohas, kus hilisem talupojakalmistu. Hilisemas käsitluses seostas Raam kabelit palveränduritega, mida omakorda ei saa lahendusena välistada (Raam, V. Pirita klooster. Eesti Raamat, Tallinn, 1984, 12). Erinevalt eelkirjeldatud kabelitest ei ole Pirita kabelil olnud keldri- või poolkeldrikorrust, kus oleks olnud võimalik luid säilitada (Raam, V., Sedman, E. Aruanded Pirita kloostrivaremetes, 31). Kui vaadelda veidi lähemat võimalikku palverännukabelit, siis ühe võimalusena võib välja tuua hiliskeskajal ülipopulaarse roosipärja liikumise, mille levikus oli oma koht ka birgitiinide ordul. 1522. aastal valmis Vadstena kloostri surnuaias kabel koos Maarja roosipärja altariga. Seal toimusid iga päev missad Neitsi Maarja, tema ema Anna ja kõikide pühakute auks. Altarit majandati kabeli kõrvale paigutatud annetuspakkude abil, kuhu laekus raha kabelit ja sellega seotud roosiaeda külastavatelt palveränduritelt (Carlsson, G. Jungfru Marie psaltares brödraskap i Sverige. – Kyrkohistorisk Årsskrift, 1947, 47, 10–11). Kuna Pirita klooster jätkas eksistentsi ka pärast reformatsiooni, pole kabeli nii hiline ehitus võimatu (vt ka Patineri altar lk 45).
30. Zilkens, S. Karner-Kapellen, 30–31, 54–55; Grewolls, A. Die Kapellen, 158.
31. Zilkens, S. Karner-Kapellen, 106–114.
32. Wimmer, E. Barbara. Lexikon des Mittelalters I. Hrsg. von N. Angermann jt. Deutscher Taschenbuch Verlag, München, 2003, 1433.
33. Das älteste Wittschopbuch der Stadt Reval (1312–1360). Hrsg. von L. Arbusow. (Archiv für die Geschichte Liv-, Est- und Curlands, 3. Folge, Bd. 1. Revaler Stadtbücher, 1.) Franz Kluge’s Verlag, Reval, 1988, 348.
34. Talvar, P. Archaeological investigations in Old Tallinn. – Arheoloogilised Välitööd Eestis, 1999, 89.
35. Sellekohased Münsteri ja Kölni sinodi otsused pärinevad vastavalt 1279. ja 1280. aastast, vt Zilkens, S. Karner-Kapellen, 130.
36. 1398 vicarie her Helmoldes van Zaghe in sente Barbaren capelle: PRB, 1406.
37. Tallinna Linnaarhiiv (TLA), f. 230, n. 1, s. Bl 7-I, fol. 17r.
38. Kala, T. Tallinna raad ja katoliku kirik reformatsiooni algaastail. – Rmt: Muinasaja loojangust omariikluse läveni. Pühendusteos Sulev Vahtre 75. sünnipäevaks. Koost A. Andresen. Kleio, Tartu, 2001, 158–159.
39. TLA, f. 230, n. 1, s. Bl 2-I, fol. 26r. Vt ka Lumiste, M., Kangropool, R. Niguliste kirik, 37.
40. Lumiste, M. Niguliste kirik. Väliuurimuste aruanne III. Tallinn, 1979, 1. Muinsuskaitseameti arhiiv ERA.T-76.1.10363 (A-162).
41. Grewolls, A. Die Kapellen, 31, 38.
42. Samas, 45.
43. Lumiste, M. Väliuurimuste aruanne III, 13.
44. Lumiste, M., Kangropool, R. Niguliste kirik, 28.
45. Lumiste, M. Väliuurimuste aruanne III, 7.
46. Samas, 10.
47. II maailmasõja aegsetes purustustes kaotas kirik kesklöövi võlvid ja ka kõrgseinad, kuid need taastati algsetele detailidele toetudes. Originaaldetailide rekonstruktsioonile vastavus on jälgitav ka ajaloolistel fotodel.
48. Grewolls, A. Die Kapellen, 43.
49. Samas, 76.
50. TLA, f. 230, n. 1, s. Bl 7-I, fol. 24r.
51. Kämmereibuch der Stadt Reval 1432–1463. Hrsg. von R. Vogelsang. Böhlau, Köln, 1976 (KB I), 87. Teade käib 1434. aasta kohta. Kuigi brune cruce Volto santo ristile hästi sobib, teeb mõneti nõutuks 1443. aastast pärinev märkus Oleviste kiriku risti altari kohta: des brunen kruces altare (Das drittälteste Erbebuch der Stadt Reval (1383–1458). Hrsg. von E. v. Nottbeck. (Archiv für die Geschichte Liv-, Est- und Curlands, 3. Folge, Bd. 3. Revaler Stadtbücher, 3.) Franz Kluge’s Verlag, Reval, 1892 (EB III), 1217).
52. 1500. aastal on mainitud Barbara kabelile valmistatud uut lukku: TLA, f. 31, n. 1, s. 216, fol. 208r.
53. vor dat vinster boven deme raetstole: KB I, 1098.
54. Kämmereibuch der Stadt Reval 1463–1507. Hrsg. von R. Vogelsang. Böhlau, Köln, 1983 (KB II), 2135.
55. Samas, 1781, 2230.
56. Raekirikuna (rades karke) on Püha Vaimu kirikut mainitud Bernt Notke kirjas. Vt pikemat kommentaari Püha Vaimu kiriku staatuse kohta Kala, T. Ludeke Karwel, 158.
57. KB I, 2.
58. KB II, 1366.
59. Vikaariate kohta vt lähemalt Kala, T. Ludeke Karwel, koguduse vaimulik. – Rmt: Kala, T., Kreem, J., Mänd, A. Kümme keskaegset tallinlast. Varrak, Tallinn, 2006, 167–68, 173. Tallinnas makstav vikaari tasu jäi tavaliselt 4–12 Riia marga vahele aastas ühe vaimuliku lääni kohta. Seega sai Ludeke maksimaalse summa Lucca altari juures teenimise eest.
60. TLA, f. 230, n. 1, s. Bl 7-I, fol. 25r.
61. PRB, 980.
62. Grewolls, A. Die Kapellen, 96–98.
63. Kala, T. Ludeke Karwel, 158.
64. Heckert, U. Die Ratskapelle als Zentrum bürgerlicher Herrschaft und Frömmigkeit. Struktur, Ikonographie und Funktion. – Blätter für deutsche Landesgeschichte. Neue Folge, 1993, 129, 163.
65. Grewolls, A. Die Kapellen, 152.
66. Lumiste, M. Väliuurimuste aruanne III, 39.
67. Lumiste, M. Niguliste kirik. Väliuurimiste aruanne II. Tallinn, 1979, 37. Muinsuskaitseameti arhiiv ERA.T-76.1.10302 (A-101).
68. Lumiste, M. Väliuurimuste aruanne III.
69. Idaakna sulgemisest vt Barbara ehk Väike kabel lk 39.
70. Lumiste, M. Väliuurimuste aruanne III, 21–22.
71. Samas, 19; Lumiste, M., Kangropool, R. Niguliste kirik, 27.
72. Grewolls, A. Die Kapellen, 150.
73. Samas, 148.
74. Lumiste, M. Väliuurimuste aruanne III, 23.
75. TLA, f. 230, n. 1, s. Aa 35b, fol. 275r.
76. Karling, S. Tallinn, 34.
77. Grewolls, A. Die Kapellen, 150.
78. Kala, T. Tallinna hiliskeskaegne kirik enne luterlikku reformatsiooni. Magistritöö. Käsikiri Tartu Ülikooli Raamatukogus. Tartu, 1996, Diss B-388, 65.
79. Samas.
80. Kala, T. Tallinna raad ja katoliku kirik, 158.
81. Derrik, T. Das Bruderbuch der Revaler Tafelgilde (1364–1549). (Edition Wissenschaft, Reihe Geschichte, Bd. 59.) Tectum Verlag, Marburg, 2000, 150.
82. Kala, T. Tallinna hiliskeskaegne kirik, 65.
83. Derrik, T. Das Bruderschaft, 150–151.
84. Kuujo, E. O. Die rechtliche und wirtschaftliche Stellung der Pfarrkirchen in Alt-Livland. (Suomalaisen tiedeakatemian toimituksia. Sarja B, 79, 2.) Suomalainen tiedeakademia, Helsinki, 1953, 189.
85. Derrik, T. Das Bruderschaft, 150.
86. Carlsson, G. Jungfru Marie psaltares brödraskap, 2.
87. Kala, T. Keskaegse Tallinna väikekorporatsioonid ja nende usuelu normatiivsed vormid. – Tuna, 2010, 2, 20.
88. Hausmann, R. Der Silberschatz der St. Nikolaikirche zu Reval. Druck Häcker, Riga, 1899, 246–247.
89. Carlsson, G. Jungfru Marie, 29.
90. Åkestam, M. Bebådelsebilder. Om bildbruk under medeltiden. (Sällskapet Runica et Mediaevalia. Scripta minora, 19.) Sällskapet Runica et Mediaevalia, Stockholm, 2010, 257.
91. Nottbeck, E., Neumann, W. Geschichte und Kunstdenkmäler, 91, 93.
92. Joonis vt Nottbeck, E., Neumann, W. Geschichte und Kunstdenkmäler, 91, 93. Foto on ära toodud: Lumiste, M., Kangropool, R. Niguliste kirik, 25.
93. Funcken, L., Funcken, F. Rüstungen und Kriegsgerät im Mittelalter. 8.–15. Jahrhundert. Mosaik Verlag, München, 1979, 92–93, 140–141.
94. Kala, T. Keskaegse Tallinna väikekorporatsioonid, 10.
95. Grewolls, A. Die Kapellen, 157.
96. Lumiste, M., Kangropool, R. Niguliste kirik, 46.
97. Kangropooli ja Lumiste arvates tuli altar ajutiselt teisele kohale tõsta seoses torni kaarava rajamise või suurendamisega (Lumiste, M., Kangropool, R. Niguliste kirik, 46). Lumiste pakub sellise võimaluse välja seoses väliuuringute käigus ilmnenud pikihoone lääneseina kaarava all oleva müürilõigu lõhutud ja murtud iseloomuga (Lumiste, M. Väliuurimiste aruanne II, 39). Niguliste kiriku tornialuse kaarava puhul võiks siiski rääkida selle suurendamisest, kuna kirik järgib ülesehituses Vestfaali piirkonnale omast ruumivormi (Lumiste, M., Kangropool, R. Niguliste kirik, 15), kus tornialune ruum on pikihoonega ühendatud. Lisaks sellele hõlmas pikihoone ja torni valmimise ajal linnapiire ka Niguliste kvartalit, seega polnud mingit vajadust iseseisva kindlusliku torni järele (Zobel, R. Tallinn (Reval) keskajal. Linnaehitus 13.–14. sajandil. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 2001, 91; Kadakas, V., Mäll, J. Märkmeid Tallinna vanemast topograafiast. – Rmt: Keskus – tagamaa – ääreala. Uurimusi asustushierarhia ja võimukeskuste kujunemisest Eestis. (Muinasaja teadus, 11.) Ajaloo Instituut, Tartu Ülikool, Tartu, 2002, 417).
98. PRB, 428, 449.
99. EB III, 641.
100. 1413: PRB, 504; 1416: EB III, 792; 1419: EB III, 844.
101. EB III, 953.
102. Samas, 960.
103. 1429: EB III, 981.
104. 1431: PRB, 789.
105. Mänd, A. Tallinna Kanuti gild ja selle oldermannid keskajal. – Vana Tallinn, 2005, XVI (XX), 135.
106. Lumiste, M., Kangropool, R. Niguliste kirik, 25.
107. Grewolls, A. Die Kapellen, 45–46.
108. Hausmann, R. Der Silberschatz, 249.
109. Friedenthal, A. Die Goldschmiede Revals. Lübeck, 1931, 60.
110. PRB, 428.
111. Samas, 581.
112. EB III, 981.
113. PRB, 803.
114. Friedenthal, A. Die Goldschmiede, 2, 60; tornipealike nimekirja vt Zobel, R. Tallinna keskaegsed kindlustused. Tallinn, 1980, 105.
115. Mänd, A. Hans Holtappel, kullassepp. – Rmt: Kala, T., Kreem, J., Mänd, A. Kümme keskaegset tallinlast. Varrak, Tallinn, 2006, 92, 120.
116. TLA, f. 31, n. 1, s. 216, fol. 242v.
117. Grewolls, A. Die Kapellen, 94.
118. Samas, 198, 202.
119. Kala, T. Tallinna hiliskeskaegne kirik, 62; Kala, T. Tallinna raad, 159.
120. PRB, 970; Lumiste, M., Kangropool, R. Niguliste kirik, 37.
121. EB II, 370.
122. Lumiste, M. Väliuurimiste aruanne I, 14.
123. Lumiste, M. Väliuurimiste aruanne I, 3–37; Raam, V. Niguliste kiriku Antoniuse kabeli väliuurimiste aruanne. Tallinn, 1964, 2–52. Muinsuskaitseameti arhiiv ERA.T-76.1.657 (P-727a).
124. Ehituse kohta lähemalt vt Lumiste, M., Kangropool, R. Niguliste kirik, 44; Kala, T. Ergänzungen, 47–50.
125. KB II, 2166.
126. Kala, T. Keskaegse Tallinna väikekorporatsioonid, 22.
127. Kala, T. Tallinna hiliskeskaegne kirik, 64–65.
128. Mai Lumiste poolt läbiviidud väliuuringute käigus selgus, et kõik kolm nišši on algselt olnud puiduga vooderdatud, mis lubab oletada, et kõigil kolmel juhul on tegemist kappidega (Lumiste, M. Väliuurimiste aruanne I, 31).
129. Vt Hausmann, R. Der Silberschatz, 244.
130. TLA, f. 31, n. 1, s. 216, fol. 184r.
131. EB III, 641.
132. PRB, 610, 1420. aastal.
133. Antud dateering ei räägi seniarvatule vastu, kuid annab võimaluse ehituse ajajärku täpsustada. Vt Markus, K. Das Archaische und das Moderne: Die visuelle Kultur einer Hansestadt am Beispiel Revals/Tallinns. – Rmt: Art, Memory, and Patronage: Visual Culture in the Baltic Sea Region at the Time of Bernt Notke. Toim A. Mänd, U. Albrecht (ilmumisel).
134. 1484. aastal valmistas snitker Jacob koorilõpmiku ümber nikerdvõre (TLA, f. 31, n. 1, s. 216, fol. 60r), kuid mingi piire pidi seal ka varem olema, et peaaltarit ülejäänud ruumist eraldada ja esile tõsta. Seoses Hermen Rode retaabli saabumise ja oreli ehitusega tuli kogu kooriruum ümber kujundada.
135. Hausmann, R. Der Silberschatz, 247.
136. Mänd, A. Tallinna Kanuti gild, 134–135.
137. to deme ellenden cruce (1464): PRB, 1052.
138. smedevicarie thom olden Kreuze (1527): TLA, f. 230, n. 1, s. Bl 7-I, fol. 24r.
139. nie cruces altar (1432): KB I, 2; des nien cruces: KB I, 59, 307, 377, 418, 532, 573, 706.
140. van Loren cruce: KB I, 253.
141. PRB, 608.
142. Samas, 1052.
143. Kurisoo, M. Ristimise läte. Ristimiskivid keskaegsel Liivimaal. (Eesti kirikute sisustus, II.) Muinsuskaitseamet, Tallinn, 2009, 34.
144. Kala, T. Tallinna raad ja katoliku kirik, 158, viide 32.
145. ante altare sancte crucis (3. aprill 1391): EB III, 242; dem altare des hilghen cruces van Luck (27. veebruar 1391): PRB, 207.
146. TLA, f. 230, n. 1, s. Bl 7-I, fol. 24r.
147. Kala, T. Tallinna raad ja katoliku kirik, 168.
148. PRB, 1030.
149. KB I, 174, 253; KB II, 2040, 2077, 2115 jj.
150. Prange, W. Die Altäre der Lübecker Marienkirche mit ihren Vikarien und Kommenden. – Zeitschrift des Vereins für Lübeckische Geschichte und Altertumskunde, 1998, 78, 150.
151. Niguliste muuseum, 57.
152. Karling, S. Medeltida träskulptur i Estland. Kungl. Vitterhets Historie och Antikvites Akademien, Stockholm, 1946, 45.
153. Cook, G. H. Mediaeval Chantries and Chantry Chapels. Phoenix House Limited, London, 1947, 66.
154. Hausmann, R. Der Silberschatz, 246.
155. Derrik, T. Das Bruderschaft, 293.
156. Kala, T. Tallinna raad ja katoliku kirik, 158.
157. Derrik, T. Das Bruderschaft, 292–293.
158. Mingil põhjusel andis Hinrik oma testamendis vikaaria kuueks aastaks Danzigist pärit Greger Sennyptopile. Pärast viimase surma tekkis tüli Tallinna raega, kes leidis endal õiguse olevat Kolmainu altari patronaadile. Schelewente lapsed aga nõudsid patronaadiõigust endale. 1504. aastal otsustas piiskop Nikolaus vendade Hinriku ja Hansu kasuks: Liv-, Est- und Kurländisches Urkundenbuch nebst Regesten. Abt. 2, Bd. II. Hrsg. von H. Hildebrand, Ph. Schwartz,
L. Arbusow. J. Deubner, Riga, 1905 (LUB 2/II), nr 636. Vt ka Derrik, T. Das Bruderschaft, 181–184.
159. altar negest deme sacramente: Kala, T. Tallinna hiliskeskaegne kirik, 63.
160. Nussbaum, O. Die Aufbewahrung der Eucharistie. Hanstein, Bonn, 1979, 423–424.
161. Kala, T. Tallinna hiliskeskaegne kirik, 66.
162. Samas, 162–163. Tiina Kala magistritöö lisas on ära toodud altari asutamise transkribeeritud tekst.
163. Samas, 163: den swybogen Jn d… muren to breken vnd myt houwen stene wedder to weluen vnd de graff vnses heren Jhesu nye to maken.
164. Samas, 162.
165. Hirn, Y. Det Heliga Skrinet. Studier i den katolska kyrkans poesi och konst. Catholica förlag, Vejbystrand, 1987, 153–154.
166. Mänd, A. Kirikute hõbevara, 101–102. Anu Mänd pakkus monstrantsi hoidmise kohtadena välja kaks alternatiivset võimalust: Clawes van der Sittowi valmistatud sakramendimaja (1478) või kooriümbriskäigu kaguseina nišš.
167. Mänd, A. Kirikute hõbevara, 25.
168. dat sakramentenhus in der kerken nye boven und vormalen: TLA, f. 31, n. 1, s. 216, fol. 54v; vt Kangropool, R., Lumiste, M. Tallinna maalijad ja puunikerdajad 14. ja 15. sajandil. – Kunstiteadus. Kunstikriitika, 1981, 4, 162.
169. Hausmann, R. Der Silberschatz, 243, 245.
170. Kala, T. Tallinna hiliskeskaegne kirik, 64; Kala, T. Keskaegse Tallinna väikekorporatsioonid, 22.
171. Püha Anna altari asutamise aruandes on mainitud kivist istmeid haua juures: Kala, T. Tallinna hiliskeskaegne kirik, 162.
172. TLA, f. 31, n. 1, s. 216, fol. 60r.
173. Lumiste, M., Kangropool, R. Niguliste kirik, 39.
174. TLA, f. 31, n. 1, s. 216, fol. 60v.
175. Mänd, A. Püha Viktor – Tallinna kaitsepühak?, 22, viide 30.
176. Grewolls, A. Die Kapellen, 167, 179.
177. Puusepp Hemmetile maksti 1480. aastal Püha Viktori altari ette naiste pinkide tegemise eest. Vt Mänd, A. Püha Viktor – Tallinna kaitsepühak?, 22–23; 1509. aastal paigutati Blasiuse altari ette väike hauakivi: Mänd, A. Suhted kirikuga ja usulised kombetäitmised. – Rmt: Tallinna Suurgild ja gildimaja. Koost I. Leimus, R. Loodus, A. Mänd, M. Männisalu, M. Raisma. Eesti Ajaloomuuseum, Tallinn, 2011, 92.
178. Mänd, A. Suhted kirikuga, 89–90.
179. Tallinna 15. sajandi kirikute ehitusest majanduskriisi taustal vt Markus, K. Das Archaische und das Moderne.
