Ajakirja Oil Shale uus peatoimetaja Alar Konist on Tallinna Tehnikaülikooli energiatehnoloogia instituudi direktor, tenuuriprofessor ning jätkusuutliku energeetika ja kütuste uurimisrühma juht. Ta on oma vallas tugev eestkõneleja: oktoobris ilmus ERRi arvamusportaalis tema artikkel Eesti energiapoliitikast uues geopoliitilises olukorras. Järgnevas intervjuus avame põlevkivi telgitaguseid, räägime ajakirjast ja peatoimetajast endast.

Kuidas te põlevkivi juurde sattusite?
Olen kasvanud Lääne-Virumaal ja lõpetasin Rakvere Gümnaasiumi. Tehnikaülikooli sattusin puhtjuhuslikult. Kandideerisin kõikidesse suurematesse ülikoolidesse Eestis ja mujal olid eelistusteks füüsika ja matemaatika. Olen aga küllalt pragmaatiline inimene, isa on talunik, ja mõtlesin, et valin eriala, kus töökoht on kindel ja palk võiks olla üle Eesti keskmise.
Tahtsin minna Tehnikaülikooli laevaehitust õppima. Sattusin vastuvõttu aga lõuna ajal, kui laua ääres ei olnud õigeid inimesi infot jagamas. Sel hetkel lauas olnud inimene, võib-olla garderoobihoidja, vastas, et laevaehitust vist ei ole, aga siin on brošüürid. Vaatasin neid, seal oli soojustehnika, ja valisin selle. Sain sisse ka mehhatroonikasse, aga õnneks jäi peale juhuslik valik. Arvasin, et soojustehnikas tuleb juttu mootoritest, aga selgus, et nendest seal väga juttu ei olegi.
Elu annab õiged suunad kätte. Tahtsin õpingute kõrvalt lisa teenida ja uurisin, kas soojustehnika instituudis on võimalik panustada. Öeldi, et on küll. Esimesed tööd olidki abiks olemine suurtes projektides, kus tehti katseid põlevkivikatelde peal. Ülikooli algusaastatel veetsin palju aega Narva elektrijaamades ja nende tuhaväljadel. Nii sain hea ülevaate, milline see tööstus on ja milline on selle mõju keskkonnale.

Mis on teid põlevkivi juures hoidnud?
Juba siis oli näha, et meie kui teadlaste töö ongi keskkonnamõju vähendamine ja et sellel on reaalsed tulemused. Me ei räägi pisikestest muutustest, vaid suurtest vähendamistest. Minu eelkäijad uurisid keevkihitehnoloogiat, mis võeti Eestis tööstuslikult kasutusele 2003.–2004. aastal. See vähendas näiteks vääveldioksiidi heitmeid tuhandeid kordi.
Saavutada midagi sellist üksnes põletustehnoloogiat muutes on fantastiline. Mujal maailmas on lisaks vaja väävlipuhastus- ja lämmastikuärastusseadmeid, meil neid vaja ei ole. Kuna aga täna hinnatakse keskkonnamõju ainult CO₂ heite järgi, on põlevkivi näitaja kõrgemapoolne. Põhjus on põlevkivis sisalduv paekivi, mille lagunemisel tekib CO₂ lisaks kütuse põlemisel tekkivale. Keevkihtkateldel ei ole see näitaja siiski kõrgem kui söekateldel, kuigi sageli väidetakse vastupidist, ja uutel jaamadel, näiteks Auveres, on see isegi madalam. Kui arvestada, et muid heitmeid on palju vähem, on tegemist väga hea tehnoloogiaga.
Nüüd uurime uusi CO₂ püüdmise tehnoloogiaid. Meil käib kaks TemTA projekti, kus uurime, kuidas saada sealt kemikaale ja vajalikke produkte, näiteks vesinikku, ning kuidas tahket materjali väärindada, nii et see sobiks tsemendi tootmiseks, mineraalväetiseks või mullaparandajaks. Nii tekib põlevkivi kasutamisel heitmeid vähe või üldse mitte.
Mina ei ole kunagi näinud põlevkivis probleemi, vaid võimalust. See ressurss annab Eestile võimaluse olla välistest teguritest sõltumatu. Geopoliitiline olukord on täna väga keeruline ja ma ei tahaks olla sellises olukorras nagu Euroopa. Tegime ju kõik selleks, et Euroopa Venemaalt enam gaasi ei ostaks, ja asendasime selle Ameerika gaasiga. Hiljuti otsustas Ameerika lubada oma turule Venemaa diislikütuse ja soovitas Euroopal hakata ka Venemaa gaasi ostma.
Poliitilised olud muutuvad hämmastavalt kiiresti.
Just. Kui oleme sõltuvad ega tee seda, mida suurriigid tahavad, siis nad lihtsalt ei too meile kütust. Teine risk on tehnoloogiline sõltuvus: kui päikesepaneelis läheb midagi katki, võib juhtuda, et komponente ei saa ja keegi ei taha seda korda teha. Nii et põlevkivi on pigem meie õnn.
Alati saab paremini, aga see on meie enda teha. Kui mingit osa sellest ressursist käsitletakse täna veel jäätmena, siis nii ei tohiks olla. Kogu ressurss peaks saama terves väärtusahelas kasutatud. Näiteks esitasime just patenditaotluse ternesiitklinkri tootmiseks põlevkivituhast ja selle peale sattusime tänu Auvere õnnetustele. Negatiivsetel sündmustel võib olla ka positiivseid tagajärgi.
Auvere lugu teeb mind siiski kurvaks. Kirjutasin kunagi sellest ka Riigikogu Toimetistes. Kui meil oleks esimesena ehitatud Auvere, oleks tehtud järeldus, et keevkihitehnoloogia põlevkivile ei sobi. Ometi töötavad 2003.–2004. aastal ehitatud teise põlvkonna keevkihtkatlad tänaseni ja keegi ei teagi, et selliseid probleeme võib olla. Auveres on aga esimese põlvkonna katel. Probleeme oli ka Enefit280 õlitehastes, sest jällegi ei olnud alusteadmisi ega väärtustatud kohalikku teadmist. Seetõttu ütlengi, et Eestis peavad olema iga valdkonna spetsialistid. Me võime siia tuua geolooge ka Soomest, aga kui nad meie aluskorda ei tunne, hakkavad nad ikkagi meie spetsialistidelt küsima.
Kas usk põlevkivisse on ka põhjus, miks olete olnud Oil Shale’i toimetuskolleegiumis ja nüüd ka peatoimetaja?
Mul on tõesti siiras usk põlevkivisse, aga olen vaadanud seda alati laiemalt. Kui valdav osa maailma primaarenergiast põhineb fossiilkütustel ja ka investeeringud neisse ei näita raugemise märke, ei ole mõtet arvata, et see muutub üleöö. Seega ei tohiks me seda sektorit ennaktempos kinni panna. Veel 2018. aastal olid Eesti elektritootmises import ja eksport enam-vähem tasakaalus, tänaseks oleme liikumas muu Euroopa sarnasesse olukorda, kus primaarenergia import on kusagil 57 protsenti. See tähendab, et keegi toodab ja saastab meie jaoks. Maailm on aga ühendatud anumate süsteem ja globaalselt heitmed meie sammude tõttu ei vähene, pigem suurenevad.
Seega peaksime tootma kohapeal energiat, mida siin tarbime. Meie idanaabrid ju keskkonnaküsimustele sellisel kujul üldse ei mõtle. Ideoloogia oli tore: Euroopa teadis oma suurt sõltuvust importkütustest ja otsis alternatiivi elektrifitseerimisest, elektriautodest ning kohapealsest tuulikute ja päikesepaneelide tootmisest. Arvati ka, et akudega suudetakse vajaminev energia talvekuudeks salvestada. Tegelikult see nii ei ole.
Euroopa magas aga maha selle, et samal ajal nägi Hiina selles väga konkreetset ärivõimalust. Tänaseks on nende tuulikute, päikesepaneelide, elektriautode, akude ja elektrolüüserite tootmisvõimsus suurem kui kogu maailma vajadus. Kui energia on Hiinas üle kahe korra odavam kui meil ja tööjõukulud on veel madalamad, ei hakka me nende hindadega kunagi konkureerima. Nii ongi Euroopa seisus, kus vana ei taha ja uut ka ei ole. Nüüd tulevad kiired otsused vahetada vanad jaamad uute vastu ja loodetakse, et paneme käima gaasijaamad, mida me kaua ei kasuta. Tegelikult seda ei juhtu. Seda kinnitab asjaolu, et gaasijaamade toetusi planeeritakse vähemalt 15 aastaks.
Juhite instituuti ja uurimisrühma ning olete professor. Miks olite nõus ka Eesti Teaduste Akadeemia kirjastuse ajakirja peatoimetajaks hakkama?
Kiidan kirjastuse direktorit Piret Lukkaneni, kes oli väga järjekindel. Minu esimene soov oli siiski, et senine peatoimetaja Andres Siirde jätkaks, sest ta on väga hästi hakkama saanud: ajakirja näitajad on paranenud ja esitatavate artiklite arv on kasvanud. Tegelikult on mul liiga palju ülesandeid. Aga põlevkivi on teema, mida paljud oma eluloos näha ei taha, ja mina ei taha näha, et eelmiste põlvede töö visatakse tänases poliitilises olukorras ajaloo prügikasti. Tundsin selle valdkonna eest vastutust. Loodan, et ajakiri jätkab sama heal tasemel ja viie aasta pärast saan selle üle anda järgmisele toimetajale.
Rahvusvahelisi teadusajakirju antakse Eestis välja vähe. Peaksime neid hoidma ja väärtustama, sest rahvusvahelise ajakirja staatuse saavutamine on pikk protsess.
Olete lisaks peatoimetaja ametile TalTechi emeriitprofessorilt Andres Siirdelt võtnud üle ka energiatehnoloogia instituudi juhtimise. Mida olete temalt õppinud ja mida soovite tema tööst edasi kanda?
Andres andis mulle üle nii heas seisus instituudi kui ka heas seisus ajakirja. See ütleb tema kohta väga palju. Kõike, mida ta teeb, teeb ta suure kire, hinge ja pühendumusega. Just sellist suhtumist oma töösse soovin ka ise edasi kanda.
Üks tema imetlusväärsemaid oskusi on tuua näiteid, mis aitavad keerulistest asjadest ja protsessidest päriselt aru saada. See on oskus, millest on palju õppida nii õppejõu, teadlase kui ka juhina.
Samuti oskab Andres inimestega häid suhteid luua ja hoida. Ta saab hästi läbi kõigi kolme Eestis tegutseva põlevkivi töötleva ettevõttega. Ka mina püüan hoida kõigiga head ja sisulist koostööd. Soovin jätkata tema loodud tugeval alusel ning anda instituudi ja ajakirja ühel päeval edasi vähemalt sama heas seisus, nagu need temalt sain.
Kes Oil Shale’is avaldavad ja kes seda loevad?
Päris suur muutus on toimunud. Varem tuli väga palju artikleid Eestist, tänaseks aga Hiinast. Kasvanud on ka Jordaania artiklite arv, sest seal pandi tööle põlevkivielektrijaam ja neil on nüüd uurimisobjekt. Hiinlased on väga aktiivsed. Hiinas on nõuded teadusartiklitele korralikud ja neil on oma nimekirjad, kus avaldada, nii et on väga tore, kui nad siia artikleid saadavad. Peame pingutama, et see ka edaspidi nii jääks. Eesti artiklite maht on vähenenud lihtsal põhjusel: kui põlevkivile teadusrahastust ei anta, ei saa selles valdkonnas ka palju teadust teha.
Kas on lootust, et rahastust antakse tulevikus rohkem?
Minagi loodan. Aga kahju on tehtud päris palju. Põlevkivi valdkonda on demoniseeritud ja Eesti noored ei julge väga põlevkivi uurimisega tegelema hakata. Arvatakse, et see on midagi hirmsat, aga päeva lõpuks on see üks võimalikest valikutest.
Valdkonnad muutuvad aastatega. Kas ajakiri võiks tulevikus laiemalt hõlmata näiteks energiatehnoloogiat, ringmajandust või keskkonnatehnoloogiaid?
Need ongi omavahel seotud ja selliseid artikleid on ka varem olnud, kasvõi tuha taaskasutamisest. On tulnud ka olelusringi analüüse, mis näitavad, et tervikahelat vaadates on võimalik põlevkivi väärindada väga keskkonnasõbralikult. Sellised artiklid on väga oodatud.
Ise ootaksin ka sotsiaalmajanduslikku artiklit, mis vaataks, millised muutused on selles sektoris Eesti taasiseseisvumisest alates olnud, miks ja kuidas need on mõjutanud sektori arengut ning kuhu oleme jõudnud, koos tulevikuvaatega nii Eesti, Ida-Virumaa kui ka globaalses kontekstis. Oma kasukas on ihule kõige ligemal. Kui meil ei ole täna ühiseid väärtusi isegi inimelu osas, miks me arvame, et keskkonnateemas need tekivad? Vahepeal on ju lubatud, et Ida-Virumaa päästavad turism ja õiglase ülemineku fond, aga tänane tulemus ei ole selline. Pigem tuleks mõelda, kuidas juba tekitatud keskkonnamõju vähendada nii, et kohalik kogukond ei kannataks. Kui paneme sektori kinni ja asemele tulevad ainult importkütused, viib see hinnad kõrgele ning jätab kohalikud tööta.
Tuleviku mõttes peame vaatama ka Euroopast kaugemale. Maailma energeetika ja tööstuse arengut mõjutavad tugevalt USA, Hiina, India ja Venemaa, kelle huvid ja valikud ei pruugi meie omadega kattuda. Kui riigid ei suuda kokku leppida isegi inimelu kaitsmises ning sõdade vältimises ja lõpetamises, ei saa me eeldada, et keskkonnaeesmärkides kujuneb iseenesest ühine arusaam ja vastutus. See ei vähenda meie kohustust oma keskkonnamõju vähendada, kuid sunnib küsima, kas meie otsused vähendavad seda ka maailma tasandil või viivad töökohad, tootmise ja selle mõju lihtsalt mujale. Just selliseid seoseid keskkonna, tehnoloogia, majanduse ja ühiskonna vahel võiks ajakiri senisest enam avada.
Eesti noori on vähe ja osa neist lahkub. Kuidas saada noori rohkem põlevkivivaldkonna juurde?
Tuleb alustada koolidest ja rääkida ausalt nii probleemidest kui ka võimalustest. Helesinist laeva ei ole mõtet oodata ja võib-olla peaks noorte ajalooteadmisi värskendama. Kui vaatame, mis toimub Ukrainas, tundub olukord sarnane sellega, kui meie teise maailmasõja ajal ootasime, et Ameerika tuleb appi. Ei tulnud. Igaüks päästab ennast ise ja selles kontekstis tuleb mõelda, kas millelegi muule üleminek on mõistlik.
Ma ei ole tuumaenergeetika vastane, sest tean, kui palju on maailmas kivisütt, põlevkivi ja naftat. Ainus energiaallikas, mille kütusevarud ulatuvad kümnetesse tuhandetesse aastatesse, on tuumaenergia, ja küll me sinna jõuame. Järgneva 30 või 50 aasta jooksul ei ole see aga mõistlik. Kui muu maailm tahab kiiresti üle minna gaasile ja tuumaenergiale, läheb jaamade ehitusmaksumus üles ja kättesaadavus halveneb. Võiksime rahulikult võtta aega 30 kuni 50 aastat ja kui selleks ajaks öeldakse, et põlevkivi ei tohi kasutada, siis ei kasuta. Muidu teeme end sõltuvaks tehnoloogiast ja tuumkütusest, mis tulevad kolmandatest riikidest, kelle poliitika ei pruugi meile meeldida. Pärast oleme veel tuumajäätmetega šantažeeritavad, sest need tuleb kusagile panna.
Täna peaks eeskujuks olema Norra mudel: Euroopas panustab kõige rohkem taastuvenergiasse Norra ja kõige rohkem fossiilkütuseid toodab samuti Norra.
Kui kauaks Eestis põlevkivi jagub?
Kui ma Tallinna Tehnikaülikooli õppima asusin, öeldi, et järgmiseks 50 aastaks. Ja täna võin öelda täpselt samamoodi: järgmiseks 50 aastaks.
Kas seda ei ole kulunud nii palju või on tehnoloogiad muutunud?
Mõlemat. Põlevkivi kättesaamine ja uute kaevanduste avamine võivad mõnel juhul olla väljakutseks, aga ka kaevandamistehnoloogiad muutuvad. See ressurss on ikkagi see, mida saab ja tuleb väärindada ja kasutada.
Kindlasti mõjutab see kohalikke elanikke, selle vastu ma ei vaidle. Aga tuleb aru saada, kui paljusid, ja leida lahendusi. Rail Balticu trassile on samamoodi jäänud inimasustusi ja seal on tehtud vajalikke mööndusi.
Uutest tuhamägedest meil ilmselt pääsu ei ole?
Võiks olla. Minu unistus on, et me tuha ikkagi kasutusele võtame. Ka siin on poliitilised otsused töötanud valdkonna arengule vastu. Euroopa ei rahasta uuringuid, mis tegelevad värske tuhaga, sest nendega justkui püütakse leida lahendusi olemasoleva tööstuse jätkamiseks. Raha antakse vaid juba ladustatud tuha uurimiseks. See on lühinägelik, sest kui saad tuha kuivalt kätte, saab seda kasutada väga erinevates valdkondades. Siin oleks vaja ka poliitilist ambitsiooni.


Mida soovitaksite teadlasele, noorele või vanemale, kes kaalub artikli saatmist Oil Shale’i? Miks just sinna?
Soovitan kindlasti. Ühelt poolt on see võib-olla meie puudus, aga teiselt poolt tugevus, et oleme nišiajakiri, kus on koos põlevkiviteemalised artiklid. Sealt leiab kontsentreeritud kujul kõige värskemat põlevkiviteemalist teaduskirjandust. Teadusajakirju on maailmas tuhandeid ja ka tehisaru ei aita alati vajalikke artikleid kiiresti leida. Meil on kitsa teema artiklid kõik ühes kohas ja seda loevad selle valdkonna tippteadlased.
Peatoimetaja ametiaeg on viis aastat. Kuhu ajakiri selle ajaga jõuab?
Minu ambitsioon on, et jõuaksime Q1-ajakirjaks. Selleks on vaja palju tööd. Nagu ütlesin ka akadeemia juhatusele, on see kõrge ambitsioon, ja kui ma seda ei täida, on neil viie aasta pärast hea võimalus uus peatoimetaja valida.
Mida Q1 tähendab?
Teadusajakirjad jaotatakse oma valdkonnas viidatavusnäitajate alusel nelja rühma ehk kvartiili: Q1–Q4. Q1 tähendab, et ajakiri kuulub vastavas edetabelis oma valdkonna esimese 25 protsendi hulka. See näitab ajakirja teaduslikku mõjukust, kuid ei ole iga üksiku artikli kvaliteedihinnang. Tugevates ajakirjades on avaldamiseks tihe konkurents ning lisaks teadustöö kvaliteedile loevad selle uudsus ja sobivus ajakirja suunaga. Meie eesmärk on kasvatada Oil Shale’i rahvusvahelist nähtavust ja viidatavust ning liikuda edetabelites kõrgemale. Hetkel on vastav näitaja Q3.
Kas viie aasta pärast ilmub ajakiri ikka paberil?
Loodan küll. Olen vana kooli inimene, mulle meeldib paberilt lugeda.
Kas viie aasta pärast kirjutab artikleid tehisaru või ikka inimene?
Ikka inimene. Ka Oil Shale’i reeglites on kirjas, et tehisaru võib aidata teksti keeleliselt parandada, aga teaduspublikatsiooni tehisaru abil koostada ei tohi. Tulemuste tõlgendamisel võib seda mingis mahus kasutada, aga teadust peavad tegema teadlased ise. Muidu poleks meil teadlasi vaja.
Kas tänu ajakirjale on põlevkivivaldkond viie aasta pärast Eestis nähtavam?
Kindlasti. Kirjastus on juba täna nähtavust oluliselt parandanud ja meediakajastuste abil jõuavad tulemused laiema üldsuseni. Loodan, et saadakse aru, millega me tegeleme.
Ajakiri Oil Shale
Kes on Alar Konist?
Alar Konist (sündinud 1985 Vinnis) asus pärast Rakvere Gümnaasiumi lõpetamist 2004. aastal Tallinna Tehnikaülikooli soojustehnikat õppima ja hakkas 2006. aastal tööle soojustehnika instituudis, praeguses energiatehnoloogia instituudis. Doktorikraadi kaitses ta 2013. aastal põlevkivienergeetika keskkonnatehniliste aspektide teemal ja oli aastatel 2014–2015 järeldoktorantuuris Ameerika Ühendriikides Browni ülikoolis. Professoriks sai ta 2018. aastal. Ta esindab Eestit Rahvusvahelise Energiaagentuuri keevkihitehnoloogia koostööprogrammis ning 2021. aastal pälvis ta presidendi noore teadlase preemia.
Intervjuu tegi Airi Kaunissaare
Kirde-Eesti poluvernikute ehk Peipsi põhjakaldal Iisaku kandis elanud nn pooleusuliste päritolu on salapärane. Nende esivanemateks on seni peetud vadjalasi, kelle keel kuulub koos eesti keelega lõunapoolsete läänemeresoome keelte hulka. Tartu Ülikooli keeleteadlaste värske uuring näitab aga, et poluvernikute keeles on olnud ka põhjapoolsete läänemeresoome keeltega sarnaseid jooni. Kõige silmatorkavam poluvernikute keele erijoon on eesti ja vadja keelele omase täishääliku õ puudumine.
Uuringu autorid, Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professor Petar Kehayov ning Tartu Ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor, akadeemik Karl Pajusalu, avaldasid oma tulemused Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastuse ajakirjas Linguistica Uralica.
Kehayov ja Pajusalu analüüsisid Mari Musta ja Helle Heiteri aastatel 1962–1965 kogutud keelematerjale ning Jüri Truusmanni 1895. aastal koostatud poluvernikute vene keele sõnaloendeid.
Vaikla ja Liivaküla vanemate elanike kõnest puudus õ üldse, kuigi rohke õ hääldamine on omane nii naabruses räägitud Alutaguse murdele kui ka vadja keelele. Seda asendasid erinevad vokaalid, näiteks o sõnas sona ’sõna’ ja u sõnas nuges ’nõges’. Puudusid ka eesti keelele iseloomulikud kolm sõnaväldet ning öeldi mõneti soome keelega sarnaselt näiteks menema, nena, laiv ja kaiv.
Artikli autorid järeldavad, et poluvernikute esivanemad rääkisid keelt, mis oli lähedane Kirde-Eesti rannamurdele ja Kesk-Vaivara murrakule. Vaikla asub Soome lahe rannikust 42 kilomeetri kaugusel. See viitab sellele, et põhjapoolsetele läänemeresoome keeltele omased jooned võisid kunagi ulatuda arvatust kaugemale sisemaale.

Poluvernikuteks kutsuti Iisaku kihelkonnas Peipsi põhjakaldal ja selle lähedal elanud luterlasi, kes kõnelesid viimastel sajanditel omapärast vene ja eesti murdekeelt. Nimetus poluvernikud ehk pooleusulised viitas sellele, et uue usu kõrval jäid alles õigeusu kombed. Kogukonna südameks peeti Iisakust umbes viie kilomeetri kaugusel asuvaid Vaikla ja Liivaküla külasid ning Vaiklat kutsuti lausa poluvernikute pealinnaks.

1930. aastateks oli nende asuala ahenenud mõne külani, mida Eesti ajakirjandus kutsus „poluvernikute vabariigiks“. Kakskeelsena püsis kogukond siiski veel 20. sajandi viimase kümnendini. Tänapäeval hoiab poluvernikute pärandit eelkõige Iisaku muuseum.
Ka poluvernikute vene keel ei sarnanenud täielikult oma lähinaabrite keelega ehk Peipsi põhjaranniku ja Oudova kandi vene murretega. Vanemad kõnelejad hääldasid rõhuta silpides sageli selget o-d. Mõnikord asendus l u-laadse häälikuga, näiteks öeldi vouk sõna volk ’hunt’ asemel. Lähimad sarnased jooned leiduvad Novgorodi ja Laadoga ümbruse põhjavene murretes, sadade kilomeetrite kaugusel kirdes.
Autorid pakuvad sellele kaks võimalikku seletust. Esimese järgi jõudsid piirkonda hiljem põhjavene murrete kõnelejad. Teise järgi tulid slaavi asukad siia juba varakeskajal ning nende keel säilitas vanu põhjapoolseid jooni. Teadlaste sõnul võivad mõlemad seletused paika pidada.
Kehayovi ja Pajusalu hinnangul aitaksid Iisaku ümbruse vanade matmispaikade arheoloogilised uuringud koos DNA-analüüsiga poluvernikute päritolu kohta rohkem selgust tuua.
Teadusuudise koostas Airi Kaunissaare.
Kuula lühiuudist Vikerraadio saates „Vikerhommik“.
Loe teadusartiklit „Where did the language of the northeastern Estonian Poluverniki come from?“ (Petar Kehayov ja Karl Pajusalu, Linguistica Uralica, 2026, 62(2), 155–179)

Akadeemik Tarmo Soomere pälvis 11. novembril Tartus Tiiu Silla nimelise elutööpreemia pikaajalise ja süsteemse töö eest teaduse ja tehnoloogia populariseerimisel. Auhinnad anti üle teaduskommunikatsiooni konverentsil „Usaldab, ei usalda?“. Riiklikku teaduskommunikatsiooni auhinnakonkurssi korraldavad Eesti Teaduste Akadeemia ja Eesti Teadusagentuur.
Mereteadlane ja matemaatik Tarmo Soomere on aastakümneid aidanud muuta teadust Eesti ühiskonnas nähtavamaks ja usaldusväärsemaks. Ta algatas noorte teadlaste konkursi „Teadus 3 minutiga“ ja Postimehe arvamusrubriigi „Teadlase pilguga“. Aastatel 2014–2024 oli ta Eesti Teaduste Akadeemia president. Žürii esimees akadeemik Andres Metspalu ütles: „Tarmo Soomerel on tähelepanuväärne võime tõlkida keerulised teadustulemused selgeteks ja kõnetavateks sõnumiteks.“
Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastuse ajakirjades on ilmunud üle 50 uurimistöö, mille autor või kaasautor on Tarmo Soomere. Ta on panustanud ka mitme kirjastuse teadusajakirja toimetamistöösse. Praegu on Soomere ajakirjade Proceedings of the Estonian Academy of Sciences ja Estonian Journal of Earth Sciences toimetaja.
Õnnitleme akadeemik Tarmo Soomeret tunnustuse puhul ja täname teda pikaajalise panuse eest meie ajakirjade arengusse!
Loe lähemalt Eesti Teaduste Akadeemia uudisest.
Emakeele Seltsi aastaraamatut, mida keeleteadlased hellitlevalt ESAks kutsuvad, toimetab alates 2021. aastast Tallinna Ülikooli eesti keele professor Reili Argus. Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastuse peatoimetajate sarja järgmises intervjuus räägime sellest, mida on keeleteadlasele õpetanud kaheaastaste laste kõne, miks rohkem kui saja-aastase Emakeele Seltsi aastaraamat ilmub jätkuvalt eesti keeles ja kuidas tehisaru on hakanud keelt mõjutama.

Võtsite aastaraamatu 2021. aastal üle professor Mati Ereltilt, kes oli seda toimetanud üle kahekümne aasta. Kuidas see juhtus?
Mati Erelt leidis ühel hetkel, et tal on aeg minna pensionile. Kui ta otsis järeltulijat, arutati seda Emakeele Seltsi juhatuses ja mulle tehti ettepanek. Nii lihtne see oligi. Toimetuskolleegiumis ma enne ei olnud, aga olin seltsi juhatuses ja seega asjadega kursis.
Mida võtsite Mati Ereltilt kaasa?
Kindlasti selle, kuidas ta julgustas noori kirjutajaid. Isegi kui retsensendid olid üsna karmid, aga ta nägi, et artiklis on teadusväärtus, midagi uudset, millega tasub tööd teha, julgustas ta autorit igal juhul edasi töötama, andis natuke lisaaega, toetas ise ja ütles ka seda, mida retsensendid võib-olla ei osanud öelda. Seda personaalset hoidmist ja suhtlemist olen proovinud jätkata.
Olen püüdnud olla mõistlik ka siis, kui retsensendid on stiililt liiga pealiskaudsed või põhjuseta ülikriitilised. Vahel juhtub, et kaks retsensiooni on üsna vastukäivad. Kui loed negatiivsemat retsensiooni ja saad aru, et see ei ole neutraalne, vaid on mõjutatud inimese isiklikust kogemusest või maailmavaatest, mis ei puutu konkreetsesse kirjutisse, siis tellid lihtsalt kolmanda. See vaist ei ole mind siiani petnud: enamasti on esimene ja kolmas olnud omavahel sarnasemad.
Mati Erelt ütles omal ajal väga hästi, et endal peab ikka ka mõistus peas olema. Toimetaja näeb ju, kas kriitika on põhjendatud või mitte. Mõnikord ei ole vaja isegi retsenseerimiseni jõuda, kui näed, et käsikirja kvaliteet on selline, et sellest ei tule midagi. Toimetaja on omamoodi filter.
Kuidas on aastaraamat teie ajal muutunud?
Mulle tundub, et see ei ole väga palju muutunud, ja seda meie lugejad tahavadki. ESAt esitleme tavaliselt Tartus Veski päeval, 27. juunil. Laual on ahjusoe number ja peatoimetaja teeb väikese ülevaate, mida seekord lugeda saab. Vähemalt esimestel kordadel kostis publiku hulgast rahulolevat mõminat, kui öeldi, et ESA on ikka enam-vähem samasugune. Justkui kardeti, et tuleb uus peatoimetaja ja teeb kõik teistmoodi, ja seda lugejad ei taha.
Midagi on siiski teistmoodi. Meil on kindlaid autoreid, näiteks etümoloogiaga tegelejaid, kes kirjutavad justkui järjejuttu: igas numbris ilmub sarjast järgmine lugu. Nende kõrval oli siiani väga vähe eksperimentaallingvistikat ja teisi moodsamaid suundi ning keele õpetamisega seotud kirjutisi.
Nüüd olen püüelnud selle poole, et igas numbris oleks vähemalt üks keele õpetamisega seotud artikkel. Selleks käin konverentsidel ning kui mõni ettekanne tundub selline, et sealt võiks tulla midagi huvitavat, lähenen autorile isiklikult ja julgustan teda artiklit saatma.
Kaks kolmandikku numbrist moodustavad uurimuslikud artiklid ja üks kolmandik ülevaateartiklid. Ülevaateartiklid on hämmastavalt olulised. Päris algaja toimetajana suhtusin neisse natuke nii, et need on tülikad: nende puhul ei saanud lähtuda tavapärasest retsenseerimisprotsessist, ülesehitus on teistsugune ja tekkis tunne, et kes neid ikka loeb. Hiljem on selgunud, et neid loetakse palju. Emakeele Seltsi jaoks on see oluline, sest seltsi tegevus on seal dokumenteeritud: on üks koht, kus on alati kirjas, mida selts eelmise aasta jooksul tegi. Eelmisest numbrist alates hakkasime seal avaldama ka Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsuseid.
Kes aastaraamatus avaldavad? Kas noori autoreid tuleb peale?
Ligikaudu kolmandik on staažikamad autorid, kes kirjutavad sageli. Teine kolmandik on keskealised tegusas eas lingvistid. Nemad vahelduvad, sest Eesti keeleteaduse maastik on imepisike: samad inimesed kirjutavad kõikidesse väljaannetesse ja ühe numbri koosseis sõltub tihti sellest, kuidas tähtajad jooksevad ja mis kellelgi parasjagu valmis on saanud. Kolmas kolmandik on noored ehk doktorandid. Neid on päris palju ja õnneks tuleb neid peale põnevate teemadega.
Seltsil on üle saja aasta pikkune ajalugu ja aastaraamat ilmub 1955. aastast. Mille poolest on aastaraamat täna teistsugune kui pool sajandit tagasi?
Pool sajandit tagasi olid teised teemad. Kindlasti oli rohkem murdeuurimisega seotud teemasid, neid on nüüd paratamatult vähem. Praegu on märksa rohkem korpusuuringuid ja pisut ka eksperimentidel põhinevaid uurimusi.
Keeleuuringud on läinud seega nii-öelda praktilisemaks.
Jah, ja see on minu hinnangul veidi ka murekoht. Viimasel ajal näen vähe teooriapõhiseid või teooriaga tihedalt seotud kirjutisi. Kui nüüd unistada, missugused võiksid olla järgmise numbri artiklid, siis seal võiks olla paar sellist, mis tegelevad keeleteooriaga: asetavad oma materjali suurte teoreetikute väljatöötatud mudelitesse, ütlevad, kas mudel kirjeldab seda materjali või mitte, ja pakuvad välja oma mudeli. Meil on nüüd käes suured tekstimassiivid ehk korpused ja saame nendega töötada, aga peaksime saadud andmete kohta ka teoreetiliselt midagi ütlema.
Mis eristab Emakeele Seltsi aastaraamatut teistest keeleteaduse ajakirjadest?
Kui hakata ükshaaval võrdlema, siis Keeles ja Kirjanduses on nii keel kui ka kirjandus ning seal on välja kujunenud oma teemaring: vähe rakendusuurimusi, pigem ajaloolist keeleteadust, grammatikat ja semantikat. Rakenduslingvistika aastaraamat keskendub puhtalt rakenduslingvistikale, teoreetilisemaid kirjutisi seal peaaegu ei ole. Keele õpetamise teema on aga jäänud kuidagi eri väljaannete vahele ja seda püüame tuua Emakeele Seltsi aastaraamatusse. Nimeuurimine on samuti jäänud traditsiooniliselt pigem Emakeele Seltsi aastaraamatusse, sest selts on sellega üldiseltki palju tegelenud. Meie esindame ehk kõige kesksemat, kõige traditsioonilisemat eesti keele teadust, ja ma ei mõtle seda halvas mõttes. Selline stabiilsus ja kindlus on ESA-le suur tugevus.
Aastaraamat ilmub eesti ja soome keeles. Miks mitte inglise keeles?
Sest ingliskeelset lingvistikakirjandust on niigi väga palju. Ja minu meelest on praegu, tehisaru ajastul, üsna mõttetu muretseda selle pärast, et midagi on eesti keeles ja ingliskeelne lugeja ei saa seda kätte. Proovisin huvi pärast hommikul otsida infot ühe oma eriala teema kohta. On olemas tehisarupõhised keskkonnad, kus esitad küsimuse ja nn agent teeb sulle kirjandusülevaate. Esitasin ingliskeelse küsimuse esimese ja teise keele omandamise kohta ning ootasin huviga, mis tuleb eesti keele kohta. Ta oli kasutanud, ütleme, 90 protsenti teemakohastest eestikeelsetest artiklitest ja refereerinud neid täiesti adekvaatselt.
Eesti keeles on aga tähtis avaldada sellepärast, et kui me ise terminoloogiaga ei tegele, siis ei tegele sellega peale meie mitte keegi. Kui laseme kogu keeleteaduse ingliskeelseks, siis ühel hetkel ei saagi me enam eesti keelest rääkida, sest meil ei ole neid sõnu. Soome keelt oleme püüdnud alles hoida sellepärast, et Soomes on veel lingviste, kes on ülikoolis omandanud eesti keele oskuse ja võiksid ESAsse kirjutada ning seda lugeda.
Kes aastaraamatut loevad?
Enamasti loevad aastaraamatut ikkagi meie keeleteadlased, aga ka keeletoimetajad ja õpetajad.
Õpetajad on minu hinnangul kogukond, kuhu peaksime tugevamalt sisse tungima. Me püüame ülikoolis õpetajaid koolitades kogu aeg neile sisendada, et kui õpid õpetajaks, ei tähenda see, et õpid ära ja oledki valmis. Sa pead jäämagi õppima ja sul peavad olema kindlad erialaajakirjad, mida loed kogu elu. See on hästi raske, sest inimeste teadusteksti lugemise võimekus läheb järjest kehvemaks. Pikka teksti kardetakse, teadusteksti kardetakse: teadus tundub midagi nii hirmsat, et sellest kindlasti aru ei saa. Kindlasti osa loeb ja on neidki õpetajaid, kes on mind täienduskoolitustel üllatanud sellega, et nad loevad. Aga kindlasti mitte nii palju, kui tahaksime.
Keel on tugevalt seotud tehisaruga. Kuidas tehisaru keelt mõjutab?
Hästi keeruline öelda, sest selliseid uuringuid meil veel ei ole. Kui me selle küsimuse üldse püstitame, peame mõtlema, missugust keelt see mõjutab: kas seda, mida me räägime, või kirjalikku keelt. Mingi mõju on kindlasti, aga ma kahtlen, kas oskame seda ära tunda. Kõnekeel on õnneks siiski kõnekeel ja ehk loomulikum. Tehisaru tekstides on küll näha palju kantseliiti, mida tehisaru ei oska ära tunda ega vältida. Meie tekstid ilmselt ongi väga kantseliitsed, käesolevad ja antud ja läbiviimised ja teostamised üksteise otsa. Ju see meie keel siis selline on, tehisarul on lihtsalt palju sellist teksti kuskilt võtta ja ise sarnast juurde toota.
See on päris huvitav uurimisküsimus.
… aga kohutavalt raske uurida, sest lõpuks uurime seda, mida tehisaru on ise teinud. Samas kiirendab tehisaru kindlasti teatud uurimisprotsesse.
Tehisaru suudab hästi teha ka asju, mis toimetaja tööd hõlbustavad. Näiteks on kokkuvõte 21 sõna liiga pikk, sa istud teksti ees ja sul ei tule pähe ühtegi sõnastust, kuidas seda lühemaks saada. Tehisaru pakub kolm varianti, mille peale sa ise ei ole tulnud, ja üks kolmest kõlbab üldiselt küll. Nii et see aitab vahel välja mõttekrambist, kui oled oma lausesse kinni jäänud.
Teiselt poolt toimetaja vastutus suureneb. Olen mõelnud, kas mina tunnen tehisaru tehtud teksti ära. Üliõpilastöödes tunnen selle tihti ära, sest kui seal on väljamõeldud allikad (me nimetame neid hallukateks), on kohe teada, et autor ei ole ise kirjutanud. Aga kui tegu on hea tehisaru tehtud tekstiga, ei ole ma kindel, et tunnen selle kohe ära. Tuleb mõelda, kus tehisaru tekst võib uurimuses olla ja kus ei või. Seal, kus on autori enda analüüs, tahaksin ikka näha päris inimese loodud teksti.
Kuidas te üldse keeleteaduse juurde jõudsite?
Paljude erialavalikute puhul on tegemist juhuse ja mingite eeltingimuste kokkumänguga. Eeltingimus oli võib-olla see, et sattusin Tartusse eesti filoloogiat õppima. Mõttes oli ka arstiteaduskond, aga oma eluolu tõttu ei saanud ma sinna minna, sest seal ei olnud kaugõpet. Juhus oli võib-olla see, et sattusin kolmandal kursusel soomlaste Kirsi ja Jorma Toivaneni lastekeele uurimise rühma. See ei olnud muidugi juhus, et mul oli sel ajal laps ja uurimismaterjal nii-öelda kodus olemas.

Mida on lapsed teile eesti keele kohta õpetanud?
Ma ei oleks ilmselt keeleteaduses, kui ei oleks olnud lastekeele uurimist.
Eriti väikelaste puhul on justkui mingil hetkel aken lahti ja sa näed, kuidas keel toimib, kuidas keelt tehakse. Järgmisel hetkel on see aken kinni, kõik on peaaegu selge ja laps ei näita sulle enam midagi. Aga just sel perioodil, kui hakkavad tulema vead ja mingid ebareeglipärasused, kui laps hakkab näiteks käänama munat ja sabat või onuseid ja tädiseid, näed sa, mis seal taga on ja kuidas ta seda keelt ehitab.
Alguses õppis laps ära sõnad, mille osastaval lõppu ei olnud, näiteks maja ja kala tüüpi sõnad. Siis tuli järsku esimene osastav autot, laps taipas, et ahhaa, t, ja hakkas seda t-d igale poole lõppu panema: munat, sabat. Või näed, kuidas laps teeb nn tagasianalüüsi ja ütleb, et see on onu nais. Saad aru, et ta on taibanud, et omastava lõpus on tavaliselt vokaal ja nimetava lõpus konsonant, ja tuletab siis omastavast naise vormi tagasi: nimetav on järelikult nais. Selliseid asju on kaheaastaste laste kõnes nii vahva jälgida. Aga ühel hetkel on süsteem selge, laps n-ö paneb ukse kinni ja sa ei näe enam midagi.
Aastaraamat on ilmunud juba seitsekümmend aastat. Kus on see viiekümne aasta pärast?
Ma arvan, et viiekümne aasta pärast on see ajakiri olemas. Loodan seda kogu hingest. Viimase viiekümne aasta jooksul ei ole ju midagi väga olulist juhtunud: teemad on natuke muutunud ja tänapäevasemaks läinud, aga põhiolemus on jäänud samaks.
Seda, et see siis veel paberil ilmub, ma küll ei usu. See on ilmselt järgmise kümne aasta küsimus. Trükime seda praegu väikeses tiraažis puhtalt nostalgiast ja sellepärast, et on lugejaid, kes tahavad, et see oleks riiulil. Aga tiraaž läheb järjest väiksemaks, lattu me neid enam ei kogu ja võib-olla on kümne aasta pärast need, kes praegu tahavad paberit, sellest samuti loobunud. Ilmselt läheb see ainult veebi, aga hetkel me ei tea, mis vormis ajakirjad viiekümne aasta pärast üldse ilmuvad.
Sada aastat tagasi oli fookuses murdeuurimine. Mis võiks olla järgmiste kümnendite teemad?
Ma arvan, et teemad muutuvad, sest juba praegu on näha, et suurte keelemudelite abil saadud andmekogumeid on nii palju, et nende põhjal muutuvad ka teemad. Kindlasti tuleb keeleteadusesse rohkem mitmekeelsusega seotud teemasid. Neid on meil paraku vähe.
Juurde võiks tulla ka sotsiolingvistilisi teemasid. Kui võtta kasvõi minu enda teema, siis Eesti koolides on lapsi, kes kõnelevad kokku rohkem kui 150 eri keelt. Minu teada on eesti keeleteaduses tegeletud ainult nendega, kelle emakeel on vene keel, ja nüüd hiljuti natuke ka ukraina lastega. Ühes projektis nägime, et klassis võis kahekümne neljast lapsest üheksal olla muu emakeel ja need emakeeled olid näiteks joruba, bulgaaria või hollandi keel – väga ootamatud kombinatsioonid, aga need on olemas. Sellega tuleb ilmselt tegeleda, aga praegu tundub, et me ei oska seda ja pigem pigistame silmad kinni.
Uurimisteemasid jagub seega küllaga. Mida soovitaksite neile, kes kaaluvad aastaraamatusse kirjutamist?
Esiteks on ESA puhul tegu 1.1 kategooria ajakirjaga, sellest ei saa mööda vaadata. Teiseks on see vana ja soliidne ajakiri. Kolmandaks on meie toimetamisprotsess küllalt lühike. Välismaistes ajakirjades võib vahel esitamisest ilmumiseni minna kaks aastat. Meil ei lähe see kunagi üle kuue kuu. Kaastööde esitamise tähtaeg on tavaliselt 10. jaanuari paiku ja juuni lõpuks on number ilmunud.
Oluline on võib-olla ka retsensentide kvaliteet. Me ei kasuta enam retsensente, kes lihtsalt tõmbavad tabelisse linnukesi ja on liiga pealiskaudsed. Välja on kujunenud sisukat tööd tegevate retsensentide ring, kellelt ootame linnukeste kõrval ka sisulisi kommentaare.
Intervjueeris Airi Kaunissaare
Reili Argus õppis Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ja kaitses 2008. aastal Tallinna Ülikoolis doktoritöö „Eesti keele muutemorfoloogia omandamine“. Ta on Tallinna Ülikooli eesti keele professor, kes uurib laste keele omandamist nii emakeelena kui ka teise keelena. Ta kuulub Emakeele Seltsi juhatusse ja on alates 2021. aastast Emakeele Seltsi aastaraamatu peatoimetaja.
Eesti Maaülikooli teadlased näitasid, et viinamarjade pressjäägi väärtuslike ühendite sisaldus sõltub nii viinamarjasordist kui ka veinivalmistamise viisist. Ajakirjas Proceedings of the Estonian Academy of Sciences avaldatud uuring aitab hinnata, kuidas veinitootmise kõrvalsaadust uute toodete toorainena kasutada.

Pressjääk koosneb pärast mahla väljapressimist alles jäävatest kestadest, seemnetest ja viljaliha jääkidest, mõnikord ka vartest. Olenevalt veinivalmistamise viisist moodustab see 15–30 protsenti töödeldud viinamarjade massist ning sisaldab väärtuslikke bioaktiivseid ühendeid.
Uuringu autorid Kersti Seeme, Kadri Karp, Ulvi Moor ja Reelika Rätsep võrdlesid Eesti Maaülikooli Rõhu katsejaamas kasvatatud tumedakestalisi viinamarjasorte „Hasansky Sladky” ja „Zilga”. Marjadest valmistati veini viiel eri viisil ning seejärel mõõdeti pressjääkide polüfenoolide, antotsüaanide ja tanniinide sisaldust.
Selgus, et veinivalmistamise võtted mõjutavad eri ühendite sisaldust erinevalt. Näiteks oli „Zilga” valge veini pressjäägis punast värvi andvaid antotsüaane üle kahe korra rohkem kui sama sordi klassikalise punase veini pressjäägis. Pikema kestakontakti ajal eraldub neid ühendeid rohkem veini, mistõttu jääb neid pressjääki vähem. Täiendava pressjäägi lisamine „Zilga” punase veini käärimisel suurendas aga pressjäägi polüfenoolide ja tanniinide sisaldust.
„Uuring näitas ka pressjääkide väärindamise üht peamist väljakutset: nende keemiline koostis varieerub oluliselt sõltuvalt viinamarjasordist ja veinivalmistamise tehnoloogiast. Seetõttu ei pruugi erinevate tootjate pressjäägid sobida ühesuguste toodete valmistamiseks,“ selgitas uuringu juhtivautor, Eesti Maaülikooli toiduteaduse nooremteadur Kersti Seeme.

Eestis kasutatakse viinamarjade pressjääki juba näiteks Tartumaal Viinamärdi talus lambajuustu Pecorello Brillo laagerdamisel. Samuti valmistatakse sellest destillaate. Sobiva kasutusviisi leidmisel tuleb arvestada pressjäägi koostisega ning selle kiire riknemise tõttu kavandada edasine kasutamine või säilitamine juba veinivalmistamise ajal.
Teksti autor Airi Kaunissaare
Uuring „Phenolic composition of grape pomace from ‘Hasansky Sladky’ and ‘Zilga’ as affected by winemaking technology“ ilmus ajakirja Proceedings of the Estonian Academy of Sciences 2026. aasta 4. numbris (75(4), 302–306).
Loe teadusartiklit ajakirjas Proceedings of the Estonian Academy of Sciences.
Uuringut tutvustas ka ERRi teadusportaal Novaator uudises „Veinimeistri valikud määravad viinamarjade pressjäägi edasise elukaare”.
Eesti Teaduste Akadeemia eestseisus kinnitas 13. oktoobril 2026 Emakeele Seltsi aastaraamatu (ESA) uuendatud toimetuskolleegiumi koosseisu. Kolleegiumiga liitusid kolm uut liiget: Geda Paulsen, Kristiina Praakli ja Ann Veismann.
Uuenenud toimetuskolleegium ühendab eri põlvkondade ja uurimisvaldkondade keeleteadlasi ning aitab hoida aastaraamatu kõrget teaduslikku taset ja suurendada rahvusvahelist nähtavust.
Geda Paulsen on Uppsala Ülikooli nüüdiskeelte instituudi soome-ugri keelte kaasprofessor ja Eesti Keele Instituudi vanemteadur, Kristiina Praakli on Tartu Ülikooli rakenduslingvistika kaasprofessor ning Ann Veismann on Tartu Ülikooli üldkeeleteaduse kaasprofessor.



Toimetuskolleegiumis jätkavad Riho Grünthal, Helle Metslang, Karl Pajusalu, Raimo Raag, Kristiina Ross ja Lembit Vaba.
Täname seniseid toimetuskolleegiumi liikmeid Cornelius Hasselblatti, Tuomas Huomot, Urmas Sutropit, Jüri Viikbergi ja Eberhard Winklerit nende panuse eest aastaraamatu väljaandmisse ja eesti keeleteaduse edendamisse.
Emakeele Seltsi aastaraamat on kord aastas ilmuv eelretsenseeritav avatud juurdepääsuga teadusväljaanne, mis avaldab eesti- ja soomekeelseid keeleteaduslikke uurimusi koos ingliskeelsete kokkuvõtetega. Aastaraamatut annab välja Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastus.
Taani teadlase Hans Henrik Bruuni uuring, mis avaldati ajakirjas Proceedings of the Estonian Academy of Sciences, kirjeldab esimest korda taimtoidulisi pahksääsklasi (Cecidomyiidae: Cecidomyiinae) Eestist. Nädalase välitöö käigus leidis ta Eestis 45 uut liiki.

Uuringu autor Hans Henrik Bruun on Kopenhaageni Ülikooli bioloogia osakonna professor, kelle põhilised uurimisvaldkonnad on kooslusökoloogia, elurikkus ja looduskaitsebioloogia. Pahksääsklased on üks tema pikaajalisi kõrvalhuvisid: aastate jooksul on ta avaldanud rea artikleid uutest liigileidudest oma kodumaal Taanis ning teistes Euroopa riikides, näiteks Soomes, Austrias, Saksamaal ja Hispaanias, lisades järjepidevalt uusi liike nende riikide teadaolevatele nimekirjadele. Uus uuring jätkab sama mustrit.
Bruun tuli Eestisse Tartu Ülikooli teadlaste Kadri Runneli ja Asko Lõhmuse kutsel. Ta külastas 18.–24. augustil 2025 Eestis 18 paika, uurides alvareid, puisniite, rannaniite, luhti, soometsi ja linnaalasid Lääne-Nigulast Saaremaa ja Muhuni ning Soomaast ja Tartust Põlva ja Raeni. Enne tema uuringut oli Eestist teada 152 pahksääsklaste liiki, mis olid leitud suuresti Eesti Malaise’i püüniste projekti käigus. Kõik need kuulusid aga teistesse alamsugukondadesse kui Cecidomyiinae. Peamiselt taimtoidulist alamsugukonda Cecidomyiinae polnud Eestis kunagi uuritud ega ühtki sellesse kuuluvat liiki siin registreeritud.
Välitöö käigus avastas Bruun Eestis 45 uut liiki. Lisades kodanikuteaduse portaalidest (iNaturalist, eElurikkus) ja GBIF andmebaasist pärit usaldusväärsed leiud, koostas ta Eesti kohta esimese esialgse 70 liigist koosneva nimekirja, kusjuures kaks liiki õnnestus määrata vaid perekonna tasemel. Kaheksa tema leitud liiki, sealhulgas Dasineura myosotidis, Geocrypta braueri ja Semudobia skuhravae, polnud varem teada üheltki kolmest naaberalast: Lätist, Soomest ega Leningradi oblastist.
Kes on pahksääsklased?
Pahksääsklased (Cecidomyiidae) on väikesed, tavaliselt vaid paar millimeetrit pikad kahetiivalised (Diptera) ning moodustavad liigirikka sugukonna, mille esindajate eluviisid ja toitumisnišid on väga mitmekesised. Täiskasvanud isendid elavad tavaliselt vaid mõne päeva ning nende peamine ülesanne on paljuneda. Taimtoiduliste liikide vastsed elavad ja arenevad peremeestaimel tekkivas pahas ehk moondunud, sageli mahlakas või puitunud kasvajataolises koes, mille tekke vastne ise oma toitumise või keemiliste ainetega esile kutsub. Pahk pakub vastsele nii toitu kui ka varju kiskjate eest. Peaaegu kõik taimtoidulised liigid on kitsalt spetsialiseerunud: üks liik on seotud ühe kindla peremeestaime ja lisaks ühe kindla taimeosaga (punga, lehe, õie, varre vms), millele ta tekitab iseloomuliku kujuga paha. Seetõttu tuvastatakse liike sageli paha kuju ja vastse tunnuste, mitte niivõrd sääse enda välimuse järgi.

Sugukond on ühtlasi üks maailma kõige vähem uuritud putukarühmi. Ülemaailmses nimestikus on praegu 6887 liiki 816 perekonnas, kuid hinnangute kohaselt moodustab see vähem kui ühe protsendi sugukonna tegelikust liigirikkusest. Euroopa faunat peetakse teiste mandritega võrreldes üsna hästi tuntuks, ent riigiti on teadmiste tase väga erinev. Taimtoiduliste pahksääsklaste osas oli Eesti seni täiesti valge laik.
Bruuni sõnul on enamiku pahksääsklaste eluviis varjatud ja asjatundmatu vaatleja ei pane neid kergesti tähele. Ta toob välja, et kodanikuteaduse portaalid, kus kasutajate telefonikaameraga tehtud fotode põhjal saab liike määrata, avavad täiesti uued võimalused pahksääsklaste ja teiste raskesti määratavate putukarühmade kaardistamiseks. Vaid nädalaga leitud 45 Eestile uut liiki ja esialgne 70 liigiga nimekiri näitavad, kui vähe on Eesti pahksääsklaste faunast teada. Bruuni sõnul on tegu alles „esimese katsega“ seda uurida ning vaja on põhjalikumat kaardistamist, mis ühendaks klassikalised meetodid ja tänapäevase DNA-triipkoodimise.
Uuring „A first stab at investigating the Estonian fauna of gall midges (Diptera: Cecidomyiidae: Cecidomyiinae)“ ilmub ajakirja Proceedings of the Estonian Academy of Sciences 2026. aasta 4. numbris (75(4), 280–284).
DOI: https://doi.org/10.3176/proc.2026.4.02
Loe teadusartiklit ajakirjas Proceedings of the Estonian Academy of Sciences.
Uuringut kajastas ka ERRi teadusportaal Novaator. Loe ERRi uudist „Taani teadlane leidis nädalaga Eestis 45 uut pahksääsklaste liiki”.
Eesti Teaduste Akadeemia eestseisus kinnitas 13. oktoobril 2026 teadusajakirja Oil Shale uueks peatoimetajaks Tallinna Tehnikaülikooli professori Alar Konisti, kelle viieaastane ametiaeg algab 22. oktoobril.

Alar Konist on Tallinna Tehnikaülikooli energiatehnoloogia instituudi direktor, tenuuriprofessor ning jätkusuutliku energeetika ja kütuste uurimisrühma juht. Konisti teadustöö keskendub muu hulgas põlevkivi ja biomassi väärindamisele, süsinikdioksiidi sidumise ja kasutamise tehnoloogiatele ning kestlike energiasüsteemide arendamisele.
Konist tunneb ajakirja Oil Shale hästi, sest on aastaid kuulunud selle toimetuskolleegiumisse. Uue peatoimetajana soovib ta suurendada ajakirja rahvusvahelist nähtavust, kaasata rohkem kõrgetasemelisi teadusartikleid ning tõhustada toimetus- ja avaldamisprotsesse.
„Alar Konistil on ajakirja arendamiseks ambitsioonikas ja läbimõeldud visioon. Eriti oluline on tema soov tõsta ajakirja teaduslikku taset ning tugevdada toimetajate meeskonda,“ ütles Eesti Teaduste Akadeemia asepresident ja kirjastusnõukogu esimees Marek Tamm.
Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastus tänab senist peatoimetajat professor Andres Siirdet pikaajalise ja pühendunud töö eest ajakirja Oil Shale arendamisel. Andres Siirde on juhtinud ajakirja alates 2019. aastast, olles enne seda aastatel 2008–2018 selle asepeatoimetaja.
Soovime Alar Konistile edu ja kordaminekuid uues ametis!

Emakeele Seltsi aastaraamatu toimetuskolleegium jätkab tööd uuenenud koosseisus. Kolleegiumiga liitus kolm uut liiget, kes täiendavad selle teaduspädevust ning aitavad tugevdada ajakirja akadeemilist koostöövõrgustikku.
Toimetuskolleegiumi uued liikmed on Geda Paulsen (Eesti Keele Instituut ja Uppsala Ülikool), Kristiina Praakli (Tartu Ülikool) ja Ann Veismann (Tartu Ülikool).
Emakeele Seltsi toimetuskolleegiumisse kuuluvad Eesti, Soome ja Rootsi teadlased.
Toimetuskolleegium toetab peatoimetajat ajakirja teadusliku kvaliteedi tagamisel, sobivate retsensentide leidmisel, uute käsikirjade kaasamisel ning ajakirja rahvusvahelise nähtavuse suurendamisel.
Täname toimetuskolleegiumist lahkunud liikmeid nende panuse eest ajakirja arengusse ning tervitame uusi liikmeid. Soovime uuenenud toimetuskolleegiumile edukat koostööd!
Ajakirja Estonian Journal of Archaeology toimetuskolleegiumi uus koosseis alustas tööd 13. oktoobril 2026. Kolleegium ühendab Eesti, Soome, Leedu, Taani ja Saksamaa ülikoolide arheolooge, tuues kokku jätkavate liikmete kogemused ning kuue uue kolleegi teadmised ja vaatenurgad.
Peatoimetaja Valter Langi juhtimisel tegutsev toimetuskolleegium on nõuandev kogu, mis aitab kaasa ajakirja teaduslikule arengule ja rahvusvahelisele nähtavusele. Kolleegiumi liikmed toetavad peatoimetajat erialaste nõuannetega, aitavad leida sobivaid retsensente ning kaasata ajakirja kõrgetasemelisi teadusartikleid.






Senisest toimetuskolleegiumist jätkavad kolm liiget: Aivar Kriiska (Tartu Ülikool), Lembi Lõugas (Tallinna Ülikool) ja Erki Russow (Tallinna Ülikool).
Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastus ja peatoimetaja Valter Lang tänavad südamest kuut toimetuskolleegiumi tööst lahkuvat liiget: Marika Mägi, Algimantas Merkevičius, Jüri Peets, Jussi-Pekka Taavitsainen, Heiki Valk ja Andrejs Vasks.
Täname neid asjatundlikkuse, pühendumuse ja väärtusliku panuse eest ajakirja Estonian Journal of Archaeology arengusse ning soovime neile jätkuvat edu teadustöös.