Artiklis on uuritud ilmaoludest tingitud ühiskondliku häireolukorra avaldumist Eesti- ja Liivimaal 19. sajandi algul. Haripunkt saabus 1808. aastal ja seda ilmestavad talurahvast tabanud toimetulekuraskused, näljahäda ning järsult tõusnud suremus. Historiograafiliselt pole see erakordne ühiskonnaseisund Eestis märkamata jäänud, seda on eesti ajalooteaduses käsitletud mitmest aspektist. Ent selle täpsemat kulgu pikemal ajalõigul läbi võimalike kasuaalsete suhete jada pole jälgitud. Andmeid ilma ja selle mõju kohta ühiskondlikule elule muidugi on, kuid need on enamasti üksikud teated, mis katavad Eesti ala ebaühtlaselt. Põhja-Läti Burtnieki kihelkonna pastor Johann Heinrich Guleke, kes pidas seal aastail 1769–1816 hingekarjaseametit, on aga oma kirikukroonikas ilmast tingitud ühiskondliku häireolukorra geneesi ja selle erinevaid tahke üsna detailselt ning usutavalt kirjeldanud. Guleke kroonikas kirjapandut perioodist 1806–1816 on artiklis baasandmestikuna kasutatud, et leida vastust küsimusele, kas sama mustrit võib ka Eesti alal täheldada. Probleemi püstitamisel lähtuti asjaolust, et Eesti ja Läti ajalugu on olnud pikkadel perioodidel ühesuguste ühiskondlik-poliitiliste jõudude kujundada (käsitletaval perioodil kuulusid nii Lõuna-Eesti kui ka Põhja-Läti administratiivselt Liivimaa kubermangu) ning maarahva sotsiaalses haavatavuses peaks palju kattuvusi olema. Lisaks sellele pole näiteks Põhja-Läti ja Lõuna-Eesti loodusoludes palju erinevusi. Kõige objektiivsemat võrdluspilti pakub demograafiliste protsesside, ennekõike surmakõverate uurimine, toetudes meetrikaraamatute andmestikule. Kahjuks on Läti ala meetrikaraamatud Eestiga võrreldes halvemini säilinud. Põhja-Läti kihelkondadest kui Eesti alale kõige lähemal asuvatest ja eeldavasti siis ka sarnaste ilmaolude meelevallas olnud piirkondadest oli võimalik välja arvutada vaid kolme kihelkonna surmakõverad aastaist 1806–1816. Nendeks on Cēsis ehk Võnnu, Dikļi ja Ērģeme ehk Härgmäe. Kõigis kolmes hakkab surmakõver tõusma 1807. aastal, saavutab apogee 1808. aastal ja näitab selgeid langusmärke 1809. aastal. Sama kordub kolmes Lõuna-Eesti kihelkonnas, Kanepis, Otepääl ja Karulas ning ka valimisse haaratud Haljala kihelkonnas Põhja-Eestis. Ühtlasi saame seitsme kihelkonna andmete alusel väita, et Tambora vulkaanipurse Indoneesias 1815. aastal ei kujundanud siinmail järgmisel aastal ränkade tagajärgedega ilmaefekti, mida annaks liigitada “aastaks ilma suveta”, nagu see oli näiteks Põhja-Ameerikas, Šveitsis ja mujalgi Euroopas Eesti ning Läti alast lõuna pool. Eestimaa kubermangu üheksa kihelkonna surmamustrit on jälgitud perioodil 1807–1809. Siin ilmneb sarnasus eelnevalt analüüsitutega Jüri, Jõelähtme, Kuusalu, Kose, Risti ja Harju-Madise kihelkonnas. Harju-Jaani, Simuna ja Ambla kihelkonnas on surmakõver veidi teistsuguse kujuga. Harju-Jaanis on paljude surmade aastaks 1807 ja järgmisel kahel aastal ilmneb selge langus. Simunas saavutab suremus apogee hoopis 1809. aastal. Amblas on aga suremus 1807. aastal peaaegu sama mis 1808. aastal ja langeb 1809. aastal. Seesuguseid regionaalseid erinevusi on keeruline seletada. Tegemist võis olla lihtsalt asjaoluga, et ilmaolud olid piirkonniti veidi erinevad ja Guleke kirjeldatud kasuaalsete suhete jada ei toiminud mõnel pool. Ilma poolt põhjustatud toimetulekukriiside juures tuleb arvestada sellega, et otseselt näljast tingitud surmi oli vähe. Asjaolu, mis tõstis surmakõverat, oli alatoitumuse tõttu järsult suurenenud vastuvõtlikkus nakkushaigustele.
1. Le Roy Ladurie, E. Times of Feast, Times of Famine: A History of Climate since the Year 1000. George Allen and Unwin LTD, London, 1971, 119: “In the short or relatively short term (on an intradecennary, decennary, and in certain cases interdecennary scale), agricultural history is vulnerable to the caprices of meteorology which produces bad harvests and used to produce food crises. But in the long term the human consequences of climate seem to be slight, perhaps negligible, and certainly difficult to detect.” Mõttevahetus ja kohati ka üsna tuline diskussioon selle üle, kuidas keskkonnafaktoriga ajaloonarratiivi koostamisel arvestada, on kestnud aastakümneid. Praktilises uurimistöös on uurija tavaliselt pidanud langetama otsuse ühe või teise metoodilise suuna kasuks. Toimetulekuraskusi ja näiteks näljahäda silmas pidades annab erinevatest lähenemisnurkadest hea ülevaate: Krämer, D. “Menschen grasten nun mit dem Vieh”. Die letzte grosse Hungerkrise der Schweiz 1816/17. Mit einer theoretischen und methodischen Einführung in die historische Hungerforschung. Schwabe Verlag, Basel, 2015, 117 jj.
2. Ühiskondliku haavatavuse diskursuse erinevate võimaluste rakendamise kohta vt nt Bankoff, G. Rendering the world unsafe: “Vulnerability” as Western discourse. – Disasters, 2001, 25(1), 19–35; Bankoff, G. Vulnerability as a measure of change in society. – International Journal of Mass Emergencies and Disasters, 2003, 21, 2, 5–30; Bankoff, G. Time is of the essence: disaster, vulnerability and history. – International Journal of Mass Emergencies and Disasters, 2004, 22, 3, 23–42; Barkun, M. Disaster in history. – Mass Emergencies, 1977, 2, 219–231; Bombrowsky, W. R. Again and again: is a disaster what we call “Disaster”? Some conceptual notes on conceptualizing the object of disaster sociology. – International Journal of Mass Emergencies and Disasters, 1995, 13, 3, 241–254; Oliver-Smith, A. Theorizing disasters. Nature, power, and culture. – Rmt: Catastrophe & Culture: The Anthropology of Disaster. Toim S. M. Hoffman, A. Oliver-Smith. School of American Research Press, Santa Fe, N.M., 2002, 23–47; Oliver-Smith, A. Communities after catastrophe. Reconstructing the material, reconstructing the social. – Rmt: Community Building in the Twenty-first Century. Toim S. E. Hyland. Santa Fe, N.M., 2005, 45–70; Oliver-Smith, A. “What is a Disaster?”: anthropological perspectives on a persistent question. – Rmt: The Angry Earth: Disaster in Anthropological Perspective. Toim A. Oliver-Smith, S. M. Hoffman. Routledge, New York, 1999, 18–34; Thomalla, F., Smith, R., Schipper, E. L. Cultural aspects of risk to environmental change and hazards. A review of perspectives. – Rmt: Disaster’s Impact on Livelihood and Cultural Survival: Losses, Opportunities, and Midigation. CRC Press, Taylor & Francis Group, 2015, 3–17; Oliver-Smith, A. Anthropology and the political economy of disasters. – Rmt: The Political Economy of Hazards and Disasters. Toim E. C. Jones, A. D. Murphy. Altamira Press, 2009, 11–28; Collet, D. “Vulnerability” als Brückenkonzept der Hungerforschung. – Rmt: Handeln in Hungerkrisen. Neue Perspektiven auf soziale und klimatische Vulnerabilität. Graduiertenkolleg Interdisziplinäre Umweltgeschichte. Toim C. Dominik, T. Lassen, A. Schanbacher. Göttingen, 2012, 3–12; Krämer, D. Vulnerabilität und die konzeptionellen Strukturen des Hungers. Eine methodische Annäherung. – Rmt: Handeln in Hungerkrisen, 45–66.
3. Vt Luterbacher, J. C., Pfister, C. The year without a summer. – Nature Geoscience, 2015, 8, 246–248; vt ka Kates, R. W. The interaction of climate and society. – Rmt: Climate Impact Assessment: Studies of the Interaction of Climate and Society. ICSU/SCOPE Report No. 27. Toim R. W. Kates, J. H. Ausubel, M. Berberian. New York, 1985, 3–36.
4. Vt nt Juneja, M., Mauelshagen, F. Disasters and pre-industrial societies: historiographic trends and comparative perspectives. – The Medieval History Journal, 2007, 10, 1–2, 1–31.
5. Vahtre, S. Ilmastikuoludest Eestis XVIII ja XIX sajandil (kuni 1870. a.) ja nende mõjust põllumajandusele ning talurahva olukorrale. (TRÜ Toimetised.) Tartu, 1970, 258, 43–159; vt ka Vahtre, S. Eestimaa talurahvas hingeloenduste andmetel (1782–1858). Ajaloolis-demograafiline uurimus. Tallinn, 1973, 190 jj.
6. Vahtre, S. Eestimaa talurahvas hingeloenduste andmetel (1782–1858), 145 jj.
7. Tarand, A., Jaagus, J., Kallis, A. Eesti kliima minevikus ja tänapäeval. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013.
8. Timo Myllyntausi andmetel oli Soomes ilmast tingitud toimetulekukriis mitmetes maa piirkondades aastail 1807–1808. Vilets saak kajastus toidulaual ja alatoitumus tõi endaga kaasa suure suremuse juba mõni kuu peale 1807. aasta saagikoristust. Järgmisel aastal läks olukord aga tunduvalt viletsamaks. Myllyntausi hinnangul oli toimetulekukriisi peamiseks põhjustajaks öökülm. Oluliselt võimendas kriisiolukorda 1808. aastal puhkenud Rootsi-Vene sõda. Ikaldusaastaks on Soomes klassifitseeritud ka 1812. aasta (Myllyntaus, T. Summer frost. A natural hazard with fatal consequences in preindustrial Finland. – Rmt: Natural Disasters, Cultural Responses. Case Studies toward a Global Environmental History. Toim C. Mauch, C. Pfister. Lanham, Maryland, 2009, 77–102.
9. Sloka, L. Vidzemes draudžu kronikas. (Valsts Arhīva Raksti, III.) Rīgā, 1925.
10. Beiträge zur Geschichte der Kirchen und Prediger in Livland. Erstes Heft. Livländische Kirchen- und Prediger-Matrikel. Riga, 1843, 48.
11. Sulev Vahtre on oma uurimuses Guleke talletatud infot tsiteerides kasutanud valikuliselt tema arvates olulisi kroonikaosi.
12. Baer, K. E. Eestlaste endeemilistest haigustest. Hea Lugu, Tartu, 2013, 39.
13. Vt nt Wagner, S., Zorita, E. The influence of volcanic, solar and CO2 forcing on the temperatures in the Dalton Minimum (1790–1830): a model study. – Climate Dynamics, 2005, 25, 205–218.
https://doi.org/10.1007/s00382-005-0029-0
14. Suurepärast mõtlemisainet nii interdistsiplinaarset lähenemist kui ka kliimaekstreemsuste geograafiat silmas pidades pakub kogumik: The Year Without a Summer?: World Climate in 1816. Toim C. R. Harrington. Canadian Museum of Nature, Ottawa, 1992; vt ka Soon, W., Yaskell, H. S. Year without summer. – Mercury, 2003, 32, 3, 13–20; Krämer, D. “Menschen grasten nun mit dem Vieh”, mis on aga vaieldamatult kõige põhjalikum Šveitsi näitel kirjutatud case study.
15. Kõik kuupäevad on antud n-ö vana kalendri järgi.
16. Sloka, L. Vidzemes draudžu kronikas, 226: “Im Jahr 1806 war der Winter sehr schneereich, dauerte bis zum 26 April, verlohr sich einem so plözzlichen Thauwetter, dasz die grosze Strasze an vilelen Stellen durchgeriszen wurde, die Brücken und Mönche zusammen stürzten, dasz das Waszer in der See über 8 Fus hoch stieg...” Suure tõenäosusega tähendab Mönche siin midagi pealt kaetud truubi taolist. Vt Allgemeines deutsches terminologisches ökonomisches Lexicon und Idioticon oder erklärebdes Verzeichniss aller im gebiete der gesammten Landswirthschaft, der Acker-, Wiesen-, Garten-, Forst-, Vieh-, Fischerey- und Hauswirthschaft, in Deutschland und den einzelnen deutschen Provinzen vorkommenden Kunstwörter und Kunstausdrücke überhaupt, und Benennungen der landwirthschaftlichen Pflanzen, Thiere, Geräthe etc. Insbesondere. Von Friedrich Bebedict Weber, Professor auf der Universität Breslau. Neue wohlfeiel Ausgabe. Erster Theil: A–M. Verlag von Wilhelm Engelm, Leipzig, 1838, 369.
17. Sloka, L. Vidzemes draudžu kronikas, 226.
18. Vahtre, S. Ilmastikuoludest Eestis XVIII ja XIX sajandil (kuni 1870. a.), 84; vt täpsemalt ka: Provinzialblatt für Kur-, Liv- und Estland. Hrsg. G. Merkel. Häcker, Riga, 1828–1838, 41, 161–162; Tarand, A., Jaagus, J., Kallis, A. Eesti kliima minevikus ja tänapäeval, 193–194.
19. Hobuste rekvireerimine soodustas kahtlemata toimetulekukriisi.
20. Sloka, L. Vidzemes draudžu kronikas, 232: “Im December: starben schon ungewöhnlich viel Menschen, so wie schon in anderen Gegenden im Julius und August viele durch die Ruhr umgekommen waren...”
21. Vahtre, S. Ilmastikuoludest Eestis XVIII ja XIX sajandil (kuni 1870. a.), 84–85; Provinzialblatt für Kur-, Liv- und Esthland, 162; Tarand, A., Jaagus, J., Kallis, A. Eesti kliima minevikus ja tänapäeval, 194–195.
22. Sloka, L. Vidzemes draudžu kronikas, 232: “Im 1808 fing dieses Sterben an sich weiter ausbereiten und bis zum 1 ten May war schon der zehnte Teile dieser Gemeinde dahingetaft. Der Mangel war ungehört und der ausgemergelte menschliche Körger konnte nicht der herrschenden Krankenheit wiederstehn. Diese zeigte sich anfänglich als Rheomatismus, artete aber bald in Nevenkrankenheit, Brustentzündung und Dysenterie aus; diese Epidemie wurde durch die anhaltende, Nord und Ost Winde unterhalten die den Reconvalescenten gefählich und tödtend wurde. Diese Krankheit wüthete so sehr, dasz am Ende des Aprils mehr als sonsten im ganzen Jahre gestorben waren... Auszer vielen, die hier nicht angezeigt und in Riga und anderen Gegenden aus diesem Kirchspiele beerdiget, waren 763 Menschen am Schlusze des Jahres gestorben.”
23. Guleke arvamuse järgi düsenteeria. Lemming Rootsmäe on oma uurimuses “Nakkushaigused surma põhjustena Eestis 1711–1850” (Valgus, Tallinn, 1987) arutanud nakkushaiguste mõju üle demograafilistele protsessidele. Artikli autori arvates on ta liialt usaldanud meetrikaraamatutes pakutud arvamusi surma põhjuste kohta. Ometi on tegemist ainukese käsitlusega selles vallas.
24. Sloka, L. Vidzemes draudžu kronikas, 232: “...Auszer vielen, die hier nicht angezeigt und in Riga und anderen Gegenden aus diesem Kirchspiele beerdiget, waren 763 Menschen am Schlusze des Jahres gestorben.”
25. Vahtre, S. Ilmastikuoludest Eestis XVIII ja XIX sajandil (kuni 1870. a.), 85; kihelkonnapastorite andmetel oli Eestimaa kubermangus 1789. aastal registreeritud 6901 sündi ja 9615 surma, st surmade arv oli 1761 võrra suurem kui sünde (Revalsche Wöchentliche Nachrichten vom Jahre 1790, 4 Stück, Montag den 28 Januar). Ka 1788. aastal suri palju inimesi: sündis 6912 ja suri 8531, st suri 1619 enam, kui sündis (Revalsche Wöchentliche Nachrichten vom Jahre 1789, 5 Stück, Montag den 29 Januar).
26. Vahtre, S. Ilmastikuoludest Eestis XVIII ja XIX sajandil (kuni 1870. a.), 85.
27. Provinzialblatt für Kur-, Liv- und Estland, 162.
28. Sloka, L. Vidzemes draudžu kronikas, 233.
29. Vahtre, S. Ilmastikuoludest Eestis XVIII ja XIX sajandil (kuni 1870. a.), 86.
30. Sloka, L. Vidzemes draudžu kronikas, 233.
31. Vahtre, S. Ilmastikuoludest Eestis XVIII ja XIX sajandil (kuni 1870. a.), 86–87.
32. Sloka, L. Vidzemes draudžu kronikas, 234.
33. Vahtre, S. Ilmastikuoludest Eestis XVIII ja XIX sajandil (kuni 1870. a.), 87.
34. Sloka, L. Vidzemes draudžu kronikas, 236.
35. Vahtre, S. Ilmastikuoludest Eestis XVIII ja XIX sajandil (kuni 1870. a.), 87.
36. Sloka, L. Vidzemes draudžu kronikas, 236.
37. Vahtre, S. Ilmastikuoludest Eestis XVIII ja XIX sajandil (kuni 1870. a.), 88.
38. Sloka, L. Vidzemes draudžu kronikas, 236.
39. Vahtre, S. Ilmastikuoludest Eestis XVIII ja XIX sajandil (kuni 1870. a.), 88.
40. Sloka, L. Vidzemes draudžu kronikas, 237.
41. Vahtre, S. Ilmastikuoludest Eestis XVIII ja XIX sajandil (kuni 1870. a.), 88.
42. Vt viide 5; Vahtre, S. Rahvastiku liikumisest Eestimaa kubermangus XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi esimesel poolel. – Rmt: Ajaloo järskudel radadel. Toim J. Kahk. Eesti Raamat, Tallinn, 1966, 56–83.
43. Ligi, H. Talurahva arv ja paiknemine Lõuna-Eestis aastail 1711–1816. Uurimusi Läänemere maade ajaloost, II. (Tartu Riikliku Ülikooli toimetised.) Tartu, 1976, 371, 33–101.
44. Kahk, J. Rahutused ja reformid. Talupoegade klassivõitlus ja mõisnike agraarpoliitika Eestis XVIII ja XIX sajandi vahetusel. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1961, 169 jj.
45. Konks, J. Eestimaa feodaal-pärisorjuslik põllumajandus ja talurahva olukord XVIII saj. lõpul ning XIX saj. 1. aastakümnel. (Tartu Riikliku Ülikooli toimetised.) Tartu, 1960, 96, 263 jj.
46. Samas, 274.
47. Vahtre, S. Rahvastiku liikumisest Eestimaa kubermangus XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi esimesel poolel, 64.
48. Kahk, J. Rahutused ja reformid, 184.
49. Seppel, M. Näljaabi Eesti- ja Liivimaal 17. sajandist 19. sajandi alguseni. (Dissertationes Historiae Universitatis Tartuensis, 15.) Tartu, 2008, 37.
50. Võitlus näljaga. 19. sajandi näljahädad Eesti külas. Dokumentide kogumik. Koost K. Lust. (Ex Fontibus Archivi Estoniae, IV.) Rahvusarhiiv, Tartu, 2015, 17.
51. Vt nt Kates, R. W. The interaction of climate and society. – Rmt: Climate Impact Assessment: Studies of the Interaction of Climate and Society, 3 jj.
52. Sloka, L. Vidzemes draudžu kronikas, 232.
53. Wenden (Cēsu) 1792–1820. Latvian, German, Married, Died. Latvijas Valsts vēstures arhīvs (LVVA), 235.3, 88–116.
54. Dickeln (Dikļi). Latvian, German, Born, Married, Died 1804–1833. LVVA, 235.3, 122–135.
55. Ermes (Ērģemes). Latvian, German, Born, Married, Died, Communicants 1780–1816. LVVA, 235.3, 413–432.
56. Kahk, J. Rahutused ja reformid, 177.
57. Kirikuraamat (sündinute, abiellunute, armulaualkäijate ja surnute nimekirjad ja kirikuarved) 1805–1833. Eesti Ajalooarhiiv (EAA), 1267.1.43, 286–368.
58. Sünni-, abielu-, surmameetrika ja muud andmed koguduse tegevuse kohta 1805–1822. EAA, 1260.2.4, 175–210.
59. Kahk, J. Rahutused ja reformid, 176.
60. Sünni-, abielu-, surmameetrika, andmed leeriskäijate ja koguduse tegevuse kohta 1800–1834. EAA, 1297.2.4, 341–384.
61. Sünni-, abielu-, surmameetrika ja andmed koguduse tegevuse kohta 1790–1808. EAA, 1224.3.4, 244–246; Sünni-, abielu-, surmameetrika ja andmed koguduse tegevuse kohta 1808–1821. EAA, 1224.3.7, 100–126.
62. Abielu- ja surmameetrika ning leeriskäijate nimekiri 1784–1830. EAA, 1213.2.7, 84–91.
63. Sünni-, abielu-, surmameetrika ja andmed koguduse tegevuse kohta 1801–1823. EAA, 1210.2.6, 179–187.
64. Sünni-, abielu-, surmameetrika ja andmed koguduse tegevuse kohta 1781–1822. EAA, 1212.2.3, 176–181.
65. Sünni-, abielu- ja surmameetrika, muud andmed koguduse tegevuse kohta 1793–1833. EAA, 1216.2.1, 37–47.
66. Abielu- ja surmameetrika 1802–1808. EAA, 1215.2.10, 43–45; Abielu- ja surmameetrika 1808–1833. EAA, 1215.2.10, 51–54.
67. Sünni- (1748–1819), abielu- (1748–1822) ja surmameetrika (1760–1822). EAA, 53.1.1, 454–459.
68. Sünni-, abielu-, surmameetrika ja andmed koguduse tegevuse kohta 1785–1833. EAA, 3160.2.1, 321–328.
69. Sünni-, abielu-, surmameetrika ja andmed koguduse tegevuse kohta 1783–1808. EAA, 1229.2.3, 270–284; Sünni-, abielu-, surmameetrika ja andmed koguduse tegevuse kohta 1809–1830. EAA, 1229.2.7, 214–218.
70. Meetrikaraamat ja andmed koguduse tegevuse kohta 1806–1818. EAA, 1248.1.12, 235–245.
71. Turpeinen, O. Nälkä vai tauti tappoi? Kauhunvuodet 1866–1868. (Historialisia Tutkimuksia, 136.) Suomen Historiallinen Seura, Helsinki, 1986, 213 jj.
72. Appleby, A. B. Epidemics and famine in the Little Ice Age. – The Journal of Interdisciplinary History, 1980, 10, 4, 663.
