1783. aasta Laki vulkaanipurset Islandil on oma mõju poolest elusloodusele, sh ka inimesele, peetud üheks holotseeni kõige vägivaldsemaks looduse jõudemonstratsiooniks. Laki vulkaan hakkas purskama 8. juunil ja rahunes alles 7. veebruaril 1784. Purskega paisati õhustikku umbes 120 megatonni vääveldioksiidi (SO2) ja väiksemates kogustes ka teisi toksilisi ühendeid. Enamik sellest leidis tee maapõuest õhustikku umbes pooleteise kuu jooksul. Seetõttu oli toksiliste ühendite, eelkõige SO2 kontsentratsioon suur. SO2 kokkupuutel õhus leiduva veega moodustub väävelhape (H2SO4), mis sajab maapinnale nn kuiva uduna (dry fog) ja on ohtlik nii floorale, faunale kui ka inimese tervisele. Laki poolt ringlusse paisatud mürgiste ühendite jäljed ulatuvad Aasiasse, Põhja-Aafrikasse ja Põhja- ning Lõuna-Ameerikasse, rääkimata Euroopast. Vana Maailma ajakirjanduses leidis kuiva udu laialilaotumine elavat vastukaja. Kirjeldati selle laastavat mõju. Eesti alalt selliseid kirjeldusi ei leidu. Selle põhjuseks on asjaolu, et siinmail lihtsalt polnud perioodilisi väljaandeid. Ainsana on 1783. aasta erakorralistest ilmaoludest kirjutanud Königsbergis 1791. aastal ilmunud käsitluses Liivimaa loodusoludest Jakob Benjamin Fischer, Carl Linné juures tudeerinud õpetlane. Tema tähelepanekutes kohalikest ilmaoludest 1783. aastal leidub mitmeid seiku, mis kattuvad tolleaegsete autorite teiste maade kirjeldustega. Fischer kirjutab kogu suve tuntavast väävlilõhnast, närbunud floorast ja tihedast udust. Samuti väidab ta, et suvi oli siinmail tavalisest tunduvalt soojem, kuid mitte erakordselt kuum, nagu on kirjutatud Lääne-Euroopa perioodilistes väljaannetes.
Omaette probleemiks on see, kuivõrd terviseohtlikud olid toksilised gaasid ja sellele sekundeeriv keskmisest kõrgem õhutemperatuur. Inglismaa ja Prantsusmaa 1783. aasta kohta koostatud statistika näitab selgelt, et suvekuudel – ajal, mil tavaliselt sureb inimesi kõige vähem – oli suremus plahvatuslikult suurenenud. Inglismaal näiteks oli 18. sajandil vaid üks aasta (1728), mil suvine suremus lähenes 1783. aastale. Sel aastal tabas maad ränk tüüfuse- ja rõugepuhang. Sama muster – suvekuud on kõige väiksema suremusega – kehtib Lemming Rootsmäe uurimuse põhjal ka 18. sajandi Eestis. Artikli eesmärgiks on leida vastus küsimusele, kas suremus Eestis 1783. aastal oli sama mis Inglismaal ja Prantsusmaal, st kas siin oli märgata suurt suvist surmalainet. Valimi koostamise aluseks võeti Eestimaa kubermangu koguduste pastorite konsistooriumile saadetud aruanded sündide, surmade ja abiellumiste kohta, mis avaldati igal aastal Revalsche Wöchentliche Nachrichtenis. Aruannete alusel arvutati välja, millistes Põhja-Eesti kogudustes oli 1783. aasta iive negatiivne. Selgus, et
52 kogudusest olid negatiivse iibega 23. Edasi tehti valik negatiivse iibega kogudustest (Simuna, Järva-Jaani, Järva-Madise, Ambla, Väike-Maarja, Kose ja Jõelähtme) ning selgitati säilinud surmameetrika alusel välja 1783. aasta sesoonne suremus kuude kaupa. Et see oleks võrreldav Inglismaa ja Prantsusmaa vastavate näitajatega, kus esitati andmed ka 1782. ning 1784. aasta suremuse kohta, siis arvutati ka see välja. Paralleelid on selgesti tõmmatavad: 1783. aasta suvised surmad olid Põhja-Eestis, Inglismaal ja Prantsusmaal sama sesoonsusega (äkiline suremuse suurenemine suvekuudel). 1782. ja 1784. aasta suvine suremus oli aga nii Põhja-Eestis, Inglismaal kui ka Prantsusmaal väike. Erinevus on siiski selles, et Eestis suri palju inimesi kuu aega varem, st juunis, kuid Inglismaal ja Prantsusmaal alles augustis. Seesugust ajalist nihet pole võimalik seletada asjaoluga, et Gregoriuse kalender kehtestus Eestis alles 20. sajandi algul. Et kontrollida, kas sama suremusmuster kehtib ka Liivimaa kubermangu Eesti alal, mille kohta puudub ametlikult avaldatud statistika, uuriti surmameetrika alusel kolme aasta sesoonset suremust kolmes koguduses: Otepää maakoguduses, Kambjas ja Kanepis. Kanepi puhul on selge, et 1783. aasta juunikuine suremus oli küll suur, kuid see ei ületanud sama aasta esimese nelja kuu suremust. Küll oli aga suremus Otepää ja Kambja koguduses 1783. aasta juunis-juulis plahvatuslikult suurenenud. Juunikuine suremus oli Otepääl isegi nii suur (102 meetrikas registreeritud surma), et vaimulik oleks pidanud päevas vähemalt kolm matust läbi viima. Plahvatuslikult suurenes suremus juunis ja juulis ka Kambja koguduses. Statistika veenab, et 1783. aastal oli Eestis paiguti tegemist suure suremusega, mida võib seostada Laki purskest tingitud mürgiste gaaside levikuga, millele sekundeeris tavalisest soojem õhutemperatuur. Mõlema faktori koosmõjul võis tekkida füsioloogilise stressi, krooniliste haiguste ägenemise ja nakkushaiguste suurem levik ning see võis soodustada näiteks ka sääskede vahendusel leviva halltõve massilist esinemist. Kuid suure suremuse peapõhjused jäävad siiski välja selgitamata.
1. Steinþórsson, S. Annus mirabilis. 1783 í erlendum heimildum. – Skírnir, 1993, 133–155; õnnelikuks kokkusattumuseks tuleb pidada asjaolu, et 2014. aasta suvel ilmus “Imelise teaduse” sarjas AS Äripäeva väljaandena tõlkeraamat, kus on 1783. aasta Laki vulkaanipurske üle arutletud laiemas keskkonnaajaloolises kontekstis: Witze, A., Kanipe, J. Lõõmav saar. Harukordne lugu Lakist, unustatud vulkaanist, mis pimendas 18. sajandi Euroopa. AS Äripäev, Tallinn, 2014.
2. Väga huvitava ja põhjaliku pealtnägija kirjelduse Kalaabriat tabanud maavärinast ning sellega kaasnenud hädadest on andnud krahv Francesco Ippolito oma kirjas William Hamiltonile: Ippolito, F., Hamilton, W. Account of the earthquake which happened in Calabria, March 28, 1783. In a letter from Count Francesco Ippolito to Sir William Hamilton, Knight of the Bath, F. R. S. Presented by Sir William Hamilton. – Philosophical Transactions of the Royal Society of London, 1783, 73, 209–VII.
http://dx.doi.org/10.1098/rstl.1783.0012
3. Vt nt Jannetta, A. B. Famine mortality in ninteenth-century Japan: the evidence from a temple death register. – Population Studies, 1992, 46, 427–443. Jaapanis võimendas Asama purskega mahasadanud vulkaaniline tuhk näljahäda, mis oli maad tabanud juba aasta varem. Nn Tenmei näljahäda kestis 1786. aastani ja tõi endaga kaasa tõsise demograafilise tagasilöögi.
4. Vahel võib inimestele ja loomadele elukohtlikuks saada ka näiteks tavaline süsinikdioksiid ehk CO2, kui selle kontsentratsioon sissehingatavas õhus kasvab hüppeliselt. Nii juhtus see näiteks Kamerunis Nyose järve ümbruses 21. augustil 1986, mil järvepõhjast tõusis pinnale suur kogus vulkaanilist päritolu süsinikdioksiidi. Ühe ööga tappis gaasirünnak 1746 inimest, 3000 veist ja loendamatul hulgal lambaid, linde ning muud faunat. Floorale ei avaldanud süsinikdioksiid aga mingit mõju. Vt Shanklin, E. Beautiful deadly Lake Nyos: the explosion and its aftermath. – Anthropology Today, 1988, 4, 1, 12–14.
5. Vt täpsemalt eri autorite artikleid kogumikus: Plague and the End of Antiquity: The Pandemic of 541–750. Toim L. K. Little. Cambridge University Press, Cambridge, 2007; vaimukas arutluskäik on välja pakutud: Arjava, A. The mystery cloud of 536 CE in the Mediterranean sources. – Dumbarton Oaks Papers, 2005, 59, 73–94; katku mõjust varasele islamiühiskonnale vt Dols, M. V. Plague in early Islamic history. – Journal of the American Oriental Society, 1994, 94, 3, 371–383; 6. sajandi looduskatastroofi võimalikust mõjust Eestis ja naaberaladel on arutletud artiklis: Tvauri, A. The impact of the climate catastrophe of 536–537 AD in Estonia and neighbouring areas. – Estonian Journal of Archaeology, 2014, 18, 1, 30–56.
6. Silva, S. L. de, Zelinski, G. A. Global influence of the AD 1600 eruption of Huaynaputina, Peru. – Nature, 1998, 393, 4, 455–458.
http://dx.doi.org/10.1038/30948
7. Atwell, W. S. Volcanism and short-term climate changes in East Asian and world history, c. 1200–1699. – Journal of World History, 2001, 12, 1, 58.
8. Liiv, O. Suur näljaaeg Eestis 1695–1697. (Akadeemilise Ajaloo-Seltsi toimetised, IX, Ajalooline arhiiv, III.) Tartu, 1938, 26; käesoleva artikli valmimise järel avaldas Marten Seppel ajakirjas Tuna käsitluse 1601.–1603. aasta näljahädast Eestis: Seppel, M. 1601.–1603. aasta näljahäda Eestimaal, I. Kronoloogia, ikalduse ulatus ja sissetulekute langus. – Tuna, 2014, 3, 33–49; Seppel, M. 1601.–1603. aasta näljahäda Eestimaal, II. Asustuse vähenemine, näljaabi ja kannibalism. – Tuna, 2014, 4, 25–43.
9. Haavatavuse diskursuse olemust avavat kirjandust on palju. Huvi korral soovitan Greg Bankoffi ja Anthony Oliver-Smithi loomingut.
10. Erialases kirjanduses võib õhkupaisatud gaaside koguse kohta kohata erinevaid arvamusi. Siinkirjutaja toetub järgmisele uurimusele: Thordarson, T., Self, S. Atmospheric and environmental effects of the 1783–1784 Laki eruption: a review and reassessment. – Journal of Geophysical Research, 2003, 108, 7–29; doi: 10.1029/2001JD002042.
http://dx.doi.org/10.1029/2001JD002042
11. Stothers, R. B. The Great Dry Fog of 1783. – Climatic Change, 1996, 32, 79–89; doi: 10.1007/BF00141279.
http://dx.doi.org/10.1007/BF00141279
12. Bradley, R. S. Records of explosive volcanic eruptions over the last 500 years. – Rmt: Climate Since A.D. 1500. Toim R. S. Bradley, P. D. Jones. Routledge, London, 1992, 613–614.
13. Vt nt Chenet, S. L., Fluteau, F., Courtillot, V. Modelling massive sulphate aerosol pollution, following the large 1783 Laki basaltic eruption. – Earth and Planetary Science Letters, 2005, 236, 3/4, 721–731; Oman, L. jt. Modeling the distribution of the volcanic aerosol cloud from the 1783–1784 Laki eruption. – Journal of Geophysical Research, 2006, 111, D12, 1–15; doi: 10.1029/2005JD006899.
http://dx.doi.org/10.1029/2005JD006899
14. Vt Stothers, R. B. The Great Dry Fog of 1783, 32, 79–89; Demarée, G. R., Ogilvie, A. E., Cahang, D. E. Further documentary evidence of northern hemisphere coverage of the Great Dry Fog of 1783. Comment on Stothers, R. B., ‘The Great Dry Fog of 1783’ (Climatic Change, 1996, 32). – Climatic Change, 1998, 39, 727–730.
http://dx.doi.org/10.1023/A:1005319607233
http://dx.doi.org/10.1023/A:1005323724072
15. Trigo, R. M. Witnessing the impact of the 1783–1784 Laki eruption in the Southern Hemisphere. – Climatic Change, 2010, 99, 535–546.
http://dx.doi.org/10.1007/s10584-009-9676-1
16. Thordarson, T., Self, S. Atmospheric and environmental effects of the 1783–1784 Laki eruption, 11, joon 6.
17. Tegemist oli aastail 1780–1795 tegutsenud meteoroloogiakeskusega, millel oli kõige tegusamatel aastatel 31, kuid kokku 37 ilmavaatluspunkti Uuralist Põhja-Ameerikani. Eestile kõige lähemad vaatluspunktid asusid Stockholmis (vt astronoom Henrik Nicanderi teated kuiva udu saabumise kohta Stockholmi ümbrusse) ja Peterburis. Vt Cassidy, D. Meteorology in Mannheim: the Palatine Meteorological Society, 1780–1795. – Sudhoffs Archive, 1985, 69, 1, 8–25.
18. Tsiteeritud artiklist: Thorarinsson, S. Greetings from Iceland. Ash-fall and volcanic aerosols in Scandinavia. – Geografiska Annaler. Series A. Physical Geography, 1981, 63, 114.
19. Thordarson, T., Self, S. Atmospheric and environmental effects of the 1783–1784 Laki eruption, 21.
20. Thorarinsson, Greetings from Iceland, 114.
21. Tõenäoliselt oli tegemist pigem happekahjustuse kui hallaga.
22. Thorarinsson, S. Geetings from Iceland, 114; tegemist võis olla rukkiussiga.
23. Thorarinsson, S. Geetings from Iceland, 114–115.
24. Grattan, J. Pollution and paradigms: lessons from Icelandic volcanism for continental flood basalt studies. – Lithos, 2005, 79, 346.
http://dx.doi.org/10.1016/j.lithos.2004.09.006
25. Suure tõenäosusega annaks lisa arhiiviainese süstemaatiline läbitöötamine, kuid see oleks omaette mahukas ettevõtmine.
26. Arvesse tulevad vaid kaks väljaannet: Rigasche Zeitung ja Revalsche Wöchentliche Nachrichten. Nende lehekülgedel kohtab enamasti vaid ametlikke teadaandeid, hinnavõrdlusi, teateid leitud või kadunud asjadest ja kadunud inimestest.
27. Grattan, J., Brayshay, M. An amazing and portentous summer: environmental and social responses in Britain to the 1783 eruption of an Iceland volcano. – The Geographical Journal, 1995, 161, 2, 121.
28. Fischer, J. B. Versuch einer Naturgeschichte von Livland. Zweite vermehrte und verbesserte Auflage. Mit Kupfern, Königsberg, 1791, 104–107.
http://dx.doi.org/10.5962/bhl.title.37356
29. Snell, K. P. M. Beschreibung der russischen Provinzen an der Ostsee. Jena, 1794, 104 jj.
30. Eelpool on viidatud Nicanderi vaatlusandmetele kuiva udu saabumisest Stockholmi ümbrusse ja refereeritud ka ajakirjanduses ilmunud tähelepanekuid selle mõjust Rootsi loodusele. Toome siinkohal kokkuvõttena ära veel mõned refereeringud tolleaegsetest tähelepanekutest erinevates Euroopa maades, et saada kinnitust kuiva udu tekitatud kahjudest. Norra: närbunud taimestik, puude lehed olid “osaliselt põlenud”, rohi oli mustaks värvunud. Madalmaad: oa- ja pirnilehtedega oli midagi korrast ära, lehed olid pleekunud ning kukkusid taime küljest ära, samuti viljad. Itaalia: nisu oli kahjustatud, viljapead olid tühjad või kuivanud. Prantsusmaa: viinamarjaõied ja oliivid olid “põlenud” ning kukkusid maha, herned, suvikõrvitsad ja melonid ning puulehed olid tugevasti kahjustunud. Teraviljasaak oli peaaegu olematu. Inglismaa: teraviljakõrred olid kolletunud, oad olid muutunud valgeks ja taimed olid ise närtsinud. Rohi karjamaadel oli kuivanud, puud langetasid lehti ja neid oli justkui tulega kõrvetatud. Vt Grattain, J., Durant, M., Taylor, S. Illness and Elevated Human Mortality in Europe Coincident with the Laki Fissure Eruption. Volcanic Degassing. Geological Society, Special Publications, London, 2003, 213, 403.
31. Grattain, J., Durant, M., Taylor, S. Illness and Elevated Human Mortality, 404.
32. Vt selle kohta Grattan, J. P., Pyatt, F. B. Acid damage to vegetation following the Laki fissure eruption in 1783 – an historical review. – The Science of the Total Environment, 1994, 151, 241–248.
http://dx.doi.org/10.1016/0048-9697(94)90473-1
33. Samas; malaaria pole olnud eksootiliseks haiguseks ka Eestis. Rahvakeeli kutsuti seda halltõveks ja seda peeti varasematel sajanditel arvestatavaks surma põhjuseks. Sealjuures tuleb meeles pidada, et halltõbi levib hallsääse vahendusel ja viimase paljunemiseks on vaja umbes kahe nädala vältel vähemalt 16-kraadist soojust. Eestist on teada, et lausa epideemia ulatuse saavutas halltõbi 1827.–1829. aastal. Nende aastate kohta on teada, et suvised keskmised temperatuurid olid kõrged, st soodustasid sääskede paljunemist. Neil aastail moodustas suremus halltõppe koguni 5% surma põhjustest. Suremus malaariasse oli eriti ränk Lõuna-Eestis. Vt Paal, P. Mõni sõna kodumaisest malaariast. – Horisont, 2011, 4, 42–46.
http://dx.doi.org/10.1007/s00445-004-0357-7
34. Vt Witham, C. S., Oppenheimer, C. Mortality in England during the 1783–1784 Laki Craters eruption. – Bulletin of Volcanology, 2005, 67, 15–26.
35. Grattan, J. jt. Volcanic air pollution and mortality in France 1783–1784. – Comptes Rendus. Geoscience, 2005, 337, 647 jj.
36. Samas, 648.
37. Palli, H. Eesti rahvastiku ajalugu 1712–1799. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn, 1997.
38. Rootsmäe, L. Nakkushaigused surma põhjustena Eestis 1711–1850. Tallinn, 1987, 25.
39. Samas, 26.
40. Samas, 26.
41. Samas, 29.
42. Samas, 36. Rootsmäe on ära toonud Eesti ala koguduste arvu, kus suremus ületas sündimuse protsentides: 46%.
43. Rootsmäe, L. Nakkushaigused surma põhjustena Eestis 1711–1850, 36.
44. Revalsche Wöchentliche Nachrichten. 1784. 4 Stück. Montag den 22 Januar.
45. Sünni-, abielu-, surmameetrika ja andmed koguduse tegevuse kohta 1712–1785. EAA (Eesti Ajalooarhiiv), 1229.2.1, 140–145.
46. Revalsche Wöchentliche Nachrichten 1783. 4 Stück. Montag 22 Januar.
47. Revalsche Wöchentliche Nachrichten 1785. 4 Stück. Montag 22 Januar.
48. Sünni-, abielu-, surmameetrika ja andmed koguduse tegevuse kohta 1740–1829. EAA, 1234.2.3, 211–217p.
49. Sünni-, abielu-, surmameetrika ja andmed koguduse tegevuse kohta 1734–1796. EAA, 1233.2.2, 837–848.
50. Meetrikaraamat ja andmed koguduse tegevuse kohta 1776–1795. EAA, 1248.1.11, 256p–269p.
51. Sünni-, abielu- ja surmameetrika ja andmed leeriskäijate kohta 1779–1802. EAA, 1215.2.8, 474–493.
52. Sünni-, abielu-, surmameetrika ja andmed koguduse tegevuse kohta 1781–1822. EAA, 1212.2.3, 141–144.
53. Sünni-, abielu-, surmameetrika ja andmed leeriskäijate ja koguduse tegevuse kohta 1782–1814. EAA, 1241.2.4, 172p–177p.
54. Sünni-, abielu-, surmameetrika ja muud andmed koguduse tegevuse kohta 1764–1793. EAA, 1260.2.2, 316–325.
55. Sünni-, abielu-, surmameetrika ja andmed koguduse tegevuse kohta 1760–1789. EAA, 1255.2.2, 436–446.
Kirikuraamat (sündinute, abiellunute, amulaualkäijate, surnute nimekirjad jt andmed kiriku tegevuse kohta) 1781–1804. EAA, 1267.1.42, 348–363
