ESTONIAN ACADEMY
PUBLISHERS
eesti teaduste
akadeemia kirjastus
PUBLISHED
SINCE 1997
 
Acta cover
Acta Historica Tallinnensia
ISSN 1736-7476 (Electronic)
ISSN 1406-2925 (Print)
Impact Factor (2022): 0.3
MAA – MEIE EMA, ILM – MEIE ISA. Märkmeid looduse rollist Liivimaa 14. sajandi ajaloos; pp. 3–23
PDF | doi: 10.3176/hist.2010.1.01

Author
Priit RAUDKIVI
Abstract
Looduse ja ühiskonna koostoime arvestamine ajaloonarratiivis on riskantne ettevõtmine. Selle tulemuslikkus oleneb mitmetest asjaoludest. Esmalt sõltub see ajaloolase valmisolekust ja soovist näha loodust ning inimest vastastikustes seostes. Ajalookirjutuslikul traditsioonil on sealjuures etendada oluline roll, sest tahes-tahtmata jätkab narratiivi looja mingit kirjutuslikku tava. Teine raskus on tunnetuslik: loodusfakti muutmisel ühiskondlikuks faktiks puudub üheselt mõistetav protseduur. Kolmandaks: loodusteaduste kiire arengu juures jääb ühiskonnateadlane selle tulemuste lülitamisel narratiivi alati sammu või paari võrra maha. Viimasel poolelsajal aastal on tekkinud terve rida uusi distsipliine (ajalooline geograafia, klimatoloogia, ökoloogia jt) ja diskursusi (näiteks ühiskondlik haavatavus), mis kindlasti toetavad minevikupildi täpsemaks muutmist, kuid nende raames saadud uurimistulemused rakenduvad ajalooteaduses aeglaselt. Artiklis on tehtud katset mõtestada kahe loodusest tingitud 14. sajandi kataklüsmi, Suure nälja (1315–1317) ja musta surma (katk jõudis Liivimaale 1351. aastal) mõju Liivimaa arengule. Sealjuures on lähtutud Norbert Eliase formuleeritud arusaamast, et ühiskonnad kujutavad endast pidevas muutumises olevaid inimsuhete võrgustikke ehk figuratsioone. Enamik Suure nälja Euroopast teadaolevaid tunnusjooni (nälja­surmad, haigused, kannibalism, hälbed ühiskondlikest normidest kinnipidamisel jne) kajastuvad ka Liivimaal, olgugi et figuratsioonide toimimisest puudub meil faktoloogia vähesuse tõttu täpsem ülevaade. Suure tõenäosusega oli kõige vähem haavatav Saksa Ordu Liivimaa haru, kes võis oma eelisolu­korda poliitilistel eesmärkidel ära kasutada. Musta surma puhul tuleb inimestevaheliste sõltuvus­võrgustike muutumisel arvestada kahe tasandiga. Esmalt katku laastamistöö kohapeal, mille ulatust on aga allikate vähesuse tõttu raske hinnata. Et aga Liivimaa polnud surmavast tõvest säästetud reservaat, pole põhjust kahelda. Sellest kirjutavad nii Liivimaa kui Põhja-Saksa allikad. Katku mõju teine tasand puudutab Liivimaa seotust Saksamaaga. Liivimaa kujutas endast kvaasikoloniaalset struktuuri, mille funktsioneerimisel etendasid määravat rolli sidemed Saksamaaga. Eriti tihe oli Liivimaa hansalinnade seos Põhja-Saksa linnadega. Kuna musta surma laastamistöö on näiteks Lübecki puhul suhteliselt hästi dokumenteeritud, siis kindlasti avaldasid inimkaotused Saksamaal mõju hansa­ruumi teisenemisele. Võib-olla saab Liivimaa hansalinnade emantsipatsiooni 14. sajandi teisel poolel seletada just nimelt katkust tingitud inimsuhete võrgustiku teisenemisega. Kuid tervikuna on mus­tast surmast tingitud inimkaotused pannud piirid nähtusele, mida tuntakse Saksa idakolonisatsiooni nimetuse all. Selle tervikmõju Liivimaa ühiskonnale vajab täpsemat selgitamist.
References

1. Salumets, T. Järelsõna “Üksi seotud maailmas”. – Rmt: Elias, N. Tsiviliseerumisprotsess. II kd. Ühiskonna muutused. Ühe tsiviliseerumisteooria visand. Varrak, Tallinn, 2007, 440.

2. Carr, E. H. What is History? Penguin Pelican, Harmondsworth, 1970, 89–90.

3. Vt selle kohta näiteks Rigby, S. H. Historical causation: is one thing more important than another? – History, 1995, 80, 259, 227–242.

4. Christensen, P. “In These Perilous Times”: plague and plague policies in Early Modern Denmark. – Medical History, 2003, 47, 413–450; 1711. aasta katku kohta täpsemalt vt Frandsen, K.-E. The Last Plague in the Baltic Region, 1709–1713. Museum Tusculanum Press, 2010, 323 jj.

5. Balti mere kultuuriruumis reageeris F. Braudeli mõtetele kõige kiiremini rootsi ajaloolane Gustaf Utterström, kelle uurimust (Utterström, G. Climate fluctuations and population problems in early modern history. – The Scandinavian Economic History Review, 1955, 3, 1, 3–47) peetakse siiani oluliseks historiograafiliseks tähiseks looduse kui mõjufaktori lülitamisel ajaloonarratiivi.

6. Klassikaliseks teoseks, mille järgi kliima deterministid on joondunud, peetakse: Huntington, E. Civilization and Climate. Yale University Press, 1915.

7. Durkheim, E. The Rules of Sociological Method. Free Press, Toronto, 1964, 1 jj.

8. Lauer, W. Klimawandel und menschheitsgeschichte auf dem mexikanischen Hochland. (Akademie der Wissenschaften und Litaratur Mainz. Abahandlungen der mathematisch-naturwissen­schaftlichen Klasse.) Mainz, 1981, 2, 49 jj.

9. Vt näiteks: The Norbert Elias Reader. A Biographical Selection. Toim J. Goudsblom, S. Mennell. Blackwell, 1998, 130–131; N. Eliase mõtete edasiarendusest ja rakendamisvõimalustest ühis­kondade mõistmisel vt Emirbayer, M. Manifesto for a relational sociology. – American Journal of Sociology, 1997, 103, 2, 281–317.

10.     Vt nt Messerli, B. jt. From nature-dominated to human-dominated environmental changes. – Quaternary Science Review, 2000, 19, 459–479.

11. Vt lähemalt Kates, R. W. The interaction of climate and society. – Rmt: Climate Impact Assessment: Studies of the Interaction of Climate and Society. ICSU/SCOPE Report No 27. Toim R. W. Kates, J. H. Ausubel, M. Berberian. John Wiley, New York, 1985, 3–36; Kates, R. W. Natural hazard in human ecological perspective: hypotheses and models. – Economic Geography, 1971, 47, 3, 438–451; Ingram, M. J. jt. Past climates and their impact on man: a review. – Rmt: Climate and History. Toim T. M. L. Wigley, M. J. Ingram, G. Farmer. Cambridge University Press, Cambridge, 1981, 3–50.

12. Le Roy Ladurie, E. Times of Feast, Times of Famine: A History of Climate Since the Year 1000. Doubleday, Garden City, New Jersey, 1971, 22; vt ka Post, J. D. Climatic change and historical explanation. – Journal of Interdisciplinary History, 1979, 10, 2, 291–301.

13. Berni ülikooli professori Christian Pfisteri algatusel käivitati aastaid tagasi projekt “EuroClimHist”, mille raames tegeldakse Euroopa kliima kohta käivate kirjalike teadete kogumisega. Artikli autorile teadaolevalt on pidevalt täieneva andmebaasi suuruseks hetkel umbes poolteist miljonit ühikut. Piiratud kasutusega andmebaas ei sisalda andmeid meie keskaja kohta.

14. Vt selle kohta Bell, W. T., Ogilvie, E. J. Weather compilations as a source of data for the reconstruction of European climate during the medieval period. – Climatic Change, 1978, 1, 331–348.

15.Vt selle kohta näiteks Pfister, C. Klimawandel in der Geschichte Europas. – Österreichische Zeitschrift für Geschichtswissenschaft, 2001, 12, 2, 7–42; vt täpsema klassifikatsiooni kohta Pfister, C., Brázdil, R. Social vulnerability to climate in the “Little Ice Age”: an example from Central Europe in the early 1770s. – Climate of the Past, 2006, 2, 2, 117; Caseldine, C. J., Turney, C. The bigger picture: towards integrating palaeoclimatic and environmental data with a history of social change. – Journal of Quaternary Science, 2010, 25, 1, 88–93; Rabb, T. K. Climate and society in history. A research agenda. – Rmt: Social Science Research and Climate Change: An Interdisciplinary Appraisal. Toim R. S. Chen, E. Boulding, S. H. Schneider. Kluwer Academic Publishers, 1983, 62–76.

16. Ühiskondliku haavatavuse erinevate definitsioonide kohta vt Cutter, S. L. Vulnerability to environmental hazards. – Progress in Human Geography, 1966, 20, 4, 531–532; vt lähemalt ka Oliver-Smith, A. Theorizing vulnerability in a globalized world: a political ecological perspective. – Rmt: Mapping Vulnerability: Disasters, Development and People. Toim G. Bankoff, G. Frerks, D. Hilhorst. Earthscan, London, 2007, 10–24; Bankoff, G. Comparing vulnerabilities: towards charting an historical trajectory of disasters. – Historical Social Research, 2007, 32, 3, 103–114; Bankoff, G. Rendering the world unsafe: “vulnerability” as western discourse. – Disasters, 2005, 25, 1, 19–35; Crumley, C. L. Analyzing historic ecotonal shifts. – Ecological Applications, 1993, 3, 3, 377–384; Helbling, J. Coping with “natural” disasters in pre-industrial societies: some comments. – The Medieval History Journal, 2007, 10, 1/2, 419–446; kui eelnevad arutelud toetuvad ehk liialt näidetele, mis pärinevad läänemaailma ajalookontekstist, siis arusaam loo­duse (konkreetsel juhul kliima) mõjust näiteks Tangi ja Mingi dünastiate kokkuvarisemisele Hiinas on jõudu kogumas (vt Ka-wai Fan. Climatic change and dynastic cycles in Chinese history: a review essay. – Climatic Change, 2010, 101, 3–4, 565–573).

17. Kliimast tingitud maastiku ja asustuse muutuste kohta vt näiteks Cheyette, F. L. The dis­appearance of the ancient landscape and the climatic anomality of the early Middle Ages: a question to be pursued. – Early Medieval Europe, 2008, 16, 127–165.

18. Suure sõltuvusvõrgustike teisenemise võivad kaasa tuua näiteks ka valitsejate otsused. Klassi­kaliseks näiteks on Henry VIII läbi viidud reformatsioon Inglismaal. Anglikaani kiriku tekki­mine viis kloostrite kadumisele, mis olid olulisteks kommunikatsioonikeskusteks. Kloostrite kaotamine tõmbas kriipsu peale sajandite jooksul kujunenud infrastruktuurile, mis oli n-ö tõmbekeskuste ümber tekkinud. Vana asustusmuster kadus ja kujunesid uued keskused. Looduse tekitatud muutuste ja näiteks inimlike kapriiside ajel muudetud sõltuvusvõrgustike – Henry VIII puhul võib sõna kapriis kindlasti kasutada – vahe on aga selles, et esimesel juhul on muutused konfiguratsioonides varjatud ning need tuleb alles üles leida.

19. Palli, H. Eesti rahvastiku ajalugu aastani 1712. Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn, 1996, 29.

20. Samas, 29.

21. Samas, 45, viide 9 ja 10.

22. Eesti talurahva ajalugu. I köide. Olion, Tallinn, 1992, 144–145; vt samas ka looduslike olude üldist iseloomustust lk 16–27.

23. Tähiseks Euroopa keskaegsete näljahädade uurimisel on kindlasti Curschmann, F. Hungersnöte im Mittelalter. Ein Beitrag zur Deutschen Wirtschaftsgeschichte des 8. bis 13. Jahrhunderts. – Leipziger Studien aus dem Gebiet der Geschichte, 1900, 4, 1–218. Selles leidub osund Stade Alberti maailmakroonikale, kus on räägitud suurest näljahädast Liivimaal 1233. aastal: “Fames validissima in Livonia, ita ut homines se invicem comederent; eitam fures, a partibulis abstracti, magna aviditate devorabantur” (Curschmann, F. Hungersnöte im Mittelalter, 173; vt ka: Annales Stadenses auctore M. Alberto ab O. C. – 1256. edente I. M. Lappenberg. (Monumenta Germaniae Historica, 16.) Hannover, 1859, 361). Liivimaa enda allikad vaikivad näljahädast. Täpselt samuti ei leia kohalikest allikatest tuge, et tuvastada, kas 1225. ja osaliselt ka veel järgmisel aastal Belgiat, Ida-Prantsusmaad, Reinimaad, Friisimaad, Elbe alamjooksu alasid ning kogu Lõuna-Saksamaad tabanud üldine näljahäda Liivimaani ulatus (vt Curschsmann, F. Hungersnöte im Mittelalter, 170–171). Enne Suurt nälga 14. sajandi algul ja juba mainitud 1225/26. aasta näljahäda on Põhja-Euroopas tulnud kliimast tingitud näljaga silmitsi olla veel aastatel 1005–1006, 1099–1101, 1124–1126, 1144–1147, 1149–1151 ning 1195–1198. Vt kokkuvõtvaltHybel, N.Klima og hungersnød i middelalderen. – Historisk Tidsskrift, 2002, 2, 278.

24. D’Arrigo, R. jt. Spatial response to major volcanic events in or about AD 536, 934 and 1258: frost rings and other dendrochronological evidence from Mongolia and Northern Siberia: comment on R. B. Stothers, ‘Volcanic Dry Fogs, Climate Cooling, and Plague Pandemics in Europe and the Middle East’. – Climatic Change, 2001, 49, 243–244; vt ka Stothers, R. B. Climatic and demographic consequences of the massive volcanic eruption of 1258. – Climatic Change,2000, 45, 361–374; varasematest töödest, kus on vaadeldud inimtegevuseks soodsa kliima muutumist, mis pikemas perspektiivis juhatas sisse n-ö väikese jääaja, vt Lamb, H. H. The early medieval warm epoch and its sequel. – Palaeogeography, Palaeoclimatology, Palaeoecology, 1965, 1, 13–37.

25. Ogilivie, A. E. J. Climate changes in Iceland. AD c. 865–1598. – Acta Archaeologica, 1990, 61, 233–251.

26. Dawson, A. G. jt.Greenland (GISP2) ice core and historical indicators of complex North Atlantic climate changes during the fourteenth century. – The Holocene, 2007, 17, 4, 427–434.

27. Lucas, H. S. The great European famine of 1315, 1316, and 1317. – Speculum, 1930, 5, 4, 343–377.            

28. Chester, J. W. The Great Famine: Northern Europe in the Early Fourteenth Century. Princeton University Press, Princeton, New Jersey, 1996, 8–19, viide 4 lk 189.

29. Samas, 343 ja järgnev.

30. Samas,352.

31. Samas,354.

32. Lucas, H. S. The great European famine of 1315, 1316, and 1317, 358–359; näljahäda on kompleksne nähtus, millel on mitu mõõdet. Kuigi ajaloolast huvitab eelkõige selle mõju ühis­konnale, ei tohi unustada, et iga inimene on bioloogilis-füsioloogiline tervik. Tänapäeva uurin­gutes on seatud kahtluse alla väited, et massilist suremust põhjustab otseselt alatoitumus. Pigem on surma põhjuseks organismi üldise füsioloogilise kaitsevõime nõrgenemine ja sellest tulenev vastuvõtlikkus haigustele (vt Millman, S., Kates, R. W. Towards understanding hunger. – Rmt: Hunger in History. Food Shortage, Poverty, and Deprivation. Peatoim L. F. Newman. Abitoim W. Crossgrove, R. W. Kates, R. Matthews. S. Millman, Blackwell, 1990, 15–16; Vasold, M. Pest, Not und schwere Plagen: Seuchen und Epidemien vom Mittelalter bis heute. Beck, 1991, 38 jj; Kershaw, I. The geat famine and agrarian crisis in England 1315–1322. – Past and Present, 1973, 59, 3–50). Kui suur oli suremus aastatel 1315–1317, võib muidugi ainult spekuleerida. Küll aga on avaldatud arvamust, et nälg ja sellest tingitud hädad murdsid eelkõige nõrgema tervisega rahvast. Sellest tulenevalt võis Euroopa rahvastik minna mustale surmale vastu terve­mana (vt Russel, J. C. Effects of pestilence and plague, 1315–1385. – Comparative Studies in Society and History, 1966, 8, 4, 464–473).

33. Vt ka Hanawalt, B. A. Economic influence on the pattern of crime in England, 1300–1348. – The American Journal of Legal History, 1974, 18, 4, 281–297.

34. Lucas, H. S. The great European famine of 1315, 1316, and 1317, 355–366.

35. Samas, 359, 363, 370, 375.

36. Hybel, N. Klima, misvækst og hungersnød i Danmark 1311–1319. – Historisk tidsskrift, 1997, 97, 1, 29–40; Nils Hybeli artikkel oli mõeldud täpsustuseks J. W. Chesteri pakutud Suure nälja geograafiale, milles Skandinaavia maad olid välja jäetud. Vt ka Hybel, N., Poulsen, B. The Danish Resources c. 1000–1550. (The Northern World. North Europe and the Baltic c. 400–1700. Peoples, Economics and Cultures, 34.) Brill, Leiden, 65 jj.

37. A. D. 1315. magna fuit fames in mundo, maxima tamen in episcopatibus, scilicet Rigensi, Osiliensi, Darbatensi et Revaliensi et in eorum confinibus. Et pro certo dicitur, quod quidam in hiis terminis propter famem nimiam devoraverunt proprios suos pueros, et quidam famelici vivi intraverunt sepulcra, in quibusdam locis multitudini fame decedentium facta, ut in hiis morerentur et darent finem poenis suis. Fratres vero domus Teotonicorum multos suos homines salvarunt per amministrationem annonae habundantis reservatae in loculis castrorum suorum. (Annales Lubicenses. – Rmt: Monumenta Germaniae Historica, XVI, 424; Curschmann, F. Hungersnöte im Mittelalter, 172–173).

38. 16. sajandi kroonikakirjutajana on Johann Renner kasutanud Suure nälja kirjeldamisel Bartholomäus Hoeneke kaotsiläinud kroonikat. Renneri kroonikast on noorem riimkroonika Konstantin Höhlbaumi poolt “puhastatud” (vt Höhlbaum, K. Die jüngere livländische Reimchronik des Bartholomäus Hoeneke 1315–1348. Leipzig, 1872). Samas ei ole ka Hoeneke ülestähendused pealtnägija omad, vaid toetuvad suulisele traditsioonile, sest ta saabus Liivimaale kõige varem 1328. aastal (vt Bartholomäus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika (1315–1348). Tallinn, 1960, 44). Kui palju on Hoeneket oma kroonikas kasutanud Hermann de Wartberge, Noorema kõrgmeistrite kroonika kirjapanija, Moritz Barndis, Marburgi Wigand ja Balthasar Russow, vt: Bartholomäus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika (1315–1348), 20–35.

39. Anno 1315 fuit huius tempore caristia et fames in Livonia, quod homines per fame filios proprios occiderunt ac cadavera mortuorum de sepulcris effodientes et suspensos de patibulo solventes coxerunt et comederunt (Hermani de Wartberge. Chronicon Livoniae. (Scriptores rerum Prussicarum, 2.) Leipzig, 1863, 58); “Aastal 1315 oli kallidus ja nälg Liivimaal, nii et inimesed tapsid nälja tõttu oma lapsi ja kaevasid surnute laibad haudadest välja ja võtsid maha poodud võllast, keetsid ning õgisid neid” (Bartholomäus Hoeneke Liivimaa noorem riim­kroonika (1315–1348), 99).

40. Nooremas kõrgmeistrite kroonikas on Suure nälja kirjelduses toetutud ilmselt nooremale riim­kroonikale. Vt Die jüngere Hochmeisterchronik. (Scriptores rerum Prussicarum, 5.) Leipzig, 1874, 36, 114–115; Bartholomäus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika (1315–1348),111 jj.

41. Jordan, W. C. The Great Famine: Northern Europe in the Early Fourteenth Century. Princeton University Press, 1998, 8.

42. Hybel, N. Klima, misvækst og hungersnød i Danmark 1311–1319, 29–40.

43. Bartholomäus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika (1315–1348), 59.

44. Die jüngere Hochmeisterchronik, 114; Bartholomäus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika (1315–1348), 113.

45. Die jüngere Hochmeisterchronik, 114; Bartholomäus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika (1315–1348),111.

46. Bartholomäus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika (1315–1348), 111.

47. Samas.

48. Samas, 57; 1315.–1317. aasta Suur nälg on leidnud äramärkimist ka hilisemates kroonikates. Kohati sisaldavad need kompilatsioonid huvitavaid edasiarendusi, mida arvestades tahaks nälja­häda ühiskondlikku mõõdet avardada. Samas tuleb endale aru anda, et hili­semate kroonika­kirjutajate loomingusse tuleb suhtuda kriitiliselt ja nende kasutatud kirjatööde kihistuste avamine on omaette mahukas valdkond (vt selle kohta näiteks Laidla, J. 17. sajandi ajalookirjutaja raamaturiiul. Magistritöö. Tartu, 2006). Olgu siinkohal ära toodud mõned nopped hilisematest teemakäsitlustest, mida kiusatusest hoolimata aga ei saa kahjuks Suure nälja käsit­lusse lülitada. B. Russow kirjutab: “...nälga ja kalliduse aeg kestis kolm aastat, põhjusel, et külm vilja, nii rukki kui ka odra igal aastal põllul ära rikkus” (tsiteeritud: Bartholomäus Hoeneke Liivi­maa noorem riimkroonika (1315–1348),119). Kristian Kelch väidab: “Anno 1315, 1316, 1317 külmus rukis ja oder kogu Liivimaal...” Samas aga lisab ta: “Nendele kolmele kallile aastale, mis olid suurema osa inimesi ära kurnanud, järgnes anno 1318 nii oivaline ja viljarikas aasta, et kolme Riia marga eest võis osta terve säilitise vilja, kusjuures armsa Jumala õnnistus oli tunda seda enam, et niihästi külvivilja kui ka inimeste puudusel, kes võinuks põldu harida, oli enamik põlde jäänud külvamata” (Kelch, K. Liivimaa ajalugu. Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2004, 86). Thomas Hiärne räägib nakkushaigusest, mis inimesi linnas murdis, kuid maal veel enam. Pidev vihmasadu ei lasknud taimedel kasvada ja vähe oli neid, kes suutsid maad harida. Ini­me­sed õgisid näljahädas kõike, mis kätte juhtus, tuli ette kannibalismi ja laipade söömist (Hiärne, T. Ehst-, und Lettlandische Geschichte. – Monumenta Livoniae Antique, 1835, 1, 147–148).

49. Bartholomäus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika (1315–1348), 57.

50. Fratres vero domus Teotonicorum multos suos homines salvarunt per amministrationem annonae habundantis reservatae in loculis castrorum suorum (Annales Lubicenses, 424).

51. Palli, H. Eesti rahvastiku ajalugu aastani 1712, 31.

52. Vt näiteks Georges Duby arutlust raamatus: Duby, G. Rural Economy and Country Life in the Medieval West. University of Pennsylvania Press, 1998, 295–296. G. Duby räägib otsesõnu ka tihenenud sõjategevusest kriisiaegadel. Uurides näiteks Hermann de Wartberge kroonikat, saame Duby väitele ehk ka kinnituse. See, mis ilmestab Liivimaa ajalugu 14. sajandil, on pea­aegu lakkamatu vaenutegevus. Äärmiselt tänuväärt oleks see kõik täpsema ülevaate saamise nimel kaardistada. Kuid ka ilma süvaanalüüsita tekib küsimus n-ö normaalse elu võimalikkusest ja seda eriti Liivimaa piirialadel. Vt selle kohta näiteks Bonnell, E. Russische-livländische Chronographie von Mitte des neunten Jahrhunderts bis zum Jahre 1410. St. Petersburg, 1862, 128 jj.

53. Vt tema kohta Forstreuter, K. Erzbischof Friedrich von Riga (1304–1341). Ein Beitrag zur seiner Caharakteristik (Forschungsbericht). – Zeitschrift für Ostforschung, 1970, 19, 4, 652–665.

54. Vt Haller, J. Die Verschwöhrung von Segewold (1316). – Mitteilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands, 1910, 20, 125–168.

55. Vt täpsemalt Seraphim, E. Das Zeugenverhör des Franciscus de Moliano (1312). (Quellen zur Geschichte des Deutschen Ordens. Königsberg i. Pr. 1912.)

56. Raudkivi, P. Vana-Liivimaa maapäev. Ühe keskaegse struktuuri kujunemislugu. Argo, Tallinn, 2007, 55, viide 184.

57. Vt Eesti talurahva ajalugu, 144 jj.

58. Samas, 145; samas leiab aga arutluse oletatavatest inimkaotustest seoses Jüriöö ülestõusu ja selle mahasurumisega.

59. Palli, H. Eesti rahvastiku ajalugu aastani 1712, 30. H. Palli viitab sealjuures Külliki Kaplinski seisukohtadele katku oletatavast mõjust Tallinna rahvastikule (vt Kaplinski, K. Tallinna käsi­töölised XIV sajandil, I. Eesti Raamat, Tallinn, 1980, 36–39). K. Kaplinski arutlusega katku või­malikust mõjust eriti Tallinna elanikkonnale tuleb kindlasti arvestada (vt Kaplinski, K. Tallinna käsitöölised XIV sajandil, 37, viide 1).

60. Bergdolt, K. Der schwarze Tod in Europa. Die Grosse Pest und das Ende des Mittelalters. Verlag C. H. Beck, 2000, 33 jj. Tõsi küll, vähemalt esimene katkulaine aastatel 1347–1352 jättis osa Vanast Maailmast puutumata või oli seal, näiteks Böömimaal, ohvreid vähe (vt Bulst, N. Der Schwarze Tod. Demographische, wirtschafts- und kulturgeschichtliche Aspekte der Pestkatastrophe von 1347–1352. Bilanz der neueren Forschung. – Saeculum, 1979, 30, 49).

61. Vt Frandsen, K.-E. The Last Plague, 11; katkupisiku mikroevolutsiooni kohta vt Achtman, M. jt. Microevolution and history of the plague bacillus, Yersinia pestis. – Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America, 2004, 101, 51, 17837–17842.

62. Kujuka näite selle kohta, kuidas nakkushaigused kujunemisjärgus Liivimaal levisid, annab meile juba Henrik oma kroonikas. Piiskop Alberti kolmeteistkümnenda ametiaasta juures on räägitud suurest haigestumisest ja suremusest, mis ulatus nii liivlaste, lätlaste kui ka eestlaste esi­vanemate maale. Henrik kasutab surmava tõve tähistamiseks sõnu pestilencia ja pestis,mis on eesti keelde tõlgitud kui katk (Henriku Liivimaa kroonika. Tõlk R. Kleis, toim ja komm E. Tarvel. Eesti Raamat, Tallinn, 1982, XV, 7). Ilmselt on tõlkes kasutatud sõna katk nakkus­haiguse üldises tähenduses. Millise tõvega täpsemalt tegemist oli, selle kohta on raske konkreetsemalt otsustada. Pealegi on pestilencia ja pestis leidnud ka teisi tõlkevariante, näiteks lihtsalt taud (Henriku Liivimaa kroonika, II, 8; XXVII, 2; XXV, 2; XXIX, 1).

63. Katku levimise kohta Saksamaal vt Vasold, M. Die Ausbreitung des Schwarzen Todes in Deutschland nach 1348. Zugleich ein Beitrag zur deutschen Bevölkerungsgeschichte. – Historische Zeitschrift, 2003, 277, 281–308.

64. Chronik des Franciscaner Lesemeisters Detmar, nach Urschrift und mit Ergänzunden aus andern Chroniken herausgegeben Dr. F. H. Grautoff, Professor und Bibliothekar in Lübeck. Die lübeckischen Chroniken in niederdeutschen Sprache, 1. Hamburg, 1829, 276–277; vt ka Lechner, K. Das grosse Sterben in Deutschland in den Jahren 1348 bis 1351 und die folgende Pestepidemien bis Schlusse des 14. Jahrhunderts. Innsbruck, 1884, 124 jj; Reincke, H. Bevölkerungs­verluste der hansestädte durch den Schwarzen Tod 1349/50. – Hansische Geschichts­blätter, 1954, 72, 88–90.

65. Reincke, H. Bevölkerungsprobleme der Hansestädte. – Hansische Geschichtsblätter, 1951, 70, 9 jj.

66. Katku saabumine ja levik Preisi orduriigis on kahtlemata üheks perspektiivseks ning Liivimaa ja Preisi sidemeid silmas pidades oluliseks uurimisteemaks omaette. Detmar kirjutab oma tagant­järele koostatud kroonikas juba 1346. aasta juures kokkuvõtte katku edenemisest Preisisse: “...desulve grote plaghe quam... daran in engheland, darna in sweden, von sweden in denemarken, nortiutlande und uppe selande, darna in prutzen to konighesberg, to melbinghe was grot sterven” (Chronik des Franciscaner Lesemeisters Detmar, 263). Detmari kroonika teateid katku jõud­misest Preisisse üllatavalt varasel perioodil – 1348. aastal – toetab ka näiteks Oliva kroonika (Die Chroniken von Oliva und Bruchstücke älterer Chroniken. (Scriptores rerum Prussicarum, 5.) Leipzig, 1974, 621). Dateerimise kohta vt täpsemalt Perlbach, M. Ueber die Ergebnisse der Lemberger Handschrift für die ältere Chronik von Oliva. – Altpreussische Monatschrift, 1872, 9, 31. Just orduriik Preisis võis katku ja teistegi nakkushaiguste levikule väga tundlik olla. Esiteks tänu sellele, et ordu toetas kaubanduse arengut ja kaubavahetus tähendas suhtlust, ehk teisisõnu, võimalikku nakkuse edasikandumist. Teiseks seetõttu, et läbi 14. sajandi oli orduriik avatud ristisõdijatele, kes võtsid nõuks ennast proovile panna retkedel paganlike leedulaste vastu, üle kogu Euroopa. Risk nakatuda või endaga surmavat tõbe kaasa tuua – see võimalus oli ülimalt tõenäoline. Euroopa aadelkonna osalemise kohta Preisist lähtuvates retkedes paganate vastu vt näiteks Paravicini, W. Die Preussenreisen des europäischen Adels. 1. Beihefte der Francia, 17/1. Paris.

67. Hybel, N., Poulsen, B. The Danish Resources, 130.

68. Benedictow, O. J. The Black Death. 1346–1353. The Complete History. The Boydell Press, 2004, 173.

69. Anno 1351 fuit maxima mortalitas (Hermani de Wartberge. Chronicon Livoniae, 69).

70. Kroonikakirjutajat ei tule ometi süüdistada selles, et tal looduse jaoks üldse silma polnud. Lisaks juba tsiteeritud suurele suremusele 1351. aasta juures räägib ta ebaõnnestunud sõjakäikudest leedulaste vastu 1340. aastal, millest esimene jäi pooleli seetõttu, et ilm oli väga vesine, ja teisele sai takistuseks kõva külm (Hermani de Wartberge. Chronicon Livoniae, 59–60). 1348. aasta juures mainib ta aga, et see oli väga viljarikas (Hermani de Wartberge. Chronicon Livoniae, 69). 1357. aastal tabas maad aga rohutirtsude rünnak, kes pistsid nahka puude lehed ja mürgitasid õhustikku (Hermani de Wartberge. Chronicon Livoniae, 70). 1370. aasta suvi oli väga vihmane ja takistas sõjaretkede korraldamist (Hermani de Wartberge. Chronicon Livoniae, 89). 1371. aasta talv oli vesine ja takistas näiteks regedega Karksi ning Riia vahel liiklemist. Samuti polnud võimalik sel aastal sõjaretki ette võtta (Hermani de Wartberge. Chronicon Livoniae, 89). 1377. aasta veebruar oli väga lumine ja takistas ordu rüüsteretke leedulaste vastu (Hermani de Wartberge. Chronicon Livoniae, 105). Ent need kroonikakirjutaja tähelepanekud on enamasti kõik lisandused poliitilise, resp. sõjalise konteksti paremaks mõistmiseks. Lakoo­niline märge suurest suremusest 1351. aastal ei aita meid katku levimise mõistmisel Liivimaal kahjuks mitte karvavõrdki edasi. Eelkõige huvitaks meid muidugi vastus küsimusele: kelle seas oli suremus suur? 

71. Alexander, J. T. Pubonic Plague in Early Modern Russia. Public Health and Urban Disaster. Oxford University Press, Oxford, 2003, 13; võimalust, et must surm tuli Venesse idast ja mitte läänest, pakuti välja juba 1813. aastal (vt Richter, W. M. Geschichte der Medicin in Russland, 1. Moskwa, 1813, 142).

72. Vt ka Kaplinski, K. Tallinna käsitöölised, 37, viide 1.

73. Vt Lübecki kohta täpsemalt

 Rafael Ehrhardt, geb. Feismann. Familie und Memoria in der Stadt. Eine Fallstudie zu Lübeck im Spätmittelalter. Wissenschaftliche Abhandlung zur Erlangung des Doktorgrades der Philosophischen Fakultät der Georg–August–Universität Göttingen. Göttingen, 2001, 27 jj.

74. Pisut problemaatiline on 1359. aasta, mille kohta Detmar teeb üldistuse: “In deme jare Christi 1359 des somers was grot stervent in allen steden bi der zee” (Chronik des Franciscaner Lesemeisters Detmar, 281). Reservatsiooniga võib oletada, et see võib siis käia ka Liivimaa merelinnade kohta. Tuginedes Rafael Ehrhardti analüüsitud Lübecki testamentidele, oleks õigem rääkida siiski 1358. aastast (Rafael Ehrhardt, geb. Feismann. Familie und Memoria in der Stadt, 28). Kuid samas räägib Detmar sama aasta (kas siis 1358. või 1359. aasta) sündmusi kirjeldades veel lisaks: “In deme somere dessulven iares do was so grot pestilencia to den melbinghe in prussen, dat binnen korter tid sturven dar dritteyn dusent volkes” (Rafael Ehrhardt, geb. Feismann. Familie und Memoria in der Stadt, 283). Järelikult oli katk Preisis, ja mitte kaugel Liivimaast, kohal.

75. Chronik des Franciscaner Lesemeisters Detmar, 298.

76. Samas, 309.

77. Mustast surmast tingitud muutuste kohta põlluharimises olgu siinkohal ära toodud ühe Hollandis tehtud case study tulemused. Roeri jõe harust moodustunud järve õietolmuanalüüs perioodist 1000–1500 kinnitab, et piirkonna teraviljakasvatuses leidis ajavahemikul 1360–1440 aset tagasilöök. Põllu- ja karjamaad kasvasid metsaks tagasi. See tähendab inimasustuse taandumist katku tulemusena. Tulemused sobivad kokku nii Inglismaal kui Saksamaal samast perioodist kirjeldatud nähtusega (lost villages, Wüstungen) (vt Hoof, T. B. v. jt. Forest re-growth on medieval farmland after the Black Death pandemic. Implications for atmospheric CO2 levels. – Palaeo­geography, Palaeoclimatology, Palaeoecology, 2006, 237, 396–411). Kuidas asustuse muutu­mist rahvastikulooliselt seletada, pole selge. Kui rahvaarv vähenes, siis ei pruugi haritava maa sööti­jäämine ja metsade tagasikasvamine tähendada sugugi, et sealne rahvas suri katku. Inimesed võisid lihtsalt ümber asuda, sest harimiseks viljakamaid maid oli pärast surmava tõve laastamis­tööd piisavalt.

78. Hea ülevaate katku mõjust Liivimaaga tihedalt seotud Schleswig-Holsteinis annab Ibs, J. H. Die Pest in Schleswig-Holstein von 1350 bis 1547/48: eine sozialgeschichtliche Studie über ein wiederekerende Katastrophe. (Kieler Werkstücke: Reihe A. Beiträge zur schleswig-holsteinschen und skandinavischen Geschichte, 12.) Frankfurt am Main, 1994. 

79. Bulst, N. Der Schwarze Tod, 56; Vasold, M. Pest, Not und Schwere Plagen, 66.
Back to Issue