2. Siegert, R. Volksbildung im 18. Jahrhundert. – Rmt: Handbuch der deutschen Bildungsgeschichte. Band II. 18. Jahrhundert. Vom späten 17. Jahrhundert bis zur Neuordnung Deutschlands um 1800. Hrsg. von N. Hammerstein, U. Herrmann. Verlag C. H. Beck, München, 2005, 447.
3. Öpik, E. Eestlane Rootsi alamana. – Keel ja Kirjandus, 1992, 7, 389.
4. Veispak, T. Eestlased Rootsi ajal. – Looming, 1990, 2, 243–244.
5. Vt lähemalt Andresen, L. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu, I. Eellugu ja algus kuni Põhjasõjani. Avita, Tallinn, 1997, 195, 232.
6. Laidre, M. Üks hä tru ja öige sullane. Elust Rootsi sõjaväes Eesti- ja Liivimaal 1654–1700. Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 1999, 188, 191.
7. Kroon, K. Kolme lõvi ja greifi all Põhjasõjas. Eestlased ja lätlased Rootsi armees, nähtuna sotsiaalmajanduslike muutuste taustal 17. sajandi lõpul–18. sajandi algul. Argo, Tallinn, 2007, 74.
8. Kelch, C. Liivimaa ajalugu. Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2004, 460.
9. Piirimäe, H. Bengt Gottfried Forselius oma ajastus. – Rmt: 300 aastat pedagoogikaharidust Eestis. Konverentsi ettekanded. Vastutav toimetaja E. Laul. Eesti NSV Haridusministeerium, Tallinn, 1984, 11.
10. Põldvee, A. Talurahvakoolid Eesti- ja Liivimaal 17. sajandi viimasel veerandil. – Rmt: Läänemere provintside arenguperspektiivid Rootsi suurriigis 16./17. sajandil. Koost E. Küng. (Eesti Ajalooarhiivi toimetised, 8 (15).) Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2002, 150.
11. Andresen, L. Eesti rahvakoolide seadused 18. ja 19. sajandil. 2. trükk. E. Vilde nim. Tallinna Pedagoogiline Instituut, Tallinn, 1988, 18–20.
12. Paucker, C. J. A. Landrath Wrangell’s Chronik von Ehstland nebst angehängten Ehstländischen Capitulations – Punkten und Nystädter Friedensschluβ. Druck und Verlag von Heinrich Laakmann, Dorpat, 1845, 226.
13. Luterlik kirik oli Rootsi ajal olnud ainus ametlikult tunnustatud ja lubatud kirik. Nüüd ta kaotas sellise monopoolse seisundi. Samas ei nõrgenenud ainult luterliku kiriku positsioon: Peeter I minimaliseeris ka õigeusu kiriku mõju riigiasjadele: Thaden, E. With the Collaboration of Marianna Forster Thaden. Russia’s Western Borderlands, 1710–1870. Princeton University Press, Princeton, 1984, 8–9.
14. Laur, M., Tannberg, T., Piirimäe, H. Eesti ajalugu, IV. Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. Tegevtoimetaja M. Laur. Peatoimetaja S. Vahtre. Ilmamaa, Tartu, 2003, 102.
15. Laur, M. Rahvakoolikorraldus 18. sajandi Liivimaal. – Kleio, 1997, 2 (20), 18–19.
16. Kõpp, J. Laiuse kihelkonna ajalugu. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu, 1937, 295.
17. Paul, T. Eesti piiblitõlke ajalugu. Esimestest katsetest kuni 1999. aastani. (Eesti TA Emakeele Seltsi toimetised, 72.) Tallinn, 1999, 486.
18. Jürjo, I. Liivimaa valgustaja August Hupel 1737–1819. Riigiarhiiv, Tallinn, 2004, 115.
19. Vt lähemalt Speer, H. Das Bauernschulwesen im Gouvernement Estland vom Ende des achtzehnten Jahrhunderts bis zur Russifizierung. Mattiesen, Tartu, 1936, 45–47.
20. Jürjo, I. Liivimaa valgustaja, 463.
21. Annus, E. Eesti kalendrikirjandus 1720–1900. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn, 2000, 17.
22. Muutuv suhtumine inimese maisesse eksistentsi, kehasse ja tervisesse oli seotud arstkonna kujunemisega valdavalt vaimulikest, kooli- (resp. kodu)õpetajatest ja juristidest koosnevas haritlaskonnas. 17. sajandil oli õpetatud arste peamiselt vaid suuremates linnades (Stadtphysici), 18. sajandil oli ka väikelinnades vähemalt üks akadeemilise koolitusega arst ja maalegi jätkus neist mõni. 1799. aastal oli Liivimaal 35 arsti: Lenz, W. Der baltische Literatenstand. Wissenschaftliche Beiträge zur Geschichte und Landeskunde Ost-Mitteleuropas. Im Auftrage des Johann Gottfried Herder-Instituts. Nr. 7. Hrsg. von E. Bahr. Marburg (Lahn), 1953, 5, 13, 18.
23. Ilja, V. Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Eestimaal (Põhja-Eestis) 1730–1743. Suomen Kirkkohistoriallinen Seura, Helsinki, 1995, 73–74.
24. Andresen, L. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu, II. Kaheksateistkümnes sajand. Avita, Tallinn, 1999, 53.
25. Jürjo, I. Liivimaa valgustaja, 73.
26. Andresen, L. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu, I, 232.
27. Aarma, L.Kirjaoskus Eestis. 18. sajandi lõpust 1880. aastateni (nekrutinimekirjade andmeil). Eesti TA Ajaloo Instituut, Tallinn, 1990, 72.
28. Palli, H. Lugemisoskus Otepää kihelkonnas 1765. aastal. – Keel ja Kirjandus, 1984, 10, 609.
29. Eesti kooli ajalugu, 1. köide. 13. sajandist 1860. aastateni. Tegevtoim E. Laul. Valgus, Tallinn, 1989, 210.
30. Süsteemi käitumise ja keerukuse kohta vt lähemalt Mereste, U. Süsteemkäsitlus. Süsteemsest mõtlemisviisist majandusnähtuste käsitlemisel. Valgus, Tallinn, 1987, 61.
31. Eesti raamat 1525–1975. Ajalooline ülevaade. Valgus, Tallinn, 1978, 57–58; Puksoo, F. Raamat ja tema sõbrad. Valgus, Tallinn, 1973, 178.
32. Eesti kooli ajalugu, 1. köide, 225, 228.
33. Vt lähemalt Kõuts-Klemm, R. Inimeseta teooria. Sissejuhatus Niklas Luhmanni autopoieetilistesse sotsiaalsetesse süsteemidesse. – Akadeemia, 2007, 11, 2419, 2424–2425.
34. Luhmann, N. Social Systems. Stanford University Press, Stanford, California, 1995, 29.
35. Veispak, T. Eestlased Rootsi ajal, 236–245.
36. Vt lähemalt Habermas, J. Avalikkuse struktuurimuutus. Uurimused ühest kodanikuühiskonna kategooriast. Eessõnaga 1990. aasta uusväljaandele. Kunst, Tallinn, 2001, 55–56.
37. Andresen, L. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu, I, 232.
38. Luhmann, N. Das Erziehungssystem der Gesellschaft. Hrsg. von D. Lenzen. Suhrkamp Verlag Frankfurt am Main, 2002, 61.
39. Süsteeme, milles toimuvat on raske või võimatu vahetult jälgida, nimetavad teoreetikud (nt W. Ross Ashby jt) “mustaks kastiks”. Uurija püüab tabada, millised mõjutused sisenevad sellesse süsteemi, ja registreerida väljundid. Neid võrreldes püüab ta aduda, mis toimus “mustas kastis”.
40. Raun, V. Salapärase omaniku jälil. – Rmt: Raamat on... Eesti bibliofiilia ja raamatuloo almanahh, IV. Koost E. Teder. Tallinna Bibliofiilide Klubi, Tallinn, 2005, 7–11.
42. Sildre, U. Talupoegade sissekirjutused eesti vanaraamatus. – Rmt: Raamat on... Eesti bibliofiilia ja raamatuloo almanahh, IV. Koost E. Teder. Tallinna Bibliofiilide Klubi, Tallinn, 2005, 25.
43. Laugaste, E. Eesti rahvaluule. Valgus, Tallinn, 1975, 228–229.
44. Kõuts-Klemm, R. Inimeseta teooria, 2436.
45. Andresen, L. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu, II, 76; eesti talurahvast iseloomustas 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul keskpärane, kohati (Tartu- ja Võrumaal) õige intensiivne lugemishuvi: Noodla, K. Eesti raamatu lugeja XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi algul. – Rmt: Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed. Uurimusi, XI. Tagasivaateid kirjanduslukku. Toim S. Olesk, R. Veidemann. Eesti Raamat, Tallinn, 1986, 29.
46. Eesti kooli ajalugu, 1. köide, 64–66.
47. Laugaste, E. Eesti rahvaluule, 228.
48. Noodla, K. Eesti raamatu lugeja XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi algul, 28.
49. Aarma, L.Kirjaoskus Eestis. 18. sajandi lõpust 1880. aastateni (nekrutinimekirjade andmeil), 34–35.
50. Каптерев П. Ф. История русской педагогии. Серия Библиотека Русской Педагогики. Отв. ред. серии А. А. Корольков. Алтейя, Санкт-Петербург, 2004, 219.
52. Nikolski, N. Vene kiriku ajalugu. Eesti Raamat, Tallinn, 1988, 167, 169.
54. Ахиезер А. С. jt.Социокультурные основания и смысл большевизма. Сибирский хронограф, Новосибирск, 2002, 120.
55. Riigi huvidel ja uutel institutsioonidel oli pöördeline tähtsus talurahva ajaarvamise, ka arvutusvajaduse ja -oskuse arengus. Olulisemad olid nekrutikohustus, pearaha kohustus ja vallakohtute asutamine 1804. aastal. Selle kohta vt lähemalt Vahtre, L. Eestlase aeg. Uurimus eesti rahvapärase ajaarvamise arengust. Eesti TA Ajaloo Instituut, Tallinn, 1991, 125–129.
56. Tannberg, T. Maakaitseväekohustus Balti kubermangudes 19. sajandi 1. poolel (1806–1856). Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 1996, 10.
57. Pädagogisches Lexikon. In Verbindung mit der Gesellschaft für evangelische Pädagogik und unter Mitwirkung zahlreicher Fachmänner herausgegeben von H. Swartz. Verlag von Belhagen & Klasing, Bielefeld, 1931, 727.
58. Samas, 995.
59. Jespersen, K. J. V. A History of Denmark. Palgrave Macmillan, 2004, 93.
60. Meditsiinikorralduse kujunemisest vt Gustavson, H. Meditsiinist vanas Tallinnas kuni 1816. a. Valgus, Tallinn, 1969, 192–196.
61. Andresen, L. Eesti rahvakoolide seadused 18. ja 19. sajandil. E. Vilde nim. Tallinna Pedagoogiline Instituut, Tallinn, 1973, 6–7, 21–31.
62. Andresen, L. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu, II, 118.
63. Siegert, R. Volksbildung im 18. Jahrhundert, 465.
64. Anvelt, L. O. W. Masing ja kaasaegsed. Lisandusi nende tundmiseks. Eesti Raamat, Tallinn, 1979, 14; peaaegu viimaste eluaastateni võitles Masing eesti õpetajate seminari asutamise eest. Johann Heinrich Rosenplänter pidas Pärnus väikest Eesti koolmeistrite kooli (1814–1818?). 1805. aastal esitas Tartu ülikooli koolikomisjon plaani asutada Liivimaal kaks õpetajate seminari. Koolikomisjoni algatus ei leidnud aga toetust ei kohalikes institutsioonides ega Peterburi rahvaharidusministeeriumis. – Eesti kooli ajalugu, 1. köide, 481.
65. Jürjo, I. Liivimaa valgustaja, 345.
66. Siegert, R. Volksbildung im 18. Jahrhundert, 470.
67. Jürjo, I. Liivimaa valgustaja, 464.
68. See näitab, et haridusideoloogilisel pinnal esines kohalikul intelligentsil ka erimeelsusi. Nähtus oli üldisem: Saksamaal lahknesid valgustajate mõõduka ja radikaalse tiiva vaated Suure Prantsuse revolutsiooni järel hoopis selgemalt: Siegert, R. Volksbildung im 18. Jahrhundert, 473.
69. Andresen, L. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu, II, 193.
70. Samas, 258–259, 282.
71. Seda mõistsid talupojadki: 18. sajandi viimasest veerandist on andmeid, et külarahvas eraldas omaalgatuslikult koolmeistrile tüki maad, et vabaneda koduõpetuse koormast: Andresen, L. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu, II, 156.
72. Luhmann, N. Das Erziehungssystem der Gesellschaft, 136.
73. Tönniese järgi tähendab ühiskond elamist avalikus sfääris (in public sphere): “Me siseneme ühiskonda nagu võõrale maale. /.../ Kogukonda tuleb mõista kui elavat organismi, samas on ühiskond otsekui mehaaniline agregaat või artefakt”: Tönnies, F. Community and Civil Society. Cambridge University Press, 2001, 18–19. Viimases toimetulekuks annabki paremad eeldused kool kui hariduse ühiskondlikum vorm.
74. Lenz, W. Der baltische Literatenstand, 16.
75. Eesti kooli ajalugu, 1. köide, 304.
76. Eestima Tallorahwa Seadmissed. Tallinn, 1816, § 110.
77. Andresen, L. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu, III. Koolireformid ja venestamine (1803–1918). Avita, Tallinn, 2002, 7.
78. Siegert, R. Volksbildung im 18. Jahrhundert, 449.
79. Aarma, L.Kirjaoskus Eestis. 18. sajandi lõpust 1880. aastateni (nekrutinimekirjade andmeil), 80–81.
80. Luhmann, N. Das Erziehungssystem der Gesellschaft, 159.
81. Laur, M. Rahvakoolikorraldus 18. sajandi Liivimaal, 19.
82. Luhmann, N. Das Erziehungssystem der Gesellschaft, 61.
83. Saksa autorid peavad varauusaegset rahvast vägagi õpihimuliseks, kuid katekismuse tuupimine (Katechismusdrill) tekitas tuska. Kokkuvõttes ei kandnud haridustöö kuigi palju vilja: Siegert, R. Volksbildung im 18. Jahrhundert, 448.
