On uuritud Eesti õigeusu pagulaskiriku kontaktide olemasolu okupeeritud kodumaaga, iseäranis ikestatud õigeusu kiriku kirikuteenijate ja liikmetega. Samuti on vaadeldud nende kontaktide kajastust EAÕK häälekandjas Jumala Abiga. 1950. aastad tähistavad suhete algust mõlema kiriku ajaloos ja peegeldavad hästi teineteise suhtes kujunevaid seisukohti. Uurimuse põhiküsimused on järgmised: millisesse aega ulatuvad pagulasvaimulike esimesed kirjalikud kontaktid okupeeritud kodumaa vaimulikkonnaga? Millist laadi need kontaktid sel ajal olid? Milline oli mõlema kiriku suhtumine teineteisesse uuritava kirjavahetuse põhjal? Põhitulemused näitavad, et uuritava ajavahemiku kirjalikud kontaktid võib jagada kahte etappi. Esimesel perioodil – 1954–1956 – olid kontaktid nimetatud kirikute vahel minimaalsed. Esimesed üksikud teated hakkasid kodumaalt välismaailma saabuma 1950. aastate keskel. Mõned kirjad, mis sel ajal välismaale jõudsid, ei andnud samuti suuremat võimalust püsikontaktide loomiseks kodumaaga. Torkab silma selle ajavahemiku Nõukogude riigivõimuorganite suurem kontroll kirjavahetuse üle välismaaga. Teist perioodi EAÕK pagulasvaimulikkonna suhetes Eesti piiskopkonnaga võib piiritleda aastatega 1957–1959. Sel ajal hakkas omavaheline suhtlemine mõlema kiriku liikmeskonna vahel enam-vähem püsivaid jooni omandama alates 1957. aastast ja hakkas taas soikuma 1959. aastal. Sel nn sula algusajal muutusid Nõukogude kirjaposti saatmise võimalused välismaale avatumaks ja kodumaal elavatel õigeusklikel avanes võimalus astuda kirjavahetusse Eesti õigeusu pagulasvaimulikega. Seda fakti tõestab hästi EAÕK Los Angelese koguduse preestri Sergius Samoni elavnenud kirjavahetus ikestatud kodumaaga. Pagulusse saabunud teavet Eesti õigeusu koguduste ja vaimulike kohta peegeldab isa Sergius järjekindlalt EAÕK ametlikus häälekandjas Jumala Abiga. Nimetatud suhted ei saanud olla ametlikku, vaid eraviisilist laadi. Nagu selgub kirjavahetusest, tundsid huvi mõlemad pooled. Kodumaal elavate õigeusuliste sooviks oli kasutada kontakte Välis-Eesti õigeusu kirikuga peamiselt kas materiaalse abi (riided, kirjandus jms) saamise või paguluses elavate sugulastega suhtlemise eesmärgil. Paguluses elavad õigeusulised tundsid aga eeskätt muret okupeeritud kodumaa kaasusuliste eluolu ja õigusliku seisundi pärast.