On kirjeldatud, kuidas aastail 1940–1953 vaenati Eesti kunstiintelligentsi Nõukogude ja natsi-Saksa okupatsioonivõimude poolt. Lähema vaatluse all on literaadid, esmajoones professionaalsed kirjanikud, kriitikud ja tõlkijad, kes kuulusid kirjanike loomingulistesse liitudesse. Nende tagakiusamist on jälgitud isikutasandil ja erinevate reprssioonivormide (hukatud, vangistatud, väljasaadetud jm) lõikes. Eesti sovetiseerimise käigus purustati tsiviilühiskond ja likvideeriti kirjanike kutseühendused. Nende asemel loodi partei, valitsuse ja julgeolekuorganite poolt kontrollitud Eesti Nõukogude Kirjanike Liit, millest väljaspool polnud avalik loominguline tegevus võimalik. Suuremad repressioonid tabasid kirjanikkonda 1941. aastal nii Nõukogude kui ka Saksa võimude poolt. Sõjajärgse hilisstalinismi kõige rängemad aastad olid 1944–1945 ja eriti 1949–1951, kui ühiskonnaelust kõrvaldati peaaegu kõik need kirjanikud, kes olid seotud iseseisva Eesti kultuurieluga. Siis taheti luua täiesti uus nõukogude kirjandus eesti keeles vene mallide järgi. Stalini ajal arreteeriti umbes 80 literaati, neist kümme kaotas elu. Natside okupatsiooni ajal arreteeriti umbes 35 literaati, neist neli hukati või hukkus. Kümneid kirjanikke heideti Kirjanike Liidust välja, vallandati töölt, jäeti ilma elatusvahenditeta ja sunniti aastateks vaikima. 1944. aastal põgenes Läände umbes kolmandik sõjaeelse Eesti Kirjanikkude Liidu liikmetest. Stalini surm ja “sula” päästis eesti kultuuri, sh kirjanduse, täielikust hävingust.