ESTONIAN ACADEMY
PUBLISHERS
eesti teaduste
akadeemia kirjastus
PUBLISHED
SINCE 1997
 
Acta cover
Acta Historica Tallinnensia
ISSN 1736-7476 (Electronic)
ISSN 1406-2925 (Print)

PROBLEMS OF GUIDANCE AND SUPERVISION OF THE FOLK SCHOOL IN THE BASIC DOCUMENTS OF THE ESTONIAN SOCIAL MOVEMENT AND IN THE PEDAGOGICAL WRITTEN WORD (FROM THE NATIONAL AWAKENING ERA UNTIL THE FIRST WORLD WAR); pp. 3–26

Full article in PDF format | doi: 10.3176/hist.2013.1.01

Author
Väino SIRK

Abstract

The present article examines differentiation and specialization of the national educational ideology on the ground of one of its most politicized component that until now has not been the object of a special study. The author tries to give an overview of the development in standpoints of the Estonian national leaders in the realm of rule and direction of the folk (in the first place peasant) school, tracing the relation between the negative and constructive side of this matter.
From the 1830s the Estonian peasant school had been administrated by the Consistories of the Lutheran Church and the Baltic Knightages with the help of their provincial school institutions. The struggle to provide the Estonian communities and educated persons with access to supervision of the folk school began from the beginning of the Estonian national movement (in the 1860s). We can see the development from indistinct, unrealistic proposals and naïve hope on benevolence of the Russian government (tsar) to more self-confidence and significant demands.
The memorandum of Estonian village communities (1864) declared that the Estonian peasant schools should be administrated by the Ministry of Education of the Russian Empire. Actually this request stood for the elimination of the unequal and estate provincial school administration. However, no constructive proposal had been added.
In the next essential memorandum to the Russian government in 1881, which reflected the views of the radical and somewhat Russophile wing of the national movement led by Carl Robert Jakobson, a newspaper editor, the central political proposal was for the reform of the provincial self-government with an equal representation for the Estonians with the Baltic Germans and the unification of the areas populated by Estonians into one administrative unit (national province). As to peasant education, the Estonian leaders demanded there only the abolition of the Baltic German control and inspection, the Ministry of Education was not even mentioned. This memorandum reflects hesitation with regard to Russian educational institutions. Hypothetically we can suppose that the radical national leaders had connected the problems of school administration with the prospective Estonian national self-government.
The Russificatory reforms in the 1880s and the introduction of Russian as the language of instruction in all types of schools were a serious disappointment to the Estonian public opinion. Estonians did not receive the slightest opportunity to participate in school administration.
The Revolution of 1905 stimulated the rise of political activity and pluralism. The Estonian liberal and socialist parties and movements disclosed their programmes, which included democratic, at times ultra-democratic requirements also in the sphere of school administration. The author attempts to discuss the problems from the point of view of the level of maturity of Estonian society for the national territorial and administrative autonomy within the Russian Empire and draws a conclusion that although speaking about autonomy and independence in the sphere of education the Estonian leaders nevertheless frequently laid too much hope on the financial support from the Russian government and gave up too much of authority to the state administration.
In 1911 Peeter Põld, who was to become the first Minister of Education for the Republic of Estonia (1918) and the first professor of education at Tartu University (1920–1930), published the first comprehensive project of sub­ordination, guidance and control of local schools in Estonia, in which he attached great importance to the lower levels of guidance and control (village communities and parishes). In that way Põld hoped to more successfully protect the national school keeping in view the continuing pressure of forcible Russification.


References

1. Haridusinstitutsioonid Eestis keskajast kuni 1917. aastani. Koost A. Liim. Rahvusarhiiv, Tartu, 1999, 15.

2. Näiteks Liivimaal kuulus kihelkonna koolivalitsuse kompetentsi: vallakoolide avamine, kool­meistrite valimine, nende palga määramine, kõlbmatute koolmeistrite vallandamine, valla­voli­kogu liikmete hulgast koolivanema valimine jne. Eestimaal kinnitas kihelkonna koolikomisjon ka koolide tunniplaanid: Haridusinstitutsioonid Eestis, 26–27.

3. Kihelkonnakoolides kasutati sageli ka saksa õppekeelt ja Liivimaa 1874. aasta maakoolide “õpetuse plaanide” järgi oligi kihelkonnakooli kõrgemas jaos õppekeeleks saksa keel (v.a usuõpetus): Liiwimaa Lutheri usu Maakoolide õpetuse plaanid. Viljandi, 1877, § 30, 10.

4. 1881/82. õppeaastal kandsid Liivimaa talupojad 73,1% ja Eestimaa talupojad 54,7% luteri usu maarahvakoolide ülalpidamiskuludest: Elango, A. jt. Eesti kooli ajalugu. 2. köide. 1860. aastaist 1917. aastani. Koost ja toim E. Laul, toim V. Varik. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn, 2010, 188.

5. Kruus, H. Eesti talupoegade palvekirjade-aktsioonid 1860-ndail aastail. – Rmt: Kruus, H. Eesti ajaloost XIX sajandi teisel poolel. 60.–80-ndad aastad. Lühiuurimusi. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1957, 75.

6. Haridusinstitutsioonid Eestis, 40–44.

7. Eesti juhtivad tegelased suhtusid sellesse erinevalt. Ado Grenzstein: “Leider ist die alte Schulverwaltung neben der neuen noch bis heute stehen geblieben, was zu äußerst mißlichen Dingen fürt unt die Schularbeit stört” (Grenzstein, A. Herrenkirche oder Volkskirche? Eine estnische Stimme im baltischen Chor. Druck von A. Grenzstein, Jurjew, 1899, 75). J. Tõnisson aga manitses rüütel­kondi kooli ees oma kohust täitma (Maakooli-kohtute tööst vabastamist. – Postimees, 22.10.1899).

8. Временные дополнительные правила об управлении начальными училищами в губерниях: Лифляндской, Курляндской и Эстляндской. – Циркуляр по Дерптскому учебному округу за 1887, № 7, 313–321.

9. Rechenschaftsbericht des Ritterschaftshauptmanns Baron Dellingshausen – Kattentack für das Triennium 1908/1910. I. 3. Bericht über das Volksschulwesen. Reval, 1911, S. 3.

10. Eesti saatkonna märgukirjas esitatud soovid. – Rmt: Kruus, H. Eesti ajaloo lugemik, III. Valitud lugemispalad Eesti ajaloo alalt XVIII ja XIX sajandil. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartu, 1929, 199. Siin viidatud märgukirja variant on tõlge vene keelest. Hans Kruus publitseeris hiljem ka märgukirja eestikeelse redaktsiooni, kus on kõneldud külakoolidest (külla-kolid). Taotlus koolide alluvuse muutmise kohta esitati järgmisel kujul: “Et /.../ Rigivalitsus neid koggoni kolide Ministri-kohto omma hole alla võttaks...” (Kruus, H. Eesti talupoegade palve­kirjade-aktsioonid, 85). Mõlemal puhul on silmas peetud luteri usu talurahvakooli, mida kinnitab palve alustada neis koolides vene keele õpetamist. Õigeusu talurahvakoolides õpetati riigikeelt alates nende asutamisest 1840. aastatel.

11. Kruus, H. Eesti talupoegade palvekirjade-aktsioonid, 73.

12. Pjotr Kapterevi järgi 1860. aastatest Venemaal “общество пошло впереди в деле народного образования, а государственная власть позади”: Каптерев П. Ф. История русской педагогии. (Библиотека Русской Педагогики.) Алтейя, Санкт-Петербург, 2004, 555.

13. Kruus, H. Eesti Aleksandrikool. Noor-Eesti Kirjastus, Tartu, 1939, 24.

14. Samas, 38.

15. Elango, A. jt. Eesti kooli ajalugu. 2. köide, 304.

16. Põldmäe, R. C. R. Jakobsoni “suur sulesõda”. – Rmt: Põldmäe, R. C. R. Jakobsoni teedest ja töödest. Eesti Raamat, Tallinn, 1985, 171.

17. C. R. J. [Jakobson, C. R.] Mis ennem tarwis, seda hakkagem ennem peale. (Lisaks koolmeistri E. kirjale.) – Eesti Postimees, 29.10.1870.

18. Samas.

19. Kooli otseallumine riigiasutusele, näiteks haridusministeeriumile, ei tähendanud kooli riiklikuks muutumist. Väide, et Eesti Kirjameeste Seltsi tegevuses oli üheks läbivaks ideeks rahvakooli riiklikkus (государственность), on nõukogudeaegne ülepingutus: Эланго А. Педагогические идеи общества эстонских литераторов. – Rmt: Проблемы истории школы и педагогики в дореволюционной Прибалтике. Ред. Л. Андрезен. Таллин, 1973, 35.

20. “On täitsa tühi laimamine, kui öeldakse, et meie wallad oma koolide eest ühtegi ei taha teha. Kus õigel wiisil asjaga peale hakkati, seal on rahwas jo lõpmata palju oma koolide eest teinud, on uhked majad üles ehitanud ja neid ka sagedaste päriskohtade peale asunud. Tehkem, et meie rahwakoolide juhatamine paremaks saab, siis saawad ka kõik muud asjad tulema”: C. R.  J. [Jakobson, C. R.] Mis ennem tarvis, seda hakkagem ennem peale.

21. Kuidas Karjad ja nende saagid meie põllumeeste Rikkuse hallikaks saawad. Kaks kõnet, Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsis pidanud C. R. Jakobson, seltsi presitent. H. Laakmann, Tartu, 1876, 24.

22. Eesti ärkamisaja tegelaste koosolek 11. septembril 1878. – Eesti Kirjandus, 1921, 4, 124–127.

23. Hurt, J. Eesti Aleksandri-kool. Üks tähtis kuulutus ja palve kõigele Eestirahvale. – Rmt: Hurt, J. Looja ees. Koost H. Runnel. Ilmamaa, Tartu, 2005, 195.

24. Eestirahwa saadikute märgukiri. – Sakala, 15.8.1881. Kaebus nn ilmalike ainete õpetamise para­nemise osas oli sihilik ja eksitav. Nende ainete olukord talurahvakoolis paranes 1870. aastatel jõudsalt ja eesti keeles anti välja terve rida vastavaid õpikuid: Andresen, L. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu, III. Koolireformid ja venestamine (1803–1918). Avita, Tallinn, 2002, 281–282.

25. Sirk, V. Rahvakoolisüsteemi institutsionaalsed probleemid ärkamisaja eesti mõtteloos (1860.–1880. aastad). – Acta Historica Tallinnensia, 2011, 16, 94–97.
http://dx.doi.org/10.3176/hist.2011.1.04

26. Karjahärm, T. Moderniseerimise strateegiad hilises Vene impeeriumis: semstvo ja Balti maaoma­valitsus 1880–1917. – Rmt: Vene impeerium ja Baltikum: venestus, rahvuslus ja modernisee­rimine 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses, II. Koost T. Tannberg, B. Woodworth. Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2010, 329–330.

27. Algkoolide reform sai teoks kolme seadusandliku aktiga aastail 1885–1887, millest esimesega (20. novembril 1885) muudeti talurahvakoolide alluvus. Vt lähemalt Elango, A. jt. Eesti kooli ajalugu. 2. köide, 328–332.

28. Jansen, E. Eesti ajakirjanduse rahvuslikkusest venestamisajal. – Rmt: Jansen, E. Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadesse. Ilmamaa, Tartu, 2004, 191–192.

29. Olevik kirjutas: “Üks pääasi on see, kui palju wõimust meie rahwa enese kätte antakse tema kooliwalitsuses”: Eestimaalt. Kooliwalitsuse muutmine. – Olevik, 23.12.1885.

30. 1898. aastal jagunes Eesti kaheksaks inspektorirajooniks, 1900. aastal oli neid 11, 1913. aastal 14 rajooni: Haridusinstitutsioonid Eestis, 42–44.

31. Baltisaksa aadel vastas venestamisreformidele ulatusliku destruktiivse tegevusega (rüütel­kond­like maagümnaasiumide ja õpetajate seminaride sulgemine, toetuse vähendamine talurahva­koolidele jm). Baltisakslased suutsid ka arendada silmapaistvat ülesehitavat tegevust: kodu­koolitusringide süsteem (Unterrichtskreise) ja Liivimaa stipendiumikomisjon (Stipendienkollegium): Kiverik, I. Baltisakslased ja Vene riigivõim 19. sajandi teisel poolel: vene keele kasutusele­võtust Balti kubermangude ametiasutustes ja koolides. – Rmt: Vene impeerium ja Baltikum: venestus, rahvuslus ja moderniseerimine 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses, II, 57–59.

32. 1902. aasta erinõupidamise kohta vt lähemalt Karjahärm, T. 1902. aasta erinõupidamine ja Eesti kodanluse poliitiline programm esimese Vene revolutsiooni eel. (Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised, 23. Ühiskonnateadused.) Tallinn, 1974, 1, 36–47.

33. “Postimehe” programm (1902). – Rmt: Venestamine Eestis 1880–1917. Dokumente ja materjale. Koost T. Karjahärm. Tallinn, 1997, 150–152.

34. Päts, K. Ühistegevus rahvavalgustamise väljal. – Rmt: Päts, K. Eesti riik, I. Koost T. Karjahärm. Ilmamaa, Tartu, 1999, 330.

35. Andresen, A. Eestimaa kirikukorraldus 1710–1832. Riigivõimu mõju institutsioonidele ja õigusele. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 2008, 167–169.

36. Saard, R. Eestlane ja luterlus. – Akadeemia, 2007, 6, 1251, 1263.

37. Hurt, J. Eesti päevaküsimused. – Rmt: Hurt, J. Looja ees, 288.

38. C. R. J. [Jakobson, C. R.] Mis ennem tarwis, seda hakkagem ennem peale.

39. Võru maakonnast. – Sakala, 15.7.1878.

40. R. [Reinvald, A.] Sakala maalt: Rahwa koolid kroonu alla. – Tartu Eesti Seitung, 19.1.1880.

41. Jansen, E. C. R. Jakobsoni “Sakala”. Kirjastus Eesti Raamat, Tallinn, 1971, 182.

42. Samas.

43. Hurt, J. Kõne pedagoogilisel õhtul. – Rmt: Hurt, J. Looja ees, 184–185.

44. Saard, R. Eestlane ja luterlus, 1260.

45. Balti kubermangude Õigeusu Talurahvakoolide Nõukogu, õigeusu koolide juhtimise ja järele­valve organ, mille eesotsas seisis Balti kindralkuberner ning kuhu kuulus nii vaimulikke kui ka ilmaliku võimu esindajaid, loodi 1869. aastal.

46. Elango, A. jt. Eesti kooli ajalugu. 2. köide, 145, 147, 150.

47. Eesti saatkonna märgukirjas esitatud soovid, 199.

48. Eestirahwa saadikute märgukiri. – Sakala, 15.8.1881.

49. Reiman Hurdale 7.2.1890. – Rmt: Villem Reimani ja Jakob Hurda kirjavahetus aastatel 1884–1904. Koost T. Piir. Ilmamaa, Tartu, 2010, 71.

50. Tõnisson, J. Isiklik vaen? – Rmt: Tõnisson, J. Kõlblus ja rahvuslus. Koost S. Runnel. Ilmamaa, Tartu, 2010, 81.

51. Tõnisson, J. Awalik elu. – Postimees, 18.7.1903; “Postimehe” programm (1902). – Rmt: Venes­tamine Eestis, 151.

52. Eesti ajalugu, V. Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. Tegevtoim T. Karjahärm, T. Rosenberg. Peatoim S. Vahtre. Ilmamaa, Tartu, 2010, 325.

53. Soowiawaldused Ministritekomiteele rahwa hää käekäigu tõstmiseks ja riigi hääkorra täien­da­miseks I–III. – Postimees, 16.4; 20.4; 21.4.1905.

54. Ministrite-nõuukogusse. – Teataja, 25.6.1905.

55. Soowiawaldused Ministritekomiteele rahwa hää käekäigu tõstmiseks ja riigi hääkorra täienda­miseks I. – Postimees, 16.4.1905.

56. Samas.

57. Soowiawaldused Ministritekomiteele rahwa hää käekäigu tõstmiseks ja riigi hääkorra täienda­miseks II. – Postimees, 20.4.1905.

58. Järelmärkus märgukirjale (Postimees, 21.4.1905) näitab, et Postimehe ringkonnas ei olnud aprilli keskpaigaks veel täielikku selgust vajalikest uuendustest ja plaani täiendati märgukirja ilmumise ajal 16.–21. aprillini 1905.

59. Protestant. [Reiman, V.] Uus alus. – Postimees, 29.12.1905.

60. Eesti Rahvameelne Eduerakond. Eeskava ja tegevuse põhjusmõtted. – Rmt: Venestamine Eestis, 158, 161.

61. Ühiskonna osavõttu kooli juhtimisest tähtsustasid ka baltisaksa poliitilised ühendused: “Die Partei wird /.../ dafür eintreten, daβ die Ordnung des kommunalen Schulwesens und die Aufsicht über die kommunalen Schulen den zuständigen Organen der Kommunalverwaltung, unbeschadet des staatlichen Oberaufsichtsrehts, überlassen werde”: Programm der monarchistisch-konstitutionellen Partei in Kurland. – Baltische Monatsschrift. Bd. LX (1905), 375–377.

62. Eesti Rahvameelne Eduerakond, 162.

63. Selline põhimõte seadustati alles 1923. aastal toimunud rahvahääletuse alusel. Vt lähemalt Valk, P. Ühest heledast laigust eesti kooli ajaloos: Usuõpetus Eesti koolides aastatel 1918–1940. Logos, Tallinn, 1997, 34–40.

64. Ministrite-nõuukogusse.

65. Märgukiri. – Uudised, 25.5.1905.

66. Eesti Sotsialdemokratlise Tööliste Ühisuse programmi eelplaan. – Uudised, 8.11.1905.

67. Märgukiri.

68. Päss, M. Jüri Vilms ja Lui Olesk. – Rmt: Jüri Vilms mälestustes. Koost H. Runnel. Ilmamaa, Tartu, 1998, 150.

69. Jürisson, M. [Martna, M.] Punased aastad Eestis 1905–1906. Eesti revolutsioonilise liikumise ajaloolikud ja majanduslikud põhjused. St. Petersburg, 1907, 54.

70. Elango, A. jt. Eesti kooli ajalugu. 2. köide, 460, 464.

71. Bürgermusse koosoleku otsused (27.–29. november 1905). Aulakoosoleku otsused (27.–29. novem­ber 1905). – Rmt: Punased aastad. Mälestusi ja dokumente 1905. aasta liikumisest Eestis, I. Toim H. Kruus. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartu, 1932, 220–230.

72. Повеление императора Николая II. О введении в частных учебных заведениях При­балтийского края преподавания на местных языках. Циркуляр по Рижскому Учебному Округу. Апрель–май. № 4–5. 1906 год, 171–172.

73. Vt viide 30.

74. Rahvusliku pedagoogilise elu tõusust tsaariaja lõpul vt Kinkar, F. Eesti haridusseltside ajaloost. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 1996.

75. Проектъ школьной реформы въ Прибалтійскихъ губерніяхъ. – Rmt: Труды Особаго Совњщанія при Вр. Прибалтійскомъ Генераль-Губернаторњ, учрежденнаго ВЫСОЧАЙШИМЪ Указомъ 28-го ноября 1905 г., 58, 61.

76. Vt lähemalt Karjahärm, T. Ida ja Lääne vahel. Eesti-Vene suhted 1850–1917. Eesti Entsüklo­peediakirjastus, Tallinn, 1998, 142–145.

77. Журнал № 15. Заседание 19-го сентября 1907. г. – Rmt: Труды Особаго Совњщанія при Вр. Прибалтійскомъ Генераль-Губернаторњ, 161.

78. Läänemeremaade kindralkuberneri nõuukogu. – Päevaleht, 21.9.1907.

79. Письмо предводителя лифляндского дворянства Ф. ф. Мейендорфа императору Николаю II (24. апреля 1906). ­­­­­­– Rmt: Имперская политика России в Прибалтике в начале XX века. Сборник документов и материалов. Сост. T. Kарьяхярм. Издательство Eesti Ajalooarhiiv, Тарту, 2000, 84.

80. Karjahärm, T. Konfessionen und Nationalismus in Estland zu Beginn des 20. Jahrhunderts. – Konfessionen und Nationalismus in Ostmitteleuropa. Kirchen und Glaubensgemeinschaften im 19. und 20. Jahrhundert. Nordost-Archiv. Zeitschrift für Regionalgeschichte. Neue Folge Band VII/1998, Heft 2, 540–541.

81. Põld, P. Kultuur ja rahvahariduse korraldus. – Rmt: Põld, P. Lastest tuntakse meid. Koost T. Tender. Ilmamaa, Tartu, 2006, 33–46.

82. Vrd nt Mihkel Pungi koostatud ja Peterburi eesti kadettide poolt heaks kiidetud projekti: Lääne­meremaade Eesti jaoskonna omavalitsuse algusjooned. – Postimees, 8.–9.6.1907.

83. Tuulik, M. Peeter Põld. – OÜ Vali Press, Tallinn, 2007, 42.

84. Põld, P. Kultuur ja rahvahariduse korraldus, 41.

85. Samas, 39.

86. Karjahärm, T. Ida ja Lääne vahel, 250–251.

87. Venestamisreformide-eelsest ajast pärinenud kihelkonna koolivalitsust ei peetud 1905. aastal Postimehe ringkonnas vajalikuks ja sellist ei olnud hiljem ka Eesti Vabariigis. Kihelkond oli omavalitsustasandina eestlaste uueaegsele kommunaalpraktikale üsna võõras, kuid reaktsiooni­aastail oli ikkagi otstarbekas tugevdada kooli juhtimispüramiidi alumist osa ka kihelkonna kooli­esindusega.

88. Kui erinõupidamise projektis ilmnes tendents vähendada – võrreldes venestamisreformide-eelse ajaga –­ kihelkonna koolivalitsuse pädevust, siis P. Põld tähtsustas seda juhtimistasandit.

89. Põld, P. Kultuur ja rahvahariduse korraldus, 45.

90. Vt lähemalt Raud, M. Eesti kool aegade voolus. Koolinõuniku mälestusi, I. Kirjastus EMP, Stockholm, 1965, 33–36.


Back to Issue