ESTONIAN ACADEMY
PUBLISHERS
eesti teaduste
akadeemia kirjastus
PUBLISHED
SINCE 1997
 
Acta cover
Acta Historica Tallinnensia
ISSN 1736-7476 (Electronic)
ISSN 1406-2925 (Print)

CHURCH AS AN INTERNATIONAL PRESSURE GROUP: THE WORLD ALLIANCE FOR PROMOTING INTERNATIONAL FRIENDSHIP THROUGH THE CHURCHES AND THE ACTIVITY OF ITS ESTONIAN NATIONAL COMMITTEE FROM 1914 TO 1940; pp. 61–88

Full article in PDF format | doi: 10.3176/hist.2013.1.03

Author
Priit ROHTMETS

Abstract

The aim of this article is to analyse the activity of the ecumenical peace organisation The World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches and its Estonian national committee.
Established in 1914, the Alliance as an instrument for promoting peace and friendship was interested in general problems of the world’s political order. As the representative of Christian and humanistic values and principles, the Alliance emphasised the fight for national minorities, refugees, as well as the opposition to religious persecution and the fight for the right to religious liberty. There was an understanding among the representatives of the Alliance that the organisation was the spiritual equivalent of the League of Nations, the soul of the League.
The ideological basis, especially the lack of theological discussion as well as the fact that the Alliance distanced itself from other ecumenical organisations in establishing the World Council of Churches, turned out to be a drawback. For ten years after the First World War the methods of the Alliance seemed to work, but first due to the financial crisis beginning from 1929 and the ever straining situation in the international politics, the Alliance began to lose its clarity of vision and enthusiasm in its activity. The same kind of confusion was characteristic of the League of Nations.
At the same time, the Alliance as a promoter of relations between different denominations made a significant contribution to the ecumenical movement.
An example from Eastern Europe, namely from Estonia, can be given here, where
the Orthodox and Lutheran churches were united in the national committee. According to the Constitution, there was a possibility of including other churches as well.
When in most cases the activity of a national council rested upon the importance of churches in society, in Estonia the activity of the Alliance was hampered by the conflict inside the most influential member of the committee – the Lutheran Church. Although society was open to peace work, strained relations in the church shaped the conflicting image of the church in society. In addition, the conservative faction opposed to the idea of the church taking part in the ecumenical movement. At the end of the 1930s the state refused to register the new constitution of the Estonian national committee, because of the States’ policy to distance from establishing unions with foreign churches.
The secretary of the Estonian committee, Prof. Eduard Tennmann, was the most influential ecumenical figure in the Baltic region. He was one of eight honorary secretaries of the Alliance. In the 1920s he initiated a plan to establish a Peace Academy of the Alliance, but because of the financial reasons the plan was dropped.


References

1. Fink, C. The great powers and the new international system, 1919–1923. – Rmt: Twentieth Century International Relations. Toim M. Cox. SAGE Publications, London, Thousand Oaks, New Dehli, 2007, 249.

2. Carr, E. H. The Twenty Years’ Crisis. An Introduction to the Study of International Relations. Papermac, London, 1995, 6–10, 207–209.

3. Kanyoro, M. YMCA (Young Men’s Christian Association), YWCA (Young Women’s Christian Association). – Rmt: The Cambridge Dictionary of Christianity. Toim D. Patte. Cambridge University Press, Cambridge, 2010, 1338–1339.

4. Liikumise juhiks oli Rootsi kiriku peapiiskop Nathan Söderblom. 1919. aastal esitas Söderblom liikumise juhtprintsiibi, milleks oli “evangeelne katoliiklus”. Söderblom hindas sellega indiviidi usulist vabadust, väärtustades samal ajal kirikute erivorme ja traditsioone, nähes selles mitte üksnes auväärset pärandit, vaid Jumala kingitusena ka ühist ajalugu (Karlström, N. Ökumene in Mission und Kirche. Claudius Verlag, München, 1962, 113–114; Weisse, W. Praktisches Christentum und Reich Gottes. Die ökumenische Bewegung Life and Work 1919–1937. Vandenhoeck&Ruprecht, Göttingen, 1991, 123; Aulén, G. Söderblom, Lars Olof Jonathan (Nathan). – Rmt: Nordisk Teologisk Uppslagsbok för Kyrka ock Skola. Toim R. Askmark, E. Molland et al. C.W.K. Gleerups Förlag, Eijnar Munksgaard, Lund, 1957, 820).

5. Gassmann, G. Documentary History of Faith and Order 1963–1993. WCC Publications, Geneva, 1993, VII.

6. Inglise keeles: The World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. 1930. aastatel organisatsiooni nimi lühenes: The World Alliance for International Friendship through the Churches.

7. Jenkins, J. A forgotten challenge to German nationalism: The World Alliance for International Friendship through the Churches. – Australian Journal of Politics & History, 1991, 2, 37, 287. Organisatsiooni tegevust Eestis on varem käsitlenud käesoleva artikli autor ja Veiko Vihuri (Rohtmets, P. Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku välissuhted aastatel 1919–1940. Usu­teadus­konna magistritöö. Tartu Ülikool, Tartu, 2006, 100–131; Rohtmets, P., Vihuri, V. Luterliku kiriku oikumeenilised suhted. – Rmt: Eesti oikumeenia lugu. Peatoim R. Altnurme, toim R. Altnurme, P. Rohtmets. Tartu Ülikool, Eesti Kirikute Nõukogu, Tartu, 2009, 41–44). Oikumeenilise liikumise ajaloo kontekstis pole Eestis ilmunud uurimustes Maailmaliitu kas üldse mainitud või on selle tegevust käsitletud vaid paari lausega ja möödaminnes. Vt nt Kurg, I. Oikumeenilise liikumise kajastamine Eesti kirikuelus 1910–1940. – Usuteaduslik Ajakiri, 2004, 1, 53, 62–63. Nõukogude perioodil, mil rahutöö oli Nõukogude Liidu välispoliitika tööriistaks, viidati Maailma­liidule kui teise maailmasõja järgse rahutöö eelkäijale (Salumäe, T. EELK ja rahuliikumine. –Rmt: Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ja rahuliikumine. Koost T. Salumäe. EELK Konsistoorium, Tallinn, 1986, 9–10).

8. Dam, H. Der Weltbund für Freundschaft der Kirchen 1914–1948. Eine ökumenische Frieden­organisation. Verlag Otto Lembeck, Frankfurt am Main, 2001, 37; Clements, K. The Anglo-German churches’ exchange visits of 1908–1909. A notable anniversary. – Ecumenical Review, 2007, 2, 3, 59, 257–283.

9. Inglise komisjoni tegevust juhtisid liberaalidest Allen Baker ja Sir Willoughby Dickinson, kes kuu­lu­sid mõlemad Inglise parlamendi alamkotta. Allen Bakeri mõju piirdus Maailmaliidu loo­mise ja pea­miste sihtide kindlaksmääramisega. Baker suri ootamatult 3. juulil 1918 vaid mõni tund pärast infarkti par­la­mendi alamkoja liikmete koosolekul, kus arutati Rahvasteliidu asu­­tamise ja orga­ni­­satsiooni loomise toetamist puudutavaid küsimusi. Dickinsonist seevastu sai Maailma­­liidu loomise järel selle tegelik juht. Ametikohti, mida ta organisatsioonis täitis, oli aastate jooksul mit­meid. Kuni 1931. aas­tani oli ta liidu ausekretär. Samal ajal oli ta ka liidu rahvus­vahe­lise komisjoni president. 1931. aastal oli Dickinson organisatsiooni president ja valiti seejärel aupresidendiks. Alates Dickinsoni sekretariaadi liikmete hulgast lahkumisest ja 1932. aastal organisatsiooni peakorteri kolimisest Londonist Genfi vähe­nes tema tähtsus Maailmaliidu tege­vuses. Aastatel 1906–1918 kuulus Dickinson liberaalse partei saadi­kuna Inglise parlamendi alam­kotta ja kogus kuulsust naiste õiguste (hääleõiguse) eest võit­le­mi­sel. Dickinson oli alates 1924. aastast Rahvusvahelise Rahvasteliidu Ühingu Föderatsiooni presi­dent. 1923. aastal määrati ta Rahvaste­liidu täiskogu Suurbritannia delegatsiooni asendus­liikmeks. 1930. aastal tõs­teti ta aadliseisusse, mille järel kuulus ta Briti parlamendi ülemkotta (White, H. C. Lord Dickinson of Painswick. A Memoir. Privately printed by John Bellows Limited, Gloucester, 1956, 48–49, 67–68).

10. Saksa komisjoni tööst võtsid aktiivseimate liikmetena osa baltisaksa päritolu Tartu ülikooli kasvandikust Berliini ülikooli kirikulooprofessor ja Preisi kuningliku raamatukogu juhataja Adolf von Harnack ning noor teoloog, Sanssouci (Potsdami) keiserliku vabakiriku abipastor, hilisem Berliini ülikooli sotsiaalpedagoogika professor Friedrich Siegmund-Schultze.

11. Kiriku Rahuühendus koondas protestante, katoliiklasi ja juute ning rahastas nende usuühenduste rahutööd. Kiriku Rahuühendus rahastas kõiki peamisi Maailmaliidu ettevõtmisi, alustades sekteräride reisiks vajaminevatest summadest kuni regionaalkonverentsideni (Hudson, D. The Ecumenical Movement in World Affairs. The Church as an International Pressure Group. The National Press Inc, Washington, D.C., 1969, 31).

12. Hudson, D. The Ecumenical Movement in World Affairs, 74.

13. Tennmann, E. Rahvusvahelised kirikute koonduspüüded. – Usuteadusline Ajakiri, 1926, 1, 34. Alanud mobilisatsiooni tõttu toimetati koosolekul osalevad kiriku- ja ühiskonnategelased keiser Wilhelm II käsul organiseeritud erirongiga Saksamaalt Belgiasse, kust siirduti edasi Londonisse ning jätkati koosolekut.

14. Dam, H. Der Weltbund für Freundschaft der Kirchen 1914–1948. Eine ökumenische Frieden­organisation, 403.

15. Üksikud õigeusu kiriku esindajad olid Maailmaliidu tegevusest osa võtnud juba varem, ka asutamis­koosolekul osales näiteks Bulgaaria kiriku esindaja. 1920. aastal külastas Maailmaliidu esindaja George Nasmyth Kagu-Euroopas asuvaid õigeusumaid, et seal rahutööd propageerida. Sellele järg­nevalt osalesid Balkani riikide ja Kreeka õigeusu kirikute esindajad 1920. aasta augustis Maailma­liidu koosolekul, kus otsustati kirikujuhtide tasandil organisatsiooniga liituda (Minutes of International Committee 29.9.–3.10.1919. World Council of Churches Archives (WCCA), Genf, 212.001, The World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches, Minutes, Documents, Reports and Correspondence, Minutes of Various Committees: August 2, 1914–April 16, 1923, 73–79).

16. The World Alliance for International Friendship through the Churches. Handbook, 1935. International Office, Geneva, 1935, 6. 1911. aasta juunis asutasid katoliiklased Rahvusvahelise Katoliiklaste Rahuliidu, mis nagu Maailmaliitki otsustas 1914. aasta augustis koosolekule kogu­neda. Katoliiklastel säilisid sidemed ka Maailmaliiduga. Nende kaasamine Maailmaliitu sõltus rahvuskomisjonide moodustasmispõhimõtetest (kas individuaalne või ametlikult kirikuid esin­dav põhimõte). Katoliiklased võtsid üksikutel juhtudel rahvuskomisjonide tööst osa, kuid osalesid seal eraviisiliselt ja mitte kiriku esindajatena. 1925. aastal Stockholmis toimunud liidu rahvus­vahelise komisjoni konverentsil rõhutas Maailmaliit, et organisatsioon ei käsitle õpetusküsimusi, ja avaldab seetõttu lootust, et katoliiklased asutavad kas eraldiseisva rahutööga tegeleva organi­sat­siooni või liituvad Maailmaliiduga (The World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Meeting of the International Committee, Stockholm, August 6–8, 1925. Minutes. International Office, London, 1925, 53; Rouse, R., Stephen, C. H. (toim). A History of the Ecumenical Movement. Volume I. 1517–1948. World Council of Churches, Geneva, 2004, 513).

17. Organisatsiooni nimi määrati kindlaks vahetult sõja järel Londonis kogunenud rahvusvahelise komisjoni koosolekul (The World Alliance for International Friendship through the Churches. Handbook, 1935, 8).

18. 1914. aastal esinesid Saksamaa teoloogid ühes teiste ühiskonnategelastega avaliku kirjaga, milles teatasid, et Saksamaa ei soovi sõda, kuid kujunenud olukorras – Prantsusmaa, Suurbritannia ja eriti Venemaa huve silmas pidades – ei jää Saksamaal muud üle, kui kaitsta oma riiki ning kultuuri. Nagu mainis Adolf von Harnack, ähvardas Saksamaad “moskoviitide tsivilisatsiooni” pealetung. Von Harnack õigustas Saksamaa käitumist ja väitis, et Saksamaa ei algatanud sõda, vaid tõmmati sõtta. Seejuures nimetas ta ühe vaenajana Suurbritanniat, kellega sõbralike suhete arendamise eest oli ta varem seisnud. Keisrile lähedase isikuna oli von Harnack üks nendest, kes koostas 4. augustil 1914 keisri üleskutse Saksa rahvale. Keiser esines sellega 6. augustil, tea­tades sõja vallapuhkemisest. Samas väärib märkimist, et vaatamata keelule tegutses Saksamaal edasi väike Maailmaliidu tegevusega seotud isikute ring (Keegan, J. Esimene maailmasõda. Varrak, Tallinn, 1998, 91; O’Neill, J. C. Adolf von Harnack and the entry of the German state into war, July–August 1914. – Scottish Journal of Theology, 2002, 1, 55, 3–5).

19. Hudson, D. The Ecumenical Movement in World Affairs, 62–63.

20. Rouse, R., Stephen, C. H. (toim). A History of the Ecumenical Movement. Volume I. 1517–1948, 522.

21. Söderblom soovis organiseerida ka suurema osalusega kirikute konverentsi, kuid sõja ajal see ebaõnnestus (Krüger, H. Söderblom, Nathan. – Rmt: Dictionary of the Ecumenical Movement. Toim N. Lossky, J. M. Bonino, J. Pobee et al. WCC Publications, Geneva, 2002, 1056–1057).

22. See konverents toimus 1925. aastal Stockholmis ja selle tulemusena pandi alus organisatsioonile Life and Work (ametlik nimetus oli Universal Christian Council for Life and Work).

23. Maailmaliit koosnes komisjonidest: organisatsiooni struktuuri aluse moodustasid eri riikides asu­vad rahvuskomisjonid, millel oli oma põhikiri ja aruandluskohustus rahvusvahelise komisjoni ning juhtivkomisjoni ees. 1919. aastal oli rahvuskomisjone 12, 1922. aastaks oli komisjonide arv tõusnud 25-ni. 1930. aastatel, mil liikmete arv saavutas kõrgpunkti, kuulus organisatsiooni 34 rahvus­komisjoni. Rahvusvahelise komisjoni liikmeskonna moodustasid rahvuskomisjonide esin­dajad ja tegemist oli sisuliselt Maailmaliidu täiskoguga, mis kogunes iga kolme aasta järel. Ameerika Ühendriikide delegatsioonil oli rahvusvahelises komisjonis 13 kohta, Saksmaal, Inglis­maal ja Prantsusmaal igaühel 8 ning igal ülejäänud riigil 4 kohta. 1930. aastatel muudeti rahvusvaheline komisjon rahvusvaheliseks nõukoguks, millega vähenes ka organi otsustusõigus. Rahvus­vahelise komisjoni istungite vahepealsel ajal juhtisid organisatsiooni tegevust juhtiv­komisjon ja täitev­komisjon. Regulaarselt korra aastas kogunenud juhtivkomisjoni kuulus igast rahvuskomisjonist üks esindaja. Komisjoni liikmete hulka kuulusid ka Maailmaliidu ametkonna esindajad: president, asepresidendid, rahvusvahelise komisjoni juhid, ausekretärid ja laekur. Juhtiv­komisjon täitis orga­ni­satsiooni tegevuses keskset kohta ja selle liikmeskonna moodustas oiku­meenilise liikumise eestvedajate tuumik. 1925. aastal loodi liidu haldusnõukogu, mis muudeti 1928. aastal täitev­komis­joniks. See koosnes kaheteistkümnest liikmest ja kogunes vajadusel. Selle liikmeskonda kuulusid rahvusvahelise komisjoni juhid, sekretariaadi liikmed ja neli liiget juhtivkomisjonist, kelle volitused kestsid ühe aasta (The World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Handbook, 1928. International Office, London, 1928, 3–5, 46).

24. Minutes of International Committee 29.9.–3.10.1919. WCCA, 212.001, The World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches, Minutes, Documents, Reports and Correspondence, Minutes of Various Committees: August 2, 1914–April 16, 1923, 23–49.

25. Gorman, D. Ecumenical internationalism: Willoughby Dickinson, the League of Nations and the World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. – Journal of Contemporary History, 2010, 1, 45, 51–52.

26. Mõlema organisatsiooni sekretäride peaülesandeks oli ka isiklikult Rahvasteliitu ja rahutööd pro­pageerida. Sel põhjusel külastas Dickinson 1920. aastatel suurema osa aastast maailma eri riike. Enamasti oli nendes riikides loodud ka Maailmaliidu rahvuskomisjon.

27. Hudson, D. The Ecumenical Movement in World Affairs, 75.

28. Handbook of International Organisations. International Bureaux, Geneva, 1926, 4–9.

29. Vastav tööjuhis oli määratletud ka Rahvasteliidu põhikirjas (Essential Facts about the League of Nations. Eighth Edition. Information Section, Geneva, 1937, 28–29).

30. Üksikute teemade (naiste ja laste õigused, oopiumi ning teiste narkootikumide kaubandus) käsit­lemiseks lõi Rahvasteliit võimaluse ühiskondlikel organisatsioonidel nimetada liidu komisjo­nidesse liikmeid (hääleõiguseta, kuid õigusega esitada resolutsioone ja ettepanekuid). Selline töövorm kaotati 1936. aastal. Ühelgi oikumeenilisel organisatsioonil polnud komisjonides esin­dajaid. Tõenäoliselt oli põhjuseks inimressursi puudus, kuna see oleks eeldanud põhikohaga töö­jõu palkamist (Hudson, D. The Ecumenical Movement in World Affairs, 177–178).

31. Minutes of the Management Committee, August 24–29, 1934. WCCA, 212.004, World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Minutes, Documents, Reports and Correspondence. Minutes of Various Committees: January 10, 1934–September 4, 1937, pag-mata.

32. Aastatel 1935, 1936 ja 1938 korraldas liit ekspertide osalusel vähemuste õiguste teemalisi konve­rentse. 1935. aastal Chambys toimunud rahvusvahelise komisjoni istungil võeti vastu reso­lut­sioon, kus lisaks vajadusele moodustada vähemusrahvuste, aga ka rassiliste, keeleliste ja usu­liste vähe­muste kaitseks Rahvasteliidu juurde spetsiaalne komisjon pakuti lahendusena välja sarnase komis­joni moodustamine ühiskondlike organisatsioonide osalusel (The World Alliance for International Friendship through the Churches. Record of Proceedings of the Ninth International Conference Held at Chamby, Montreux August 12th to 18th 1935. International Office, Geneva, 1935, 16).

33. Handbook of the World Alliance for International Friendship through the Churches. Covering the Period from Chamby 1935 to Larvik 1938. International Office, Geneva, 1938, 15.

34. Hudson, D. The Ecumenical Movement in World Affairs, 43.

35. Gorman, D. Ecumenical Internationalism: Willoughby Dickinson, the League of Nations and the World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches, 62.

36. Aastatel 1923–1938 organiseeriti 23 regionaalkonverentsi (Dam, H. Der Weltbund für Freundschaft der Kirchen 1914–1948, 407).

37. Käsiraamat ilmus igal aastal kuni 1931. aastani. Dickinsoni taandumise järel lakkas organi­sat­siooni juhtimisest käsiraamatu korrapärane ilmumine. Käsiraamatud sisaldasid ülevaadet organi­satsiooni ajaloost, tähtsamatest resolutsioonidest, rahvuskomisjonide aruandeid ja komisjonide liikmete and­meid. Ka regionaalkonverentside organiseerimine toimus Maailmaliidu kesk­organite ja rahvuskomis­jonide koostöös. Enamasti oli regionaalkonverentsi organiseerimisega seotud mõni sekretariaadi liige.

38. Prahas toimunud konverentsil esinesid ettekannetega Tšehhoslovakkia välisminister ja hilisem president Eduard Beneš ning Saksa endine välisminister ja ülemkohtu president Walter Simons. Konverentsile lisas hoogu Ameerika Ühendriikide riigisekretär Frank Kelloggilt konverentsile saadetud allkirjastatud koopia Kelloggi ja Prantsuse välisministri Aristide Briandi sõlmitud pak­tist. Pakti sõlminud ja seejärel liitunud üle viiekümne riigi mõistsid hukka sõja kui rahvus­vaheliste arusaamatuste lahedamise viisi ning deklareerisid sõjast kui riigi poliitilisest vahendist loobumist (Minutes of the International Committee, August 24–30, 1928. WCCA, 212.002, World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Minutes, Documents, Reports and Correspondence. Minutes of Various Committees: April 16, 1923–April 29, 1930, 83).

39. Annual Report and Handbook of the World Alliance for International Friendship through the Churches, 1931. International Office, London, 1931, 13.

39. Ümberorienteerumine oli ennekõike seotud oikumeenilise organisatsiooni Life and Work üha jõulisema arenemisega 1920. aastate lõpul. Life and Work koondas kirikuid ja esindas nende seisu­kohti ühiskondlikes küsimustes. Maailmaliidu eesmärgiks oli endistviisi keskenduda lahenda­mist vajavatele poliitilistele küsimustele (Hudson, D. The Ecumenical Movement in World Affairs, 96).

40. Plant, S. The sacrament of ethical reality: Dietrich Bonhoeffer on ethics for Christian citizens. – Studies in Christian Ethics, 2005, 3, 18, 76–77.

41. 1927. aastal tegevust alustanud instituudi ettevalmistustööd algasid 1925. aastal Stockholmis toi­mu­nud maailmakonverentsi järel. Instituut, “meetodilt teaduslik, eesmärkidelt praktiline”, töötas liiku­mise Life and Work püstitatud eesmärkide ehk peaasjalikult kirikute sotsiaaltöö paremaks rakendamiseks. Instituut panustas eri riikide teadlaste ja kirikutegelaste koostööle. Rahaliselt loo­deti eri riikide kiri­kute toetusele, aga et see jäi nõrgaks, vaevles instituut rahalistes raskustes juba alates selle asutamisest. Suurima panuse instituudi tegevusse andsid Rootsi ja Saksa luteri kirikud (Weisse, W. Praktisches Christentum und Reich Gottes. Die ökumenische Bewegung Life and Work 1919–1937, 415–417).

42. Vähesel määral oli koostööd edendatud juba 1920. aastatel, kuid see süvenes märgatavalt seoses liiku­mise Life and Work kasvamisega 1930. aastate algul. Liikumine Life and Work oli oiku­mee­nilise liiku­mise organisatsioonidest suurim. Selle juhile peapiiskop Nathan Söderblomile anti kirikute rahu­töö ja oiku­meenilise liikumise juhtimise eest 1930. aastal Nobeli rahupreemia. See oli tunnustus ka Maailma­liidu tööle, mille loojate ja juhtide hulgas oli olnud Söderblom. Kõige otsesemalt väljendus koos­töö kahe organisatsiooni vahel selles, et Henry Louis Henriod töötas alates 1932. aastast nii Life and Worki kui ka Maailmaliidu täitevsekretärina. Ka ilmus organisatsioonidel ühine esindusväljaanne “Churches in Action”. 1933. aastast töötas Genfis NMKÜ, NNKÜ Kristlike Üliõpilaste, liikumise Life and Work ja Maailma­­liidu ühine pressi- ning info­büroo (Handbook of the World Alliance for International Friend­ship through the Churches. Covering the Period from Chamby 1935 to Larvik 1938. International Office, Geneva, 1938, 61–63; http://www.nobelprize.org/nobel_prizes/peace/laureates/1930/soderblom-bio.html, 15.5.2013).

43. Dam, H. Der Weltbund für Freundschaft der Kirchen 1914–1948, 406. 1932. aastal alanud desar­meerimiskonverentsil esitasid ka Poola esindajad moraalse desarmeerimise nõude, tehes ette­paneku keelustada teisi riike ja rahvaid halvustav siseriiklik propaganda (Made, V. Külalisena maailmapoliitikas. Eesti ja Rahvasteliit 1919–1946. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 1999, 44).

44. Nendeks olid Soome, Rootsi, Norra, Eesti, Läti, Poola, Belgia, Holland, Portugal, Jugoslaavia, Tšehhoslovakkia, Bulgaaria ja Rumeenia. Suuremal määral koosnesid ka Suurbritannia, Prantsus­maa ja Taani rahvuskomisjonid kirikute ametlikest esindajatest (Dam, H. Der Weltbund für Freundschaft der Kirchen 1914–1948, 408).

45. Individuaalsusprintsiip võimaldas sellest ka katoliiklastest ühiskonnategelastel osa võtta. Ameerika Ühendriikide rahvuskomisjon koosnes omakorda alamkomisjonidest, mis keskendusid organi­sat­siooni töövaldkondade arendamisele. Komisjon pühendas palju tähelepanu eri riikide usu­li­sele ja vähe­muste olukorrale. Seetõttu olid komisjonil lisaks Maailmaliidu üldtegevust puudutavatele vähe­muste kaitse ja relvastuse vähendamise alakomisjonidele ka Mehhiko, Kanada, Saksamaa ning Venemaa usulise olukorraga lähemalt tegelevad alakomisjonid (The World Alliance for International Friendship through the Churches. 1932 Annual Report and Handbook. International Office, Geneva, 1932, 26–29).

46. http://www.presidency.ucsb.edu/ws/index.php?pid=22430. 15.5.2013.

47. Alates esimese maailmasõja lõpust Saksa rahvuskomisjoni juhtinud Friedrich Siegmund-Schultze tegevust Maailmaliidu sekretärina mõisteti ja tunnustati väljaspool Saksa piire, kuid mitte Saksa­maal. Võitluse tulemusena Maailmaliidu rahvuskomisjonis kõrvaldati ta 1920. aastate lõpul komis­joni juhtpositsioonilt, kuid ta säilitas samal ajal juhtpositsiooni liidu keskorganites. 1931. aastal järgnes sellele saksa teoloogide Paul Althausi ja Emanuel Hirschi rünnak nii Maailmaliidu kui ka liikumise Life and Work aadressil. Tuntud teoloogid arvustasid suurriike Saksamaale eba­õig­laste piirangute seadmise pärast. Natsionaalsotsialistide võimuletuleku järel 1933. aastal lahkus Siegmund-Schultze Gestapo nõudmisel Saksamaalt. Järgnevatel aastatel pidasid Maailmaliidu kesk­organite esindajad Saksa kirikutegelastega küll nõu ja mitmedki neist, eesotsas Bonhoefferiga, soovitasid liidul opositsioonilisele Saksa tunnistuskirikule toetust avaldada, kuid Maailmaliit püsis ettevaatlikul positsioonil ning üritas Saksa rahvuskomisjoniga kontakte säilitada. Viimane tegutses ka 1933. aasta järel edasi, kuid vastupanukeskust sellest režiimile ei kujunenud (Weisse, W. Praktisches Christentum und Reich Gottes. Die ökumenische Bewegung Life and Work 1919–1937, 477; Wietschorke, J. Friedrich Siegmund-Schultze – ein biographisch-bibliographischer Abriss. – Rmt: Friedrich Siegmund-Schultze (1885–1969). Ein Leben für Kirche, Wissenschaft und soziale Arbeit. Hrsg. J. Wietschorke. Verlag W. Kohlhammer, Stuttgart, 2007, 148).

48. Seejuures arendasid Maailmaliidu esindajad suhteid nii tööerakonna kui ka konservatiividega, rääkimata liberaalidest, kelle liikmeskonda Dickinson ja mitmed Briti rahvuskomisjoni liikmed kuulusid. Briti rahvuskomisjon kohtus konservatiivist peaministri Stanley Baldwini ametiajal 1920. aastatel korduvalt peaministri residentsis tema kabineti liikmetega, eriti tihedaks kujunes koostöö seoses rahutemaatika käsitlemisega koolides. Isegi religiooni jahedalt suhtuv endine pea­­minister ja Briti välisminister Versailles’ rahukonverentsil Arthur Balfour toetas Maailmaliidu tege­vust ning leidis, et see tagab rahvusvahelistes suhetes parema olukorra. Maailmaliidu esin­da­­jate kohtumised peaministri residentsis toimusid ka tööerakondlasest peaministri Ramsay MacDonaldi ameti­ajal (Gorman, D. Ecumenical Internationalism: Willoughby Dickinson, the League of Nations and the World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches, 60–61).

49. Annual Report and Handbook of the World Alliance for International Friendship through the Churches, 1931. International Office, London, 1931, 78–79; Rouse, R., Stephen, C. H. (toim). A History of the Ecumenical Movement. Volume I. 1517–1948, 562.

50. Hudson, D. The Ecumenical Movement in World Affairs, 74–75.

51. Söderblom Lemmile 5.7.1917. Uppsala Universitetsbibliotek, Nathan Söderbloms brevsamling (UUB NSS), Uppsala, pag-mata. Rahvuskomisjoni loomise taustaks oli Söderblomi eesmärk inte­gree­rida Balti riikide luteri kirikud 1916. aastal tema algatusel loodud Põhjamaade kiriklikku koostöö­komiteesse (Kommitten för Kyrlig Samarbete i Norden). Seejuures toetas Söderblom eestlaste püüdlusi ja arenemist iseseisva kiriku loomise suunas. 1916. aastal saatis ta Villem Reimanile tele­grammi pärisorjuse kaotamise sajanda aastapäeva puhul, 1919. aastal toimunud teisest kiriku­kongressist võttis osa Rootsi kiriku esindaja. Söderblom saatis kongressile tervitustelegrammi, milles avaldas noorele kirikule toetust. 1921. aasta juunis andis Söderblom vaba rahvakiriku esi­mesele piiskopile Jakob Kukele apostliku suktsessiooni, mis oli ühtlasi kirikute koostöökomitee teoloogiliseks eelduseks ja tunnusjooneks. Sellele eelnevalt oli 1921. aasta märtsis toimunud Uppsalas Põhjamaade ja Balti riikide piiskoppide koosolek, mille järel esineti 1922. aastal Lutheri päevadel Wittenbergis ühtse Baltoskandia kirikublokina (Sild, O. Eesti kirikulugu: Vanimast ajast olevikuni. Akadeemilise Kooperatiivi Kirjastus, Tartu, 1938, 223; Rohtmets, P. Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku välissuhted aastatel 1919–1940, 49–50).

52. [1]        Minutes of International Committee 29.9.–3.10.1919. WCCA, 212.001, The World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches, Minutes, Documents, Reports and Correspondence, Minutes of Various Committees: August 2, 1914–April 16, 1923, 26.

53. Komisjoni kuulusid Kose koguduse õpetaja Harald Põld, Viljandi Pauluse koguduse õpetaja ja Eesti Asutava Kogu liige Jaan Lattik, Rootsi vähemusrahvust esindav Eesti Ajutise Valitsuse Rootsi rahvusminister ning Asutava Kogu liige Hans Pöhl ja Tartu ülikooli usuteaduskonda esindav süste­maatilise usuteaduse professor Adalbert von Stromberg (Lauha, A. Suomen kirkon ulkomaan­suhteet ja ekumeeninen osallistuminen 1917–1922. Suomen Kirkkohistoriallinen Seura, Helsinki, 1990, 184; Saard, R. Euroopa üldine kiriku ajalugu. Selle algusest kuni tänapäevani. Argo, Tallinn, 2005, 378).

54. Eesti II Kirikukongressi protokoll Tallinnas 10., 11. ja 12. septembril 1919. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistooriumi arhiiv (EELKKA), 38.

55. Lattik kirjeldab värvikalt koosoleku algul toimunud kokkupõrget Saksa ja Prantsuse delegaatide vahel, mille põhjuseks oli kirikute tegevus sõja ajal. Läbirääkimiste tulemusena õnnestus konflikt konverentsil lahendada. Lattik esines koosolekul Eestit tutvustava ettekandega (Lattik, J. Mu esimene reis diplomaatilise passiga. – Rmt: Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas, I. Toim R. Maasing, E. Blumfeldt, H. Kauri, V. Pekomäe. Kirjastus EMP, Stockholm, 1954, 216–219).

56. Made, V. Külalisena maailmapoliitikas. Eesti ja Rahvasteliit 1919–1946, 71.

57. Eesti Riigiarhiiv (ERA), f 31, n 1, s 1311, l 2–4.

58. Rohtmets, P. Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku välissuhted aastatel 1919–1940, 105.

59. Minutes of International Committee, August 24–30, 1928; Minutes of Administrative Board, August 11, 1925. WCCA, 212.002, World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Minutes, Documents, Reports and Correspondence. Minutes of Various Committees: April 16, 1923–April 29, 1930, 2, 17.

60. Tennmann, E. Varjatud varandus. Koost H. Runnel. Ilmamaa, Tartu, 1999, 536.

61. Tennmann Kukele 25.11.1922. EELKKA, Maailmaliit rahvusvahelise sõpruse edendamiseks kirikute kaudu 1921–1936, pag-mata.

62. The World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Handbook of the World Alliance, 1922. International Office, London, 1922, 61–62. Tennmannil oli põhi­mõtte­­liselt õigus. 1922. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eestis elavast 1 107 059 elanikust luterlasi 867 137 (78,3% kõigist Eesti elanikest), õigeusklikke 209 094, roomakatoliiklasi 2536, baptiste 5214 ja teistesse vabakogudustesse kuuluvaid inimesi 10 867. Ühtegi usulisse ühendusse ei kuulunud 3665 inimest, and­med puudusid 3677 inimese kohta (1922 a. üldrahvalugemise and­med. Vihik II. Üleriikline kokku­võte. Tabelid. Riigi Statistika Keskbüroo, Tallinn, 1924, 138–139).

63. The World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Handbook of the World Alliance, 1923. International Office, London, 1923, 68.

64. The World Alliance for Promoting Internatinal Friendship through the Churches. Handbook of the World Alliance, 1924. International Office, London, 1924, 66.

65. Rohtmets, P., Vihuri, V. Luterliku kiriku oikumeenilised suhted, 29–30.

66. The World Alliance for International Friendship through the Churches. Executive Office, New York, 1924, 6. Tema liikmelisus ülikooli esindajana on tõenäoliselt seotud Rahamäe valimisega kirikuvalitsuse liikmeks, mistõttu asus Rahamägi komisjonis kirikut esindama. Koppel esineb rahvus­komisjoni liikmeskonna nimekirjas ka veel 1925. aasta aastaraamatus.

67. Toomla, J. (koost). Valitud ja Valitsenud. Eesti parlamentaarsete ja muude esinduskogude ning valitsuste isikkoosseis aastail 1917–1999. Eesti Rahvusraamatukogu, Tallinn, 1999, 153–156.

68. Läti komisjoni 1923. aasta raportis on küll märgitud, et õigeusu kiriku kaasamine polnud veel ametlikult läbi viidud, kuid 1924. aastaks oli komisjon õigeusklike võrra täienenud. 1926. aasta raportis on konstateeritud, et rahvuskomisjoni kuuluvad kõikide Lätis registreeritud kristlike usuliste ühenduste esindajad. Soome rahvuskomisjon koosnes esialgu eri usuliste ühenduste esin­dajatest, kuid reorganiseeriti 1924. aastal ametlikuks kirikute ja teiste institutsioonide esindajaks. Piiskoppide konverents nimetas komisjoni kaks liiget, Soome luteri kiriku Soome ja Rootsi kogu­duste töötajate liidud nimetasid kumbki ühe liikme, õigeusu kirik ühe, Soome vabakirikud ühe, Helsingi ülikool ühe ning Haridusministeerium ühe liikme (The World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Handbook of the World Alliance, 1925. International Office, London, 1925, 81–82; The World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Handbook of the World Alliance, 1926. International Office, London, 1926, 107).

69. Luteri kirik osales aktiivselt kõikide suuremate oikumeeniliste liikumiste (Maailmaliit, Life and Work, Faith and Order) tegevuses, olles ka 1938. aastal loodava Kirikute Maailmanõukogu liige (Rohtmets, P. Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku välissuhted aastatel 1919–1940, 204–205; Vihuri, V. Hugo Bernhard Rahamägi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teine piiskop 1934–1939. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 2007, 203).

70. Täitevkomisjoni valitavate liikmete volitused kestsid aasta. Rahamägi valiti täitevkomisjoni ka 1936. aastal (Minutes of Management Committee, Chamby, Montreux, August 15–18, 1936. WCCA, 212.004, World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Minutes, Documents, Reports and Correspondence. Minutes of Various Committees: January 10, 1934–September 4, 1937, 6).

71. Nõukogu liikmeskonna moodustasid neli juhatuse liiget; kolm liiget luteri kirikust, kellele lisan­dusid üks liige luteri kiriku Saksa ja üks liige Rootsi praostkonnast; üks õigeusu kiriku sinodi nimetatud liige ning üks vene rahvusest õigeusklike esindaja; üks liige Tartu ülikoolist ja viimaks üks noorte esindajana (Rohtmets, P. Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku välissuhted aastatel 1919–1940, 116).

72. Jaak Taul oli Maailmaliidu noorsootöö komisjoni liikmena juba 1930. aastate algul Eestit esin­danud. Näiteks osales Taul 1933. aasta septembris Genfis toimunud Maailmaliidu ja liikumise Life and Work noorsootöö konverentsil (Burlingham Taulile 15.8.1933. Eesti Ajalooarhiiv (EAA), f 3150, n 1, s 380, pag-mata).

73. Luteri kiriku esindajatena kuulusid komisjoni piiskoplik vikaar Hans Kubu, assessor ja praost Jakob Aunver ning õpetaja Theodor Tallmeister; Rootsi praostkonna esindajana õpetaja Hjalmar Pöhl; Saksa praostkonna esindajana õpetaja Samuel Eberhard; õigeusu kiriku esindajana haridus­ministri abi Voldemar Päts; vene õigeusklike esindajana preester (1937. aastast ülempreester) Joann (Georgi) Aleksejev. Tartu ülikool oma esindajat komisjoni ei nimetanud (Eesti Rahvus­nõukogu koosoleku kutse 22.2.1938. EELKKA, Maailmaliit rahvusvahelise sõpruse edenda­mi­seks kirikute kaudu, 1937–1938, pag-mata).

74. Selline otsesõnu keelav regulatsioon seaduses puudus, mistõttu on tegemist ministeeriumi tõl­gendusega (Maailma Liit Rahvusvahelise Sõpruse Edendamiseks Kirikute Kaudu. Eesti Rahvus­nõukogu Põhikiri 1.3.1938. EELKKA, Maailmaliit rahvusvahelise sõpruse edendamiseks kirikute kaudu 1937–1938, pag-mata; Siseministri otsus 30.6.1938. EAA, f 3150, n 1, s 380, l 101).

75. [1]        Minutes of Management Committee, April 14–15, 1921; September 14–15, 1921. WCCA, 212.001, World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Minutes, Documents, Reports and Correspondence. Minutes of Various Committees: August 2, 1914–April 16, 1923, pag-mata. Samal ajal kaaluti ka komisjoni asutamist Ukrainas. 1921. aasta augustis teatas Söderblom Dickinsonile, et Ukraina kultusasjade minister oli rahvuskomisjoni asutamisse positiivselt suh­tu­nud (Söderblom Dickinsonile 6.8.1921. UUB NSS, pag-mata).

76. Dam, H. Der Weltbund für Freundschaft der Kirchen 1914–1948, 83.

77. Tennmann Westmanile 15.3.1922. UUB NSS, pag-mata.

78. Minutes of the Management Committee, April 2–4, 1924. WCCA, 212.002, World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Minutes, Documents, Reports and Correspondence. Minutes of Various Committees: April 16, 1923–April 29, 1930, pag-mata.

80. Minutes of Management Committee, August 31–September 2, 1926; Minutes of Management Committee, July 27–29, 1927. WCCA, 212.002, World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Minutes, Documents, Reports and Correspondence. Minutes of Various Committees: April 16, 1923–April 29, 1930, 8, 11. Küll aga võeti koosolekul vastu otsus, et Maailmaliit toetab usuteaduse üliõpilaste koolitamist Vene luterlaste teenimiseks.

81. Märkimisväärsel kombel on 1925. aastal Stockholmis toimunud Maailmaliidu konverentsil esi­tatud Eesti rahvuskomisjoni aruandes mainitud, et riigipöördekatse tõttu on ka suhted õigeusu kirikuga keerulisemaks muutunud. Komisjoni töös teadaolevalt pingeid ei esinenud (The World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Meeting of the International Committee, Stockholm, August 6–8, 1925. Minutes. International Office, London, 1925, 60).

82. 1939. aastal Riias toimunud kolmandal Balti regiooni konverentsil Vene küsimust lähemalt ei aru­ta­tud, küll aga oli kohtumise päevakorras üldteemana kirikute võitlus ateismi ja kristlusevastase propaganda vastu (3. Riga, June 26–30 1939. Baltic Regional Conference. WCCA, 212.011, World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Minutes, Documents, Reports and Correspondence. Conferences: 1938–1947, pag-mata).

83. 1. Riga, May 6–8, 1924. Baltic conference by Rev. Alexander Ramsay. WCCA, 212.007, World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Minutes, Documents, Reports and Correspondence. Conferences: 1924–1931, 3.

84. Die Baltische Regionalkonferenz 1924, I. Die kirchliche Lage in Russland. EELKKA, Maailma Liit Rahvusvahelise sõpruse edendamiseks kirikute kaudu 1921–1936, pag-mata.

85. Dam, H. Der Weltbund für Freundschaftsarbeit der Kirchen 1914–1948, 311.

86. Die Baltische Regionalkonferenz 3.–6. September 1935. EELKKA, Maailma Liit Rahvus­vahelise sõpruse edendamiseks kirikute kaudu 1921–1936, 3.

87. Made, V. Külalisena maailmapoliitikas. Eesti ja Rahvasteliit 1919–1946, 69.

88. Pesonen, N. Valtionkirkosta vapaakirkoksi? Viron evankelis-luterilaisen kirkon jär­jestys­muodon kehitys 1919–1925. Suomen Kirkkohistoriallinen Seura, Helsinki, 2004, 105–109.

89. The World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Handbook of the World Alliance, 1927. International Office, London, 1927, 84.

90. Rahamägi, H. B. Eesti evangeeliumi luteri usu vaba rahvakirik vabas Eestis. Acta et Commen­tationes Universitatis Tartuensis (Dorpatensis), B, Humaniora, X1. Tartu, 1926, 39.

91. Ketola, M. The Nationality Question in the Estonian Evangelical Lutheran Church, 1918–1939. Suomen Kirkkohistoriallinen Seura, Helsinki, 2000, 162–163. Söderblom oli 1921. aastal õnnis­ta­nud ametisse ka piiskop Kuke.

92. Läti kiriklikest oludest. – Eesti Kirik, 1933, 8, 61.

93. Kiriklikkeilt konwerentsidelt Stockholmis. – Eesti Kirik, 1925, 38, 300–301.

94. Eesti visiidi ajal kohtus Dickinson juba varasemast ajast tuttava välisminister Karl Robert Pustaga ja mõistagi kirikujuhtide ning rahvuskomisjoni esindajatega. Saksa praostkonna esindajatega Dickinson teadaolevalt ei kohtunud (Rahwasteliidu ühingute liidu esimees sir Dickinson. – Kaja, 1925, 173, 3; Inglise kuninga nõunik Dickinson Tallinnas. – Postimees, 1925, 190, 1).

95. Kasutades ära seadusega antud võimalust, registreerisid mitmed saksa kogudused end iseseis­vatena. See tähendas, et kogudused ei allunud luteri kiriku konsistooriumile. Saksa kogudustele lisaks registreerisid end iseseisvatena ka usuliste seisukohtade kaitsmise põhjusel iseseisvust soovinud kogudused (Rohtmets, P. Teoloogilised voolud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirikus aastatel 1917–1934. (Dissertationes Theologiae Universitatis Tartuensis, 26.) Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 2012, 342–364).

96. Hugo Bernhard Rahamäe abikaasa Edith üritas saksa praosti kiriku juhtkonnaga eraviisiliselt lepitada ja kutsus selleks kokku koosoleku. Eesti pool pidas seda tulemuslikuks, saksa pool aga luhtunuks, kuna kiriku juhtkond ei taganenud oma seisukohtadest (Ketola, M. The Nationality Question in the Estonian Evangelical Lutheran Church, 1918–1939, 209–210).

97. Tennmann, E. Rahvusvahelised kirikute koonduspüüded. – Usuteadusline Ajakiri, 1926, 1, 28–37; 1927, 3, 127–138; 1927, 4, 174–194; 1928, 3, 97–107.

98. Tennmann Kukele 25.11.1922. EELKKA, Maailma Liit Rahvusvahelise sõpruse edendamiseks kirikute kaudu 1921–1936, pag-mata.

99. Martna, M. Genfi protokoll. – Vaba Sõna, 1925, 7/8, 195.

100. Vt lähemalt Rohtmets, P. Teoloogilised voolud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirikus aastatel 1917–1934.

101. Üleilmne “tegeliku ristiusu konwerents” ja selle wastaswool. – Meie Kirik, 1925, 6, 45–46; Stockholmi konwerentsi hindamine. – Meie Kirik, 1925, 42, 337.

102. Eesti Rahvusnõukogu juhatuse koosoleku protokoll 24.4.1939. EAA, f 3150, n 1, s 381, pag-mata.

103. Luteri kirik oli 1938. aastal kirjutanud alla lepingu Inglise kirikuga. Kiriku Inglise orien­tat­sioon valmistas Saksmaaga suhteid tihendavatele Eesti riigijuhtidele probleeme ja põhjustas pingeid kiriku ning riigi suhetes, süvendades umbusaldust ka luteri kiriku piiskopi Rahamäe suhtes. Ka Maailmaliit seostus Inglise orientatsiooniga (Vihuri, V. Piiskop Rahamägi ja luterlik kirik vaikival ajastul. – Ajalooline Ajakiri, 2008, 3, 125, 235).

104. Made, V. Külalisena maailmapoliitikas. Eesti ja Rahvasteliit 1919–1946, 286. Pärast kolme Balti riigi sõlmitud Balti Liidu lepingu allkirjastamist 1934. aastal kasvas tegevusaktiivsus mõneks aastaks.

105. Nagu ta 1928. aastal ise tunnistas, “ei ole Eestis ega mõneski naaberriigis naljalt kedagi minu kõrwal, kes kiriklistes ühendus- wõi koonduspüüetes nii huwitatud asjatundja oleks” (Tennmann, E. Wahekordade selgituseks. – Protestantline Ilm, 1928, 8, 122).

106. Ausekretäre oli kokku kaheksa ja nad kuulusid kõik organisatsiooni juhtivkomisjoni, jäädes positsiooni poolest alla vaid liidu presidendile ning asepresidentidele. Ausekretärideks olid: Willougby Dickinson Suurbritanniast, Hamilcar Alivisatos Kreekast, Henry Atkinson Ameerika Ühendriikidest, Cesare Gay Itaaliast, Jules Jézéquel Prantsusmaalt, Paul Sandegren Rootsist, Friedrich Siegmund-Schultze Saksamaalt ja Eduard Tennmann Eestist (The World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Handbook of the World Alliance, 1929. International Office, London, 1929, 8).

107. Minutes of the Management Committee, April 2–4, 1924. WCCA, 212.002, World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Minutes, Documents, Reports and Correspondence. Minutes of Various Committees: April 16, 1923–April 29, 1930, 18.

108. 1924. aasta septembris prof Choisyle ja peapiiskop Söderblomile esitatud kava järgi tegeles akadeemia järgmiste aladega: ajalugu, usuteadus, filosoofia, õigus, majandus, kirjandus ning pedagoogika (Documents of Prof. Choisy, Friedens-Akademie. WCCA, 241.1.001. Life and Work. Historical papers, 241.001. Life and Work. Stockholm 1925, dateerimata; Tennmann Choisyle 16.9.1924. UUB NSS, pag-mata).

109. The World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Meeting of the International Committee, Stockholm, August 6–8, 1925. Minutes. International Office, London, 1925, 21–22.

110. Rahamägi väitis, et just tema oli Tennmannile ühel hilisel õhtutunnil rahuküsimuse teadusliku käsitlemise mõtte andnud (Tennmann, E. Rahvusvahelised kirikute koonduspüüded. – Usutea­dusline Ajakiri, 1928, 3, 136). Tennmanni tegevusaktiivsust mõjutas ka tüli tema teenitavas Maarja-Magdaleena koguduses. Tüli päädis Tennmanni vabastamisega koguduse vaimuliku ametist. Tennmanni kaebus vaimulikule ülemkohtule jäeti 9. mail 1930 toimunud istungil rahul­da­mata (Väljavõte-ärakiri, Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku Vaimulik Ülemkohus, 28.12.1934. EELKKA, Eduard Tennmanni isikutoimik, pag-mata).

111. The World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Handbook of the World Alliance, 1929. International Office, London, 1929, 90. 1929. aasta usuteadlaste konverentsil sellist ettepanekut tõepoolest toetati (Usuteadlaste konverentsi protokoll Tartus 22., 23. ja 24. jaanuaril 1929. EELKKA, 2p).

112. Tennmann, E. Usk ja majandus. Noor-Eesti Kirjastus, Tartu, 1938, 137. Ülikooli valitsus kin­nitas instituudi 1930. aasta märtsis (Tartu Ülikooli Usuteaduskonnakogu koosoleku protokoll 1.4.1930. EAA, f 2100, n 5, s 4, l 39).

113. Tennmann, E. Varjatud varandus, 536.

114. Tennmann Söderblomile 10.1.1927, 30.1.1927. UUB NSS, pag-mata.

115. Panga asutajad pöördusid luteri kiriku praostkondade sinodite poole, et leida toetust mõttele koguduste ja nende liikmete raha paigutamisest panka. Praostkondade vastukaja oli mitme­sugune: näiteks 1927. aasta Saaremaa sinodil teatati, et Saaremaa praostkond on liiga vaene, et kaasa lüüa, ja seetõttu jäädakse panga suhtes äraootavale seisukohale. Viru praostkonna sinodil soovitati aga kõikidel kogudustel panga liikmeks astuda (Saaremaa praostkonna sinodi proto­koll 17.5.1927. EELKKA, Kirjavahetus Saaremaa praostkonnaga 19.9.1919–7.10.1938, pag-mata; Viru praostkonna sinodi protokoll 30.–31.5.1927. Kirjavahetus Viru praostkonnaga 27.2.1920–15.11.1938, pag-mata).

116. Samal, 1926. aastal muudeti panga nimi Eesti Koguduste Pangaks. 1930. aastaks olid panga struktuur ja nimi taas muutunud. Panga nimeks sai esialgu Kinnisvaraomanikkude Pank ja see liitus 1933. aastal Tartu Majaomanike Pangaga (Peakoosoleku otsus 26.12.1926; Koguduste­panga uus nimetus “Kinnisvaraomanikkude pank” 17.12.1930; Majandusministeeriumi krediidi­asutuste inspektor Kinnisvaraomanikkude Panga juhatusele 24.5.1933. ERA, f 14, n 8, s 10, l 10, 55, 71).

117. Tennmann, E. Usk ja majandus, 7.


Back to Issue