ESTONIAN ACADEMY
PUBLISHERS
eesti teaduste
akadeemia kirjastus
PUBLISHED
SINCE 1997
 
Acta cover
Acta Historica Tallinnensia
ISSN 1736-7476 (Electronic)
ISSN 1406-2925 (Print)

SAKSA MIGRATSIOONIST LIIVIMAALE KESKAJAL KRIITILISI MÄRKMEID; PP. 16–36

Full article in PDF format | doi: 10.3176/hist.2011.2.02

Author
Priit RAUDKIVI

Abstract

Eesti ja Läti ajaloos etendasid 12. sajandi lõpust kuni 1939. aasta Umsiedlung’ini märkimis­väärset osa sakslased. Baltisaksa ajalookirjutus, mis teadusliku distsipliinina hakkas jõudsalt arenema 19. sajandi teisel poolel, domineeris oma seisukohtadega Vana-Liivimaa, st Eesti ja Läti keskaja olemusest kuni kohalike rahvuslike ajalooteaduste tekkeni 20. sajandil. Üheks selle dominantseks jooneks oli sakslaste rolli tähtsustamine ja põlisrahvaste paigutamine ajaloofaktorina marginaal­sesse osasse. Baltisaksa ajalookirjutusliku traditsiooni kujunemine langes perioodi, mil selle rahvus­grupi seisund tsaaririigis oli kõikuma löönud. Ent 1871. aastal leidis aset Saksamaa ühendamine, millele Baltimail entusiastlikult kaasa elati. Suure tõenäosusega pärinevad baltisaksa historio­graafia ajalookirjutuslikud impulsid ja arusaamad sellest, kuidas “maailm toimib”, Saksamaalt ning langevad perioodi, mil tunti 1871. aastaga seonduvast uhkust ja joovastustki. Baltisaksa historio­graafia on püüdnud keskaegse Liivimaa ja 19/20. sajandi saksluse vahele tugevat silda ehitada. Rahvas ongi peamiseks analüütiliseks kategooriaks, millega narratiivis kas otse või kaude operee­ritakse. Sealjuures on dominantseks jooneks saksa rahvusliku ühtsuse rõhutamine juba keskajast alates. Rahvuse kui analüütilise kategooria kasutamisel keskaja ajaloost kirjutades on aga palju küsi­tavusi. Enamasti on historiograafid omistanud sellele mõistele keskaja kontekstis uusaegse sisu. Artiklis on püütud saksa rahva ühtsuseidee realiseerumist keskaegsel Liivimaal vaidlustada ja näi­data, et ühiskondlik-seisuslik kuuluvus kaalus oletatava rahvusliku ühtekuuluvustunde üles. Pealegi ei ole võimalik ehitada kindlat silda Liivimaa keskaegsete ühiskondlike struktuuride ja neid täitnud saksa keeleruumist pärit inimeste ning baltisaksluse vahele nii, nagu vastav identiteet uusajal kuju­nema hakkas. Liivimaa keskaegsed katoliiklikud struktuurid ja inimesed nende sees ei olnud tule­vikku silmas pidades jätkusuutlikud. Liivimaa sõdade algaastatel kadusid mitmed keskaegsed inimühen­du­sed (ordu, katoliiklikud piiskopkonnad, vaimulikud ordud), jätmata endast maha reaalset vere­sidemele tuginevat jälge. Baltisaksa ajalookirjutus välistab ka igasuguse võimaluse saksa ja kohaliku rahvastiku põimumiseks perekondlikul tasandil keskajal. Autor pole aga sugugi nii skeptiline. Vallu­tusega teravasse konfrontatsiooni sattunud poolte vahel on sõlmunud abielusidemeid ka mujal, näiteks normannide ja anglosakside vahel pärast 1066. aasta Hastingsi lahingut Inglismaal. Nii Liivi­maa vasalliinstitutsiooni puhul kui ka linnaühiskonnas pidid sidemed kohaliku rahvastiku ja sisse­rändajate vahel sõlmuma. Kindlaid andmeid saksa naiste saabumisest, tasakaalustamaks siinset meeste maa­ilma, paraku pole. Sakslaste sisserändel võib üldse mitmeid jõnkse sees olla ja seda eelkõige Saksamaad laastanud epideemiate, eriti aga keskaegset Euroopat lainetena laastanud katku tõttu. Siinse saksa idaasustuse kujunemine vajab tungivalt võrdlevat historiograafilist revisjoni. Vastasel korral kirju­tatakse jätkuvalt ümber 19. sajandi ja 20. sajandi esimese poole baltisaksa mõtte­tsentri­test lähtuvaid vaateid Liivimaa ajaloole.


References

1. Reynolds, S. Fiefs and Vassals: the Medieval Evidence Reinterpreted. Oxford University Press, 1994, 544 p. Autor vaidlustab sügavalt juurdunud arusaamu feodaalsuhetest ja leiab, et ajaloolise praktika analüüs räägib hoopis teist keelt. Feodalism, nii nagu sellest traditsiooniliselt aru saa­dakse, on oma sisu poolest hoopis uus- ja uusima aja juristide looming. Olgu lisatud, et umbes samu mõtteid avaldas juba 1970. aastal Moskvas ilmunud käsitluses Aron Gurevitš. Tema arva­mused feodalismist olid tollastes tingimustes sedavõrd ketserlikud, et tõid autorile kaasa paksu pahandust. Selle kohta vt Mazour-Matusevich, Y., Bledsoe, S. On concepts, history and auto­biography: an interview with Aron Gurevich. – The Medieval History Journal, 2004, 7, 2, 169–197; Reynolds, S. Kingdoms and Communities in Western Europe 900–1300. Oxford University Press, 1997, 387 p. Viimati viidatud raamatus on analüüsitud keskaegse ühiskonna ühtekuuluvus­praktikaid.

2. http://www.history.ac.uk/makinghistory/resources/interviews/Reynolds_Susan.html (16.2.2011).

3. Tõde, mõisted ja ajalooline sotsioloogia. Intervjuu Paul Veyne’iga. – Rmt: Veyne, P. Kas kreek­lased uskusid oma müüte? Essee konstitueerivast kujutlusvõimest. Varrak, Tallinn, 2006, 205 jj.

4. Ohtude kohta, mida tänapäeva sotsiaalteaduste pimesi rakendamine humanitaarteadustes endaga kaasa võib tuua, vt Sang, J. Teadusröögatused ja moe viimane sõna. – Keel ja Kirjandus, 2007, 10, 829–830.

5. Vt selle kohta: Geschichte des deutschbaltischen Geschichtsschreibung. Hrsg. von G. v. Rauch. (Ostmitteleuropa in Vergangenheit und Gegenwart, 20.) Böhlau, Köln, 1986, 203–232.

6. Herderi mõte on edasi antud järgneva uurimuse vahendusel: Smith, A. D. Chosen People. Sacred Sources of National Identity. Oxford University Press, 2003, 38.

7. Siinkirjutajal puudub vähimgi ettekujutus, millises võtmes on kirjutatud Eesti ajaloo II köide, mille käsikiri peaks valmis olema ja ootab trükikotta minekut. Baltisaksa ajalookirjutuse kohta on autor teinud järelduse kolme käsitluse põhjal: Deutsche Geschichte im Osten Europas. Baltische Länder. Hrsg. von G. v. Pistohlkors. Siedler, Berlin, 1994; Sozialgeschichte der baltischen Deutschen. Hrsg. von W. Schlau. Verlag Wissenschaft und Politik, Köln, 2000; Tausend Jahre Hachbarschaft. Die Völker des baltischen Raumes und die Deutschen. Hrsg. von W. Schlau. Bruckmann, München, 1995.  

8.      Et Saksamaa ühendamine kutsus vähemalt osas baltisakslastes esile patriootilisi tundeid, selle kohta vt Wittram, R. 1870/71 im Erlebnis der baltischen Deutschen. – Rmt: Rückkehr ins Reich. Vorträge und Aufsätze aus den Jahren 1939/1940. Koost R. Wittram. Universitätsbuchhandlung Kluge & Ströhm, Posen, 1942, 73–86.

9. Vt Undusk, J. Retooriline suund eesti nõukogude ajalookirjutuses. – Rmt: Võim ja kultuur. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu, 2003, 41–68. Jaan Unduski tähelepanekud retoorikast eesti ajaloo­kirjutuses on huvitav lugemismaterjal ja pakub mitmeplaanilist mõtlemisainet. Autor on lähtunud põhimõttest, et mis keelel, see (ilmselt ka) meelel, st nõukogudeaegne ajalookirjutus on siiras. Aga kas me tohime seda uskuda? Kui nii, siis kas peaksime tõe pähe võtma ka näiteks kõik Kolmanda Riigi ajal ajakirjas Jomsburg avaldatud seisukohad saksa rahva ajaloolis-tsivilisa­toorsest missioonist, mille autoriteks on baltisaksa tagataustaga ajaloolased?

10. Etnilise kategooria kasutamine keskaega käsitlevas ajalookirjutuses pole muidugi ainuomane saksa kultuuriruumile. Sama kohtab näiteks šotlaste juures, kelle keskajakäsitluste domineeriv liin on üles ehitatud keldi (šoti) ja mittekeldi (valdavalt inglise) kultuurilistele vastuoludele. Vt nt Hammond, M. H. Ethnicity and the writing of medieval Scottish history. – The Scottish Historical Review, 2006, 85, 1, 1–27.

11. Kuidas etnonüüm sakslased on üldse kasutusele tulnud, selle kohta vt Ehlers, J. Die Entstehung des Deutschen Reiches. Enzyklopädie deutscher Geschichte. Bd. 31. Die Wissenschaftsverlag der Oldenbourg Grupe, Oldenbourg, 2010, 45 jj. 

12. Sheehan, J. J. What is German history? Reflections on the role of the nation in German history and historiography. – The Journal of Modern History, 1981, 53, 1, 1 jj; väidetavalt hakkas saksa ühtsustunne endast märku andma alles 16. sajandil seoses reformatsiooniga, vt Dann, O. Nation und Nationalismus in Deutschland. 3. Auflage. C. H. Beck, 1992, 42 jj.

13. Minu kasutada olnud käsitlustest tõstaksin esile: Iggers, G. Deutsche Geschichtswissenschaft. Eine Kritik der traditionellen Geschichtsauffassung von Herder bis zur Gegenwart. C. H. Beck, München, 1971.

14. Smith, A. D. National identities: modern and medieval? – Rmt: Concepts of National Identity in the Middle Ages. Toim S. Forde, L. Johnson, A. V. Murray. Leeds Texts and Monographs, Leeds, 1995, 21–46; Smith, A. D. The problem of national identity: ancient, medieval and modern? – Rmt: Smith, A. D. Myths and Memories of the Nation. Oxford University Press, 2002, 97–125.

15. Vt nt Bartlett, R. Medieval and modern concepts of race and ethnicity. – Journal of Medieval and Early Modern Studies, 2001, 31, 1, 39–56; Hoppenbrouwers, P. Such stuff as people are made on: ethnogenesis and the construction of nationhood in medieval Europe. – The Medieval History Journal, 2006, 9, 2, 195–242.

16. Paul Görlich avaldas 1964. aastal uurimuse, mille raames otsiti rahvusliku eneseteadvuse jälgi 12.–14. sajandi kroonikatest. Autor jõudis järeldusele, et ennekõike on kroonikates räägitud vastasseisust kristlaste ja mittekristlaste vahel ning et n-ö rahvuslik eneseteadvus peegeldub tekstidest nõrgalt. Vt Görlich, P. Zur Frage des Nationalbewusstseins in Ostdeutschen Quellen des 12. bis 14. Jahrhunderts. (Wissenschaftliche Beiträge zur geschichte und Landeskunde Ost-Mitteleuropas, 66.) Johannes Gottfried Herder-Institut, Marburg, 1964, 213 jj.

17. Pitz, E. Papstreskript und Kaiserreskript. (Bibliothek des Deutschen Historischen Institut in Rom, 36.) Tübingen, 1971; vaimustatud vastukaja pole E. Pitzi väited leidnud ka 5. ja 7. viites osun­datud kirjanduses. Ainus, kes sellele positiivselt reageeris, oli Manfred Hellmann: Hellmann, M. Altlivland und das Reich. Das Problem ihrer gegenseitigen Beziehungen. (Pilosophisch-historische Klasse. Sitzungsberichte.) Bayerische Akademie der Wissenschaften, München, 1989, 6.

18. 12.–14. sajandil toimunud protsessi, kuhu kuulub ka saksa asustuse kujunemine Liivimaal, on tähistatud erinevate terminitega. Lääne-Euroopa historiograafias, sealhulgas ka vanemas saksa ajalookirjutuses, on selle tähistamisel kasutatud enamasti sõna kolonisatsioon. Saksa historio­graafias, eriti 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul, on sellele terminile tihti antud täpsustavat “lisaväärtust” sõnadega Germanisation või Germanisierung (vt Piskorski, J. M. Die deutsche Ostsiedlung des Mittelalters in der Entwicklung des östlichen Mitteleuropa. Zum Stand der Forschung aus polnischen sicht. (Jahrbuch für die Geschichte Ost- und Mitteldeutschlands, 40.) Tübingen, 1991, 32, Anm. 18). Tänapäeva poola, tšehhi ja vene erialases historiograafias on termin kolonisatsioon  kasutusel, ilma et selle all mõistetaks midagi alandavat või halvustavat (vt Graus, F. Die Problematik der deutschen Ostsiedlung aus tschechischen Sicht. – Rmt: Die deutsche Ostsiedelung des Mittelalters als Problem der europäischen Geschichte. Hrsg. von W. Schlesinger. Sigmaringen, Thorbecke, 1975, 31 jj). Poolakate keelekasutus on siiski pisut nüansseeritum, nimelt teevad nad vahet sõnadel kolonista ja kolonisator. Esimese sisu kattub saksakeelse sõnaga Kolonist, sõna Siedlerümberasuja – kasutatakse enamasti keskaja kon­tekstis. Teisel juhul on aga termini sisu politiseeritud, sest sellega tähistatakse Bismarcki-aegset poolakate vastu suunatud asustustegevust, kuid samavõrra ka Kolmanda Riigi aktsiooni, mille käigus poolakad deporteeriti ja asendati Eestist ning Lätist  Umsiedlung’i käigus lahkunud balti­sakslastega (vt Piskorski, J. M. Die deutsche Ostsiedlung, 81–82). Teise maailmasõja järgse saksa historiograafia puhul tuleb eristada endise Saksa Demokraatliku Vabariigi ja Saksamaa Liit­vabariigi ajaloolaste keelekasutust. Endises DDR-is kasutati nõukogude historiograafia mõjul enamasti termineid Ostexpansion või feudale Ostexpansion, millel on kahtlemata juures kindel, kogu nähtusele negatiivset poliitilist värvingut andev tonaalsus. Sõjajärgses Saksamaa Liit­vabariigis pole terminoloogilist ühtsust saavutatud. Algselt oli kasutusel deutsche Ostbewegung, seejärel kogus toetust Walter Schlesingeri ja František Grausi juurutatud deutsche Ostsiedlung, aga mõningatel juhtudel ka Landesausbau (vt Piskorski, J. M. Die deutsche Ostsidelung, 83). Kahjuks tuleb jälle tõdeda, et Teise maailmasõja järgsel Liivimaa ajaloo historiograafial puudub tänapäevase Ostsiedlung’i-problemaatikaga resonants. Sellel on selged põhjused, millele on juba eelnevalt vihjatud: nimelt puudub meil elav diskussioonipartner.

19. Arbusow, L. Die deutsche Einwanderung im 13. Jahrhundert. – Rmt: Baltische Lande. Bd. 1. Ostbaltische Frühzeit. Hrsg. von C. Engel. Verlag von S. Hirzel, Leipzig, 1939, 355 jj.

20. Norbert Eliase formuleeritud figuratiiv-sotsioloogiline arusaam ühiskonna toimimisest võiks Liivimaa mõistmisel suure lisaväärtusega olla. Vt nt Emirbayer, M. Manifesto for relational sociology. – American Journal of Sociology, 1997, 1007, 2, 281–317.

21. Palli, H. Eesti rahvastiku ajalugu aastani 1712. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn, 1996, 34.

22. Võimusotsioloogiliselt on saksa külaühiskonna kujunemine omaette keeruline protsess. Selle kohta vt Higounet, C. Die deutsche Ostsiedlung im Mittelalter. Deutscher Taschenbuch Verlag, München, 1990, 248 jj.

23. Arutluskäiku vt Palli, H. Eesti rahvastiku ajalugu, 40.

24. Higounet, C. Die deutsche Ostsiedlung, 280; Bergdolt, K. Der schwarze Tod in Europa. Die Grosse Pest und das Ende des Mittelalters. Verlag C. H. Beck, 2003, 191 jj. 

25. Bailyn, B. The challenge of modern historiography. – The American Historical Review, 1982, 87, 1, 9–10.
http://dx.doi.org/10.2307/1863306

26. Hellmann, M. Die Anfänge christlicher Mission in den baltischen Ländern. (Vorträge und Forschungen. Konstanzer Arbeitskreis für mittelalterliche Geschichte. Sonderband, 37.) Jan Thorbecke Verlag, Sigamaringen, 1989, 35.

27. Samas.

28. Ülevaatlikult: Raudkivi, P. Vana-Liivimaa maapäev. Ühe keskaegse struktuuri kujunemislugu. Argo, Tallinn, 2006, 32 jj.

29. Brodman, J. W. Rule and identity: the case of the military orders. – The Catholic Historical Review, 2001, 88, 3, 383–400. 
http://dx.doi.org/10.1353/cat.2001.0088

30. Zimmermann, H. Der Deutsche Orden in Siebenbürgen. Eine diplomatische Untersuchung. Böhlau, Köln, 2000.

31. Rüütelvendade kohta on avaldatud eeskujulik eriuurimus, mis sisaldab mitmetahulist andme­baasi analüüsi: Ritterbrüder im livländischen Zweig des Deutschen Ordens. Hrsg. von L. Fenske, K. Militzer. (Quellen und Studien zur baltischen Geschichte, 12.) Böhlau, 1993. Samas paneb mõtlema nn casus Ykemele (1272. aastast), kelle puhul võis nime järgi otsustades tegemist olla liivlasega (Ritterbrüdrer, 744).

32. Vt Raudkivi, P. Vana-Liivimaa maapäev. Ühe keskaegse struktuuri kujunemislugu, 72 jj.

33. Samas, 34–35.

34. Lukas, T. Tartu toomhärrad 1224–1558. Tartu Ülikooli Kirjastus, 1998.

35. Samas, 134 jj.

36. Samas, 132.

37. Eesti talurahva ajalugu. I köide. Olion, Tallinn, 1992, 197 jj.

38. Stafford, P. Women and the Norman conquest. – Transactions of the Royal Historical Society, 1994, 6 Series, 4, 221–249; Thomas, H. M. The English and the Normans. Ethnic Hostility, Assimilation, and Identity. Oxford University Press, 2008, 138 jj.

39. Johansen, P. Die Estlandliste des Liber Census Daniae. F. Wassermann, Reval, H. Hagerup, Kopenhagen, 1933, 712.

40. Kalling, K. Paleoantropoloogilisi andmeid Tartu Jaani kiriku kalmistu 13.–14. sajandi matuste kohta. – Rmt: Tartu arheoloogiast ja vanemast ehitusloost. Artiklite kogumik. Toim H. Valk. (Tartu Ülikooli Arheoloogia Kabineti toimetised, 8.) Tartu, 1995, 47–58.

41. Vt nt Ibs, J. H. Die Pesti in Schleswig-Holstein von 1350 bis 1547/48: eine sozialgeschichtliche Studie über ein wiederkerende katastrophe. (Keieler Werstücke: Reihe A. Beiträge zur schleswig-holsteinischen und skandinavischen Geschichte, 12.) Frankfurt am Main, 1994.

42. Jürgen Beyer on hiljuti Vikerkaare veergudel toonud käibele tabava sõnapaari: allikapositivistlik pettejäreldus. Nimelt leiab ta, et kui otsustada 19. sajandil kogutud rahvaluule alusel, siis järel­dub kergesti, et eesti rahvas ei ropendanud ega teinud nilbeid nalju mitte iialgi, sest rahva­luulekogudes seesugust materjali ju pole (Beyer, J. Kas folkloristid uurivad rahva jutte? – Vikerkaar, 2011, 2–3, 52–65). Eks umbes sama on Liivimaa ajalooga, mille narratiivi loomisel on n-ö kõva liini positi­vistid lähtunud põhimõttest, et mida kirjalikud allikad ei kajasta, seda pole olnud.


Back to Issue