ESTONIAN ACADEMY
PUBLISHERS
eesti teaduste
akadeemia kirjastus
PUBLISHED
SINCE 1997
 
Acta cover
Acta Historica Tallinnensia
ISSN 1736-7476 (Electronic)
ISSN 1406-2925 (Print)

RIIK, VÕIM JA LEGITIIMSUS EESTIS AASTAIL 1917–1920; 71–79

Full article in PDF format

Author
Olavi ARENS

Abstract

Annotatsioon.

Artiklis on riiki defineeritud kui organisatsiooni, mis teostab suveräänset võimu kindlal terri­tooriumil. Pärast Venemaa kui riigi lagunemist 1917. aastal saame riiklikust võimust Eestis rääkida jälle alles alates 1919. aastast. Vahepealse aja kohta peame sõna võim kasutama teises tähenduses kui suveräänne võim. Selleks on vaja täpsustada, kui palju (või kui vähe) Maapäeval, nõukogudel, sõjaväeüksustel, Saksa sõjaväel jne tegelikult Eestis võimu oli ja kuivõrd nad suutsid seda legiti­meerida. Deklaratsioonid võimu ülevõtmisest ei peegelda tihti seda reaalsust. 

 Summary.

The article begins with definitions of state, power, and legitimacy. While we can define the state as an organization exercising sovereign power over the population of a given territory, power is harder to define. Power can mean the sovereign power of a state, but most often it means less than that. In the latter case power needs to be defined by the circumstances in which it is used. Finally, we need to ask what creates the political legitimacy of states.

Following the February Revolution, Russian political leaders wished to establish a new political structure for the Russian state where power would be decentralized and the political order would be legitimized by a constitution. Estonian political leaders were able to seize the favorable political moment to obtain from the Provisional Government a statute that brought about the administrative unification of the territory of Estonia and provided an elected institution that was to be responsible for the local governmental institutions of Estonia including schools and local law enforcement. Newly democratically elected town and commune assemblies were to be part of the new structure. The form of this political structure was that of self-government, but the content from the perspective of Estonian political leaders after the February Revolution was to be political autonomy for Estonia. This institution building of 1917 became the pre-history of the construction of the Estonian state in 1918–1919. 

A competing state-building experiment via the soviets also took place in Estonia during this period. The soviets in Estonia were initially dominated by Russian soldiers and workers. However, with time, Estonian Bolsheviks were able to bring Estonian workers into their movement and later also secure support from segments of the rural population with their agrarian politics. The Bolshevik goal in Estonia was to participate in the building of fairly centralized state structure in Russia based on Bolshevik economic policies.

Following the seizure of power in Petrograd by the Bolsheviks in October, the Bolsheviks in Estonia also began the take-over of state and self-governmental institutions in Estonia. Power in Estonia, however, in 1917 was not as simple to define as perhaps before 1917. The Bolsheviks needed to take over not one or two, but numerous institutions. In fact, actual state power in Estonia eluded them as the Bolsheviks failed to gain control of Estonian military units, elements of Estonian society, and failed the test of elections to the Estonian Constituent Assembly. It is argued that the prime reason for this failure was an inability to articulate a coherent national vision for Estonia.

With the defeat of Germany in the War and the end of the German occupation in November 1918, state building in Estonia again commenced based on the institutions created in 1917. We can perhaps seriously begin to talk about the existence of an Estonian state in February 1919. Power and legitimacy flowed to this state from a variety of sources, both external and internal. Externally, support derived from the Entente powers, and Finnish and even German policies. Internally, the state building was supported by Estonian society, political parties, the military and the election process. Internal legitimacy derived from the elections to the Constituent Assembly and from military victories. External legitimacy derived ultimately from Estonia’s admission into the League of Nations. 

 

References

1. Tilly, C. Reflections on the history of European state-making. – Rmt: The Formation of National States in Western Europe. Toim C. Tilly. Princeton University Press, Princeton, New Jersey, 1975, 70.

2. Weber, M. Economy and Society. Bedminster Press, New York, 1968, 1, 53.

3. Browder, R. P., Kerensky, A. F. (toim). The Russian Provisional Government 1917: Documents. Stanford University Press, Stanford, California, 1961, 1, 243–301. Peatükis on ära toodud tähtsa­mad seadused Venemaa kohalike valitsusasutuste kohta.

4. Browder, R. P., Kerensky, A. F. The Russian Provisional Government, 1917, 300–301.

5. Siilivask, K. Veebruarist Oktoobrini 1917. Eesti Raamat, Tallinn, 1972, 136–148.

6. Võrdluseks võib öelda, et Soome riiklik (administratiivne) kord loodi pärast Venemaaga ühenda­mist (pärast 1809. aastat). Alapuro, R. State and Revolution in Finland. University of California Press, Berkeley, California, 1988, 19–39, 263–269.

7. Arens, O. The Estonian Maapäev during 1917. – Rmt: The Baltic States in Peace and War. Toim V. S. Vardys, R. J. Misiunas. The Pennsylvania State University Press, University Park, Pennsylvania, 1978, 19–30.

8.   Ajaloolane John Keep hindab Oktoobrirevolutsiooni järgmiselt: “The Bolshevik seizure of power plunged Russia into chaos and confusion… It was almost universally assumed that the new regime could not last for long. /…/ In retrospect the Bolsheviks’ actual seizure of power in October 1917 seems less significant than their success in retaining power during the months that followed”: Keep, J. H. The Russian Revolution: A Study in Mass Mobilization. W. W. Norton & Co., New York, 1976, 251–52.

9.   Nii väidab ajaloolane Marc Ferro: Ferro, M. October 1917, A Social History of the Russian Revolution. Routlidge & Kegan Paul, London, 1980, 179–223.

10. Lenin ja bolševikud püüdsid võimuletulekut legitimeerida ülevenemaaliste nõukogude kong­resside abil (eriti teise – 25.–27. oktoobrini 1917 – ja kolmanda – 10.–18. jaanuarini 1918 – abil): Smirnov, N. N. The Soviets. – Rmt: Critical Companion to the Russian Revolution 1914–1921. Toim E. Acton, V. I. Cherniaev, W. G. Rosenberg. Indiana University Press, Bloomington, Indiana, 1997, 429–437. Samuti Anweiler, O. The Soviets: The Russian Workers, Peasants, and Soldiers’ Councils 1905–1921. Pantheon Books, New York, 1974, 208–253.

11. “Until the ‘higher’ phase of Communism arrives, the socialists demand the strictest control by society and by the state over the measure of labour and the measure of consumption; …not by a state of bureaucrats, but by a state of armed workers.” Lenin, V. I. The State and Revolution. Collected Works. Progress Publishers, Moscow, 1964, 25, 470. Uuemad uurimused näitavad, et tegelikult oli endistel riigiametnikel (mitte töölistel) uue, nõukogude riigi ülesehitamisel Vene­maal tähtis osa: Orlovsky, D. T. State Building in the Civil War Era: The Role of the Lower-Middle Strata. – Rmt: Party, State, and Society in the Russian Civil War. Toim D. P. Koenker, W. G. Rosenberg, R. G. Suny. Indiana University Press, Bloomington, Indiana, 1989, 180–209.

12. Siinjuures ei nõustu autor James D. White’i interpretatsiooniga. White jälgib nõukogudeaegset kirjandust ja tõlgendab oktoobrisündmusi Eestis peamiselt Poska (kubermangukomissar kui Vene Ajutise Valitsuse esindaja) kõrvaldamisega. Nagu eelpool väidetud, oli võimu mõiste Eestis laiem kui ainult Venemaa Ajutise Valitsuse ja kubermangukomissari võim. Tradit­siooniline kaksikvõimu skeem (Venemaa Ajutise Valitsuse võim ja nõukogude võim) ei seleta olukorda Eestis. Tuleb arvesse võtta omavalitsusasutusi, sõjaväeüksusi, poliitilisi parteisid ja tsiviilühiskonda. See tegi Oktoobrirevolutsiooni-järgse olukorra Eestis keeruliseks: White, J. D. The Russian Revolution 1917–1923. Edward Arnold, London, 1994, 172–173.

13. Saat, J. Nõukogude võim Eestis: oktoober 1917 – märts 1918. Eesti Raamat, Tallinn, 1975, 82–139.

14. Lihula maatameeste, tööliste ja väikemaapidajate koosoleku protokollist (7. jaanuar 1918) loeme: “Sm Rebane seletab enamlaste parteist ja punase kaardiwäe tähtsusest ja loomisest millele läbirääkimised järgnesivad. Sms. Kostitsky annab seletust ka enamlaste parteist, nende maa­programmist, riigi korrast ja koolide seisukorrast. /…/ Pääle läbirääkimiste suure häälteenamu­sega otsustati: Lihulasse asutada Wenemaa Sotsial Demokratlise (enamlaste) Partei osakond. Osakonna liikmeteks andsid endid üles (järgneb nimekiri: 123 isikut andsid oma nõusoleku). ERA, f R-1292, n 1, s 6a.

15. Anonüümne kiri Jaan Anveltile (4. jaanuar 1918): “Kui käre enamlane ma ka ei ole, aga vii­ma­sel ajal hakkan ma kartma, et meie niiviisi küll Saksa rappa tormame. Ainuke peasetee on küll Eesti rutuline iseseiswaks kuulutamine, ühenduses Wenemaaga läheb kõik meie asi paratamata nurja. Tarwitage siin nüüd weel kõiki oma võimu ja osawust selleks, et Eesti Asutaw Kogu võima­likult ruttu kokku tuleks ja tingimata iseseiswuse wälja kuulutaks…” ERA, f R-1290, n 2, s 5.

16. Poliitiline olukord Eestis on hea näide sellest, et Rosa Luxemburgil ei olnud õigus, kui ta kriti­seeris Leninit selles, et ta eksis, kui ta poliitilistel kaalutlustel propageeris “rahvaste enese­määramisõigust”. Luxemburgi järgi olid rahvuslikud liikumised sotsialistliku revolutsiooni peamised vaenlased: Luxemburg, R. Zur russischen Revolution. – Rmt: Rosa Luxemburg: Gesammelte Werke. Dietz Verlag, Berlin, 1987, 4, 345–352.

17. Üks Eesti Sotsiaaldemokraatliku Partei asutajatest Mihkel Martna kirjutas: “Sie legten die Ziele der Revolution gewöhnlich dahin aus, dass den estnischen lokalen Interessen ebenfalls gedient sein würde, wenn die allgemeinen Ziele in Russland erreicht seien. Vom Standpunkte der Arbeiter- und Soldatenräte konnte es überhaupt keine Sonderinteressen des estnischen Volkes geben!”: Martna, M. Estland, die Esten und die estnisches Frage. W. Trosch, Olten, 1919, 176.

18. Radkey, O. H. The Election to the Russian Constituent Assembly of 1917. Harvard University Press, Cambridge, 1950, 16.

19. Ajaloolastel on olemas üldine arusaam olukorrast pärast Oktoobrirevolutsiooni: “The Bolsheviks had no means of feeding the cities or halting the collapse of the economy”: Figes, O. A People’s Tragedy: A History of the Russian Revolution. Viking, New York, 1997, 501. Petrogradis lan­ges tööliste ametlik leivanorm 1917.–1918. aasta talvel 50 grammile: Nove, A. An Economic History of the USSR, 1917–1991. Penguin Books, London, 1992, 48. Tööliste kontroll vabri­kutes lõpetati detsembris: Carr, E. H. The Bolshevik Revolution, 1917–1923. Penguin Books, Baltimore, Maryland, 1966, 2, 78–79. “The October Revolution precipitated a rapid collapse of urban life in Soviet Russia”: Reed, C. The Making and Breaking of the Soviet System. Palgrave, New York, 2001, 24. Petrogradi rahvaarv langes 2,5 miljonilt 1917. aastal 700 000-le pärast 1920. aastat: Koenker, D. P. Urbanization and deurbanization in the Russian revolution and civil war. – Rmt: Party, State, and Society in the Russian Civil War, 81. “Between summer 1917 and summer 1918 the number of persons in factory employment plummeted from three and
a half to two and a half million”: Service, R. The Bolshevik Party in Revolution 1917–1923:
A Study in Organizational Change. Harper & Row, New York, 1979, 66.

20. Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon Eestis. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1957, 661.

21. Link, A. S. (toim). The Papers of Woodrow Wilson. Princeton University Press, Princeton, New Jersey, 45, 534–539; 46, 318–324.

22. Vihalemm, P. Eesti kodanlus imperialistide teenistuses. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1960, 156–243.

23. Nagu Mati Graf on näidanud, esindasid Eesti poliitilised parteid eesti rahva kõiki sotsiaalseid kihte ja samal ajal oli neil poliitiliste võimaluste selgitamisel eesti rahvale tähtis osa: Graf, M. Parteid Eesti Vabariigis 1918–1934: koos eellooga 1905–1917 ja järellooga 1934–1940. Tallinna Pedagoogikaülikooli Kirjastus, Tallinn, 2000.


Back to Issue