ESTONIAN ACADEMY
PUBLISHERS
eesti teaduste
akadeemia kirjastus
PUBLISHED
SINCE 1997
 
Acta cover
Acta Historica Tallinnensia
ISSN 1736-7476 (Electronic)
ISSN 1406-2925 (Print)

EESTI ÕIGEUSU PAGULASKIRIKU JA MOSKVA PATRIARHAADI EESTI PIISKOPKONNA SUHTED AASTAIL 1958–1966; pp. 193–211

Full article in PDF format | 10.3176/hist.2006.1.09

Author
Andrei Sõtšov

Abstract

On uuritud, millist laadi kontaktid olid EAÕK ja Eesti piiskopkonna vahel aastail 1958–1966; kas uuritaval ajavahemikul võisid Eesti õigeusu pagulaskiriku ja Eesti piiskopkonna vahel eksisteerida ka ametlikud suhted ja milline oli mõlema kiriku suhtumine teineteisesse uuritava kirjavahetuse põhjal. Uurimuse tulemused näitavad, et kogu uuritava ajavahemiku Moskva patriarhaadi suhetes Eesti õigeusu pagulaskirikuga võib jagada kahte etappi. Esimest etappi võiks piiritleda aastatega 1958–1959. Nimetatud ajavahemikul elavdas EAÕK juhtkond oma välispoliitilist tegevust ja püüdis oma väheste vahenditega võidelda Eesti kiriku iseseisvuse eest. Juba 1958. aastast hakati Voice of Freedomi ja Ameerika Hääle raadioülekannetes aktiivsemalt kodumaa eestlastele esinema. 1958/59. aastal organiseeris EAÕK Kultuurfond piiskop Jüri initsiatiivil korjanduse “kodumaa ja kodukiriku vabanemiseks”. Eesti õigeusu pagulaskiriku nimi kostis avalikkuses ka Soome õigeusu kiriku 40. aastapäeva pidustustel 1958. aastal, kus VÕK-i esindajate kohalolust ja üldisest kirikupoliitilisest soovimatusest olenemata edastas EAÕK esindaja EAÕK piiskop Jüri tervituskõne ja õnnistusi. Teist ajavahemikku (1960–1966) kirikute suhetes võib iseloomustada kui minimaalset ja seisangulist. Kuna see periood langes kokku NSVL-i kirikupoliitika karmistumise ja algava Hruštšovi-aegse religiooni tagakiusamise ajaga, siis soikus Eesti pagulaskiriku otsene kirjavahetus kodumaaga uuesti. Sel perioodil hakati Moskva patriarhaati aktiivsemalt kaasama Nõukogude riigi välispoliitilisse tegevusse. Nii näiteks astus Moskva patriarhaat 1960. aastal Maailma Kirikute Nõukogu tegevliikmeks ja hakkas arendama oikumeenilisi suhteid Skandinaavia luterlike kirikutega, mida tõendavad soojenenud suhted Rootsi luterliku kiriku juhtkonnaga. Vene õigeusu kirikul, peamiselt Tallinna ülempiiskopi Aleksiuse (Ridiger) isikus, suurenes huvi ametlike kontaktide võimalikkuse vastu Eesti õigeusu pagulaskirikuga, kelle esindajatega püüti luua suhteid nii 1964. aasta Uppsala peapiiskopkonna juubelipidustustel kui ka 1966. aastal. EAÕK seisukoht VÕK-i osas jäi aga üldkiriklikul tasandil vankumatuks ja reserveerituks: Moskva patriarhaat oli hävitanud kodumaa autonoomse Eesti õigeusu kiriku ja ametlik koostöö oli täiesti välistatud.


References

Back to Issue