Kirikuehitus oli 13. sajandil tihedalt seotud maaomandiga ja paavstide protestidele vaatamata käsitlesid ülikud pühakoda kui oma isiklikku omandit. Erakirik võis funktsioneerida nii privaatse pühakoja kui kihelkonnakirikuna. Kuid eraisiku kõrval võis ehitusisandaks olla ka kollektiiv, näiteks vabad suurtalunikud või kiriklik korporatsioon. Mis tüüpi kirikud olid aga taaniaegses Eestis? Käesolevas artiklis on võetud vaatluse alla Tallinna ümbritseva kahe muinaskihelkonna alale jäävad kirikud ja maavaldused. Ocriele vastab üldiselt hilisemale Jüri kihelkonnale ja Rebala hõlmab Jõelähtme, Kuusalu ja Harju-Jaani kihelkonda. Analüüsi tulemus näitab üsna sarnast pilti Taanis toimunuga. Nii nagu Lõuna-Skandinaavias kristianiseerimise algaegadel olid ka Eestis esimesed kirikud erakirikud, kuuludes kõrgaadlile (Jõelähtme, Saha), kuningale (Vaskjala) või kloostrile (Kuusalu). Piiskopi roll oli tagasihoidlik. Alles 14. sajandi teisest poolest alates võiks rääkida kihelkonnakirikutest kogudusekiriku mõistes, isegi siis, kui maa ja patronaadiõigus kuulus eraisikule.