ESTONIAN ACADEMY
PUBLISHERS
eesti teaduste
akadeemia kirjastus
PUBLISHED
SINCE 1997
 
Acta cover
Acta Historica Tallinnensia
ISSN 1736-7476 (Electronic)
ISSN 1406-2925 (Print)
Sündimuse ruumilised mustrid ja selle põhjused Eestis demograafilise ülemineku ajal; pp. 104–135
PDF | 10.3176/hist.2022.1.05

Authors
Mark Gortfelder, Hannaliis Jaadla
Abstract

Artikkel uurib ruumilisi mustreid Eesti sündimustasemes ­demograafilise ülemineku ajal 19. sajandi lõpu- ja 20. sajandi alguskümnenditel, mil sündimus vähenes traditsiooniliselt kõrgelt tänapäevasele madalale tasemele. Seni on küsimust uuritud piiratult ehk üksnes maakondade tasemel. Siinses artiklis kasutatakse madalama taseme ruumiüksuste kohta käivaid andmeid 1881. ja 1922. aasta rahvaloendustest ning esimese ise­seisvusaja pereregistrist. Tulemused näitavad suuri erinevusi sündimustasemes ehk teisisõnu sündimuskäitumise moderniseerumise ajastuses. ­Varasema langusega paistavad silma linnad, maapiirkondadest aga ­Viljandi- ja Kagu-Pärnumaa ning Pärnu- ja Läänemaa piirialad. Artiklis püütakse ruumilisi mustreid ja sellest lähtuvaid sündimuse vähenemiseni viinud võimalikke tegureid seletada majanduslike, kultuuriliste ja demograafiliste teguritega.

References

1. M. Gortfelder, A. Puur. Demograafiline nüüdisajastumine Eestis: 1850–1899 sündinud naiste emaduslugude analüüs. – Tuna, 2019, 1, 27–29. Väljaspool Lääne- ja Põhja-Euroopat ning ka inglisekeelseid Euroopa siirderiike oli sündimustase enne ülemineku algust kõrgem – keskmiselt 7 last naise kohta.

2. D. Kirk. Demographic Transition Theory. – Population Studies, 1996, 11, 361–387; 
https://doi.org/10.1080/0032472031000149536
K. Katus, A. Puur. Rahvastikuteadus ja Eesti rahvastiku arengu pöördepunktid I. – Akadeemia, 2006, 2, 259–278.

3. K. Katus. Eesti demograafiline areng läbi sajandite. Eesti Kõrgkoolidevaheline Demouuringute Keskus, Tallinn, 1989; J.-C. Chesnais. The Demographic Transition: Stages, Patterns, and Economic Implications. Clarendon Press, Oxford, 1992, 302–320.

4. Muidugi ei ole andmete olemasolu poolest ka kõige eesrindlikemates riikides individuaaltaseme andmeid saada kõikide potentsiaalselt oluliste tegurite kohta.

5. M. Gortfelder, H. Jaadla, M. Klesment. Socio-economic Status and Fertility in an Urban Context at the end of the Nineteenth Century: A Linked Records Study from Tartu, Estonia. – The History of the Family, 2021, 1, 51–73.
https://doi.org/10.1080/1081602X.2020.1712661

6. Sama metoodikat kasutasid Princetoni ülikoolis aastakümneid kestnud Euroopa sündimusüleminekut käsitleva projekti käigus valminud monograafiad. Belgia kohta nt: R. Lesthaeghe. The Decline of Belgian Fertility, 1800–1970. Princeton University Press, Princeton, 1977. Kuigi viimastel aastakümnetel on analüüsikõlbulikuks tehtud üha enam individuaalandmeid, kasutatakse ruumilisi makroandmeid ajaloodemograafias tänini. Hiljuti nt: R. Costa, P. Bocquier, T. Eggerickx. The Contribution of Diffusion to the Fertility Transition in Belgium (1887–1934). – Population and Development Review, 2021, 47, 2, 411–447.

https://doi.org/10.1111/padr.12395

7. K. Katus. Sündimus ja selle piirkondlikud erisused Eestis demograafilise ülemineku jooksul I. – Akadeemia, 1994, 1, 134–149.

8. M. Nõges. Rahwamuutused Wiljandi maakonnas 1801.–1923. a. Tartu Ülikool, doktoritöö, 1925. Vt eelkõige tabel lk 245. Nõgese peamised tabelid on toodud üldkordajatena (sünde 1000 elaniku kohta), mille tõepärasuses võib kahelda loendustevahelisel ajal, mil täpsem elanike arv oli teadmata.

9. Paigastiku mõiste ja jaotus pärineb omaaegselt silmapaistvaimalt Eesti inimgeograafilt Edgar Kantilt. Paigastikke on Kanti järgi ühtekokku 33.

10.  Rahvastikuprobleeme Eestis: II rahvaloenduse tulemusi, Vihk IV. Riigi Statistika Keskbüroo, Tallinn, 1937, 109–134. 

11. J.-C. Chesnais. The Demographic Transition, 47–137. Globaalse ajakohase demograafilise seisu kohta vt: 2019 Revision of World Population Prospects. UN, 2019. 
https://population.un.org/wpp/ (17.06.2021).

12. A. J. Coale. The Decline of Fertility in Europe since the Eighteenth Century. – The Decline of Fertility in Europe. Ed. by A. J. Coale, S. C. Watkins. Princeton University Press, Princeton, 1986, 27.

13. Siiski on leitud, et ka traditsioonilise taaste ajastul on pärast viljaikaldust kehva majandusliku aja ootuses perioodsündimus langenud, kuid siinkohal on tegemist sündide edasilükkamisega, mitte teadlikult sündide arvu vähendamisega. Vt M. Dribe, F. Scalone. Detecting Deliberate Fertility Control in Pre-Transitional Populations: Evidence from Six German Villages, 1766–1863. – European Journal of Population, 2010, 4, 411–434; 
https://doi.org/10.1007/s10680-010-9208-8
T. Bengtsson, M. Dribe. Deliberate Control in a Natural Fertility Population: Southern Sweden, 1766–1864. – Demography, 2006, 4, 727–746.
https://doi.org/10.1353/dem.2006.0030

14. L. Henry. Fertility and Population Regulation: Some Data on Natural Fertility. – Biodemography and Social Biology, 1982, 3, 145–156; 
https://doi.org/10.1080/19485565.1982.9988485
E. A. Wrigley, R. S. Davies, J. E. Oeppen, R. S. Schofield. English Population History from Family Reconstruction 1580–1837. Cambridge University Press, Cambridge, 1997, 355–403.
https://doi.org/10.1017/CBO9780511660344

15. J. Johnson-Hanks. Demographic Transitions and Modernity. – Annual Review of Anthropology, 2008, 37, 301–315.
https://doi.org/10.1146/annurev.anthro.37.081407.085138

16. See muidugi ei tähenda, et kõikide naiste kõik sünnitused on tänapäeval planeeritud. Eesti pere- ja sündimusuuringu järgi oli näiteks 1949–1953 sündinud naiste 26,8% esmassünnitustest, 13,7% teisessünnitustest ja 16,5% kolmandatest sünnitustest planeerimata, vt: Eesti pere- ja sündimusuuring: Teine ring: Standardtabelid. Koost. K. Katus, A. Puur, A. Põldma. Eesti Kõrgkoolidevaheline Demouuringute Keskus, Tallinn, 2008, 280.

17. Kaasaegse lääne diskussioone avab: J. Van Bavel. Subreplacement Fertility in the West Before the Baby Boom: Past and Current Perspectives. – Population Studies, 2010, 1, 1–18. Eesti diskussioonide kohta vt nt: Eesti rahva tulevik: II Rahvusliku kasvatuse kongressi kõned ja läbirääkimised. Toim. H. Madissoon. Tulevik, Tartu, 1935. Kongressi korraldajad kogusid ajakirjanduses saadud vastukaja kokku ja säilitasid selle: Ajalehe väljalõiked II Rahvusliku Kasvatuse Kongressi ja rahvastiku juurdekasvu probleemide kohta. Eesti Riigiarhiiv, f 4855, n 1, s-d 11–12.
https://doi.org/10.1080/00324720903362806

18. A. J. Coale. The Demographic Transition Reconsidered. International Population Conference: Liege, 1973. Clarendon Press, Oxford, 1974, 53–72.

19. R. A. Easterlin, E. M. Crimmins. The Fertility Revolution: A Supply-Demand Analysis. Chicago University Press, Chicago, 1985; J. Bongaarts, The Supply-Demand Framework for the Determinants of Fertility: An Alternative Implementation. – Population Studies, 1993, 3, 437–456; O. Galor, D. N. Weil. Population, Technology, and Growth: From Malthusian Stagnation to the Demographic Transition and beyond. – The American Economic Review, 2000, 4, 806–828.
https://doi.org/10.1080/0032472031000147236

20. S. O. Becker, F. Cinnirella, L. Woesmann. Does Women’s Education Affect Fertility? Evidence from Pre-demographic Transition Prussia. – European Review of Economic History, 2013, 1, 24–44. 
https://doi.org/10.1093/ereh/hes017

21. A. R. Omran. The Epidemiologic Transition: A Theory of the Epidemiology of Population Change: The Epidemiologic Transition. – Milibank Quarterly, 1971, 4, 731–757; J.-C. Chenais. The Demographic Transition, 47–87.
https://doi.org/10.1111/j.1468-0009.2005.00398.x

22. D. Reher. Wasted Investments: Some Economic Implications of Childhood Mortality Patterns. – Population Studies, 1995, 3, 519–536.

https://doi.org/10.1080/0032472031000148806

23. M. Livi-Bacci. A Concise History of the World Population. Wiley-Blackwell, Malden, 2012, 5–7.

24. Rahvaarvu keskmine kasv aastas oli enne demograafilist üleminekut umbes 0,05%, mis tähendab, et rahvaarvu kahekordistumiseks kulub ligikaudu poolteist aastatuhandet. Demograafilise ülemineku käigus ulatub keskmine aastane kasv aga 1,5%-ni (mõnes riigis isegi 3%-ni), mis tähendab rahvaarvu kahekordistumist poole sajandi või veel väiksema ajaga.

25. W. B. Clifford. Modern and Traditional Value Orientations and Fertility Behaviour: A Social Demographic Study. – Demography1971, 1, 37–48; R. Lesthaeghe, The Decline of Belgian Fertility, 144–147, 154–157.
https://doi.org/10.2307/2060337

26. N. Ryder. Norman Ryder on the Sociology of Fertility Reduction. – Population and Development Review, 2010, 3, 607–620.
https://doi.org/10.1111/j.1728-4457.2010.00348.x

27. G. Santow. ‘Coitus interruptus’ and the Control of Natural Fertility. – Population Studies, 1995, 1, 19–43; 
https://doi.org/10.1080/0032472031000148226
S. Szreter, R. A. Nye, F. van Poppel. Fertility and Contraception during the Demographic Transition: Qualitative and Quantitative Approaches. – Journal of Interdisciplinary History, 2003, 2, 141–154; 
https://doi.org/10.1162/002219503322649453
K. J. Pitkänen, Contraception in Late Nineteenth- and Early Twentieth-Century Finland. – Journal of Interdisciplinary History, 2003, 2, 187–207; 
https://doi.org/10.1162/002219503322649471
E. van de Walle. Birth Prevention before the Era of Modern Contraception. – Population and Societies, 2005, 418. Katkestatud suguühte kasutamisest eesti talupoegadel on rääkinud August Wilhelm Hupel: Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland, Erster Band. Johann Friedrich Hardknoch, Riga, 1774, 514–518.

28. I. M. Timæus, T. A. Moultrie. Pathways to Low Fertility: 50 Years of Limitation, Curtailment, and Postponement of Childbearing. – Demography, 2020, 1, 267–296. Praegune maailma seis: World Fertility and Family Planning 2020. UN, 2020. 
https://www.un.org/en/development/desa/population/publications/pdf/family/World_Fertility_and_Family_Planning_2020_Highlights.pdf
(30.06.2021).
https://doi.org/10.1007/s13524-019-00848-5

29. Ergebnisse der ehstländishen Volkszählung: Ehstländischen statistischen Comite. Bd. I–III. Tallinn, 1883–1885; Ergebnisse der livländischen Volkszählung. Livländischen Landrath-Collegium. Bd. II–III. Riga, 1883–1885; 1922. aasta üldrahvalugemise andmed. Vihkud IV–XI. Tallinn, 1923–1927. Laste-naiste proportsioon on arvutatud tabelite järgi, mis annavad elanikkonna jaotuse soo ja vanuse alusel.

30. 1881. aastal Kreenholmi asulat hõlmanud Vaivara kihelkonnas oli iga 40–44-aastase naise kohta 2,2 15–19-aastast, samas kui Virumaa teistes kihelkondades oli see suhtarv ühe erandiga (Iisaku) 1,6–1,8 vahel. Samal tasemel oli ka Vaivara kihelkonna näitaja ilma Kreenholmita.

31. M. Gortfelder, A. Puur. Demograafiline nüüdisajastamine, 26–27; D. T. Rowland. Historical Trends in Childlessness. – Journal of Family Issues, 2007, 10, 1311–1337.
https://doi.org/10.1177/0192513X07303823

32. John Hajnali kirjeldatud, varauusajal välja kujunenud (Lääne-)Euroopa abielutüübi puhul kasvab vallaliseks ja nõnda lapsesaamisest täielikult kõrvale jäävate inimeste osakaal, kuid abielupaaride sündimuskäitumine on samal ajal endiselt traditsiooniline: J. Hajnal. European Marriage Patterns in Perspective. – Population in History: Essays in Historical Demography. Ed. by D. V. Glass, D. E. Eversley. Edward Arnold, London, 1965, 101–143.

33. T. Teder. Perekonnaseisuametniku käsiraamat. Tallinn: Siseministeeriumi administratiiv-ala kirjastus, 1939. Käsiraamatusse on kogutud kõik perekonnaseisuametniku tööd reguleerivad seadused, määrused ja juhised.

34. M. Gortfelder, A. Puur. Demograafiline nüüdisajastamine, 26–27; M. Gortfelder. Fertility Modernisation in Estonia: An Analysis of Individual-level Data for Women Born 1850–1899. [Doktoritöö.] School of Governance, Law and Society, Tallinn University, Tallinn, 2020, 31–36.

35. Lisaks nimetatud kvaliteediprobleemidele on tõsine vajakajäämine seegi, et register ei sisalda mingeid mittedemograafilisi tunnuseid, mis võimaldaks konkreetsete indiviidide käitumist seostada näiteks hariduse, ameti jms-ga. Demograafilise käitumise muutuse seletamiseks ongi seetõttu vaja ruumiliste üksuste kohta käivaid agregeeritud taustandmeid.

36. Pereregistrit pidasid kohalikud omavalitsused (linnad, alevid, vallad) oma elanike kohta. Seega olid registriraamatud üle kogu riigi laiali. Suurema vaenutegevusega piirkondades, eelkõige Kirde- ja Kagu-Eestis, on registriraamatud hävinud või kadunud.

37. Riigivõim kehtestas nõude, et 1939. aasta alguseks oleks kõigi kodanike kohta isikukirje avatud. Tähtaega pikendati aasta võrra.

38. Analüüsist on kõrvale jäetud need isikukirjed, mille pidamine on lõpetatud teise omavalitsusse kolimise tõttu ehk siis juhul, kui isikul on pereregistris avatud kaks isikukirjet; sel juhul on arvesse võetud viimane pereregistri järgne elukoht. 

39. Neid andmeid kasutades on ette võetud põhjalikke analüüse sündimusülemineku tegurite selgitamiseks. Nt R. Costa, P. Bocquier, T. Eggerickx. The Contribution of Diffusion to the Fertility Transition; P. R. Galloway, E. A. Halloway, R. D. Lee. Fertility Decline in Prussia, 1875–1910: A Pooled Cross-Section Time Series Analysis. – Population Studies, 1994, 1, 135–158; S. Klüsener, M. Dribe, F. Scalone. Spatial and Social Distance at the Onset of the Fertility Transition: Sweden, 1880–1900. – Demography, 2019, 1, 169–199.
https://doi.org/10.1007/s13524-018-0737-9

40. Keele, rahvuse, usu, kirjaoskuse ja eluruumi omaduste andmed on Eestimaa maapiirkondade kohta näiteks ära toodud kihelkonna tasemel, Liivimaa maapiirkondade kohta aga maakonna tasemel.

41. R. Floud, R. W. Fogel, B. Harris, C. S. Hong. The Changing Body: Health, Nutrition, and Human Development in the Western World Since 1700. Cambridge University Press, Cambridge, 2011.

42. L. Aarma. Kirjaoskus Eestis 18. sajandi lõpust 1880. aastateni (nekrutinimekirjade andmeil). Eesti Teaduste Akadeemia, Tallinn, 1990; L. Aarma. Põhja-Eesti meeste pikkus: Võrdlev ajaloolis-statistiline uurimus Eestimaa kubermangust aastail 1811–1874 nekrutiks värvatute andmeil. Eesti Raamat, Tallinn, 1987.

43. Materialen zur Kenntniss des evangelisch-lutherischen Landvolksschulwesens in Livland. Livländischen Landraths-Collegium, Riga, 1884.

44. Eestimaa kubermangu kohta: E. von Samson. Ein Beitrag zur Statistik des Bauerlandverkaufs in Estland. – Baltische Monatschrift, 1883, 30, 22–53; Liivimaa kubermangu kohta: Ein Beitrag zur livländischen Agrarstatistik. Livländischen Landraths-Collegium, Riga, 1884.

45. M. Laar. Äratajad: Rahvuslik ärkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad. Rahvusarhiiv, Tartu, 2005, 201.

46. 1922. a rahvaloenduse kohta: 1922. aasta üldrahvalugemise andmed. Vihud IV–XI. 1934. aasta rahvaloenduse kohta: Valdade rahvastik, Vihk I. Riigi Statistika Keskbüroo, Tallinn, 1934; Tööharud ja leibkonnad, Vihk III. Riigi Statistika Keskbüroo, Tallinn, 1935.

47. 1925. a. põllumajandusliku üleskirjutuse andmed, Vihk I. Riigi Statistika Keskbüroo, Tallinn, 1926; 1929. a. põllumajandusliku üleskirjutuse andmed, Vihk I. Riigi Statistika Keskbüroo, Tallinn, 1930.

48. Riigi Statistika Keskbüroo. Esimene rahvahääletus Eestis. – Statistika Kuukiri, 1923, 3, 58–76. Tõlgendamisprobleemide kohta vt: M. Gortfelder. Usuõpetuse rahvahääletuse tulemusi mõjutanud tegurid. – Tuna, 2021, 1, 66–81.

49. Eesti keeles pikemalt: L.-M. Tooding. Andmete analüüs ja tõlgendamine sotsiaalteadustes. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 2016, 245–288; tehnilisemalt: J. A. Stock, M. S. Watson. Introduction to Econometrics. Addison-Wesley, Boston, 2011, 107–251.

50. Kolme loenduse võrdlusandmed on võetud: Rahva demograafiline koosseis ja korteriolud Eestis, Vihk I. Riigi Statistika Keskbüroo, Tallinn, 1924, 18–20.

51. Liiga väheste kirjete olemasolu ei tulene üksnes sõjakahjudest, vaid ka kehvast registreerimismäärast ja -kvaliteedist.

52. Näiteks ei ole eraldi Hellamaa ja Muhu-Suure valda, nagu 1938. aasta reformi eel, vaid üks ja ühine Muhu vald, mis moodustati 1939. aastal. Pereregistri seisukohalt on vallareform probleemiks, kuna tihtipeale ei võetud uues ühinenud vallas kasutusele mitte uut registriraamatut, vaid hakati vanade (osa)valdade poolikuid raamatuid edasi täitma. Kohati on nõnda registriraamatutes olevate kirjete registrieelse kaotuse määramine võimatu. Samale jaotusele on üle viidud ka tausttunnused, kuid uuritavaks tunnuseks on pereregistrist pärinev põlvkonna keskmine laste arv.

53. T. Ü. Raun. Literacy in the Russian Empire in the Late 19th Century: The Striking Case of the Baltic Provinces. – Acta Historica Tallinnensia, 2017, 1, 65–77.
https://doi.org/10.3176/hist.2017.1.06

54. L. Breierova, E. Duflo. The Impact of Education on Fertility and Child Mortality: Do Fathers Really Matter Less Than Mothers? – NBER Working Paper, 2004; 
https://doi.org/10.3386/w10513
A. M. Basu. Why Does Education Lead to Lower Fertility? A Critical Review of Some of the Possibilities. – World Development, 2002, 10, 1779–1790.
https://doi.org/10.1016/S0305-750X(02)00072-4

55. Algkoolikohuslastest kooliskäijaid on üldjuhul vähem nendes Liivimaa kihelkondades, kus 1922. aasta loenduse järgi on just nimelt paremad haridusnäitajad.

56. See tunnus on olemuselt sarnane Preisimaa kohta kasutatud meessoost algkooliõpetaja palga tunnusega. Vt P. R. Galloway, E. A. Halloway, R. D. Lee. Fertility Decline in Prussia, 146.

57. Liivimaa puhul võib seda põhjustada tunnuse kategoriaalsus.

58. Siinkohal on aga olemas selge vastassuunalise põhjuslikkuse probleem: suurem sündimus lähiminevikus toob kaasa suurema majanduslikult mitteaktiivsete osakaalu, sest väikelapsedki on näitajas mitteaktiivsetena arvesse võetud.

59. Inglismaal on leitud, et kaevuritel ja tööstustöölistel oli suurem sündimus kui talupoegadel ja keskkihil: H. Jaadla, A. Reid, E. Garrett, K. Schürer, J. Day. Revisiting the Fertility Transition in England and Wales: The Role of Social Class and Migration. – Demography, 2020, 4, 1543–1569.
https://doi.org/10.1007/s13524-020-00895-3

60. M. Gortfelder, H. Jaadla, M. Klesment. Socio-economic Status, 12–13.

61. R. Lesthaeghe, K. Neels. From the First to the Second Demographic Transition: An Interpretation of the Spatial Continuity of Demographic Innovation in France, Belgium and Switzerland. – Population and Development Review, 2002, 4, 325–360; G. Blanc. Modernization Before Industrialization: Cultural Roots of the Demographic Transition in France. – SSRN Working Paper, 2020. 

62. Liivimaa kubermangu kohta (sh Läti alad) on luteri kiriku ametlik väljaanne esile toonud, et armulauast osavõtmine langes ajavahemikus 1903–1913 74%-lt 49%-le, vt: P. Rohtmets. Kirikuelu Eestis Esimese maailmasõja ajal. – Esimene maailmasõda ja Eesti II. Koost. T. Tannberg. Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2016, 207. Need arvud on mõjutatud registreerimata väljarändest, kuid näitavad selgelt suunda. 

63. K. McQuillian. When Does Religion Influence Fertility? – Population and Development Review, 2004, 1, 25–56.
https://doi.org/10.1111/j.1728-4457.2004.00002.x

64. Seoses baltisakslaste ulatusliku lahkumisega alates venestamisest ning eriti pärast 1917. aastat ei ole 1881. aasta loenduse sakslaste osakaalu seost pereregistri keskmise laste arvuga mõistlik uurida.

65. Baltisaksa aadli sündimuse kohta annab andmeid H. Whelan: Adapting to Modernity: Family, Caste and Capitalism Among the Baltic German Nobility. Böhlau, Köln, 1999, 251–252. Kahjuks on Whelani esitatud abieluajal põhinevad kohordivahemikud 50-aastased, mis ei võimalda täpsemalt muutuse ajastust jälgida. Samuti oli Riia saksa kogudustes iive negatiivne juba enne Esimese maailmasõja puhkemist, vt: H. Handrack. Die Bevölkerungsentwicklung der deutschen Minderheit in Lettland. Universität Jena, Jena, 1932, 78. Ka siinkirjutajate tehtud, kuid avaldamata 1897. aasta Tartu loendusandmete analüüs näitas, et sakslaste laste arv oli väiksem.

66. A. J. Coale, B. A. Anderson, E. Härm. Human Fertility in Russia since the Nineteenth Century. Princeton University Press, Princeton, 1979.

67. S. Klüsener, M. Dribe, F. Scalone. Spatial and Social Distance; H. Jaadla, A. Reid, E. Garrett, K. Schürer, J. Day. Revisiting the Fertility Transition.

68. Siinkohal on mudeldatud üksnes pereregistris pärinevat sündimusnäitajat ehk keskmist laste arvu.

69. Lapsesuremuse arvutamine vajab korrektsete kuupäevade olemasolu, mida osal naiste andmetel eri põhjustel ei ole, vt: M. Gortfelder, A. Puur. Demograafiline nüüdisajastamine, 24–24. Need naised tuleb seega lapsesuremuse mõõtmisest välja jätta. Kuna vigade olemasolu tõenäosus suureneb laste arvuga, tähendab see, et analüüsist on ebaproportsionaalselt palju välja jäetud suurema laste arvu ja suurema surnud laste osakaaluga naisi.

70. See läheb kokku 1897. aasta Tartu individuaalandmetel saadud tulemusega, mille kohaselt ei mehe ega naise haridustaseme järgi ei leidunud erinevusi sündimustasemes. Vt M. Gortfelder, H. Jaadla, M. Klesment. Socio-economic Status.

Back to Issue