Acta Historica Tallinnensia, 2005, 9
ARTIKLID – ARTICLES
Toomas ANEPAIO
Rahvuslikud
lootused ja riiklikud vastused; 3–28
Nationale
hoffnungen und staatliche antworten. Zusammenfassung; 26–28
Annotatsioon. On käsitletud 19. sajandi
II poolel toimunud eesti rahvusliku liikumise ja õiguse moderniseerumise
omavahelisi seoseid, mis seni on jäänud teiste rahvusliku liikumisega seotud
probleemide varju. Ühelt poolt on tähelepanu keskmes rahvusliku liikumise
esitatud õiguslikud nõudmised, mis on kõige kontsentreeritumalt olemas
keskvalitsusele antud märgukirjades. Samas on tõstatatud küsimus, miks kasvas
vaadeldaval perioodil rahvuslike ringkondade kriitika baltisaksa algupära
kohtunikkonna aadressil.
Teiseks on vaadeldud õiguse moderniseerumise ühe olulisima osise, 1889. aasta õigusreformi käigus toimunud seadusandluse muudatusi. Analüüsis on esile toodud rahvusliku liikumise nõudmised, mis leidsid oma lahenduse, st keskvalitsuse ja rahvusliku liikumise huvid olid samasuunalised. Võib öelda, et keskvalitsuse poolehoiu leidsid eelkõige nõudmised, mis puudutasid õigusemõistmise riiklikustamist. Käsitlemist on leidnud ka eestlaste need nõudmised, mida keskvalitsus ei pidanud võimalikuks rahuldada.
Samas on vaatluse all ka seadusemuudatused, mis kehtestati eelkõige keskvalitsuse enda initsiatiivil. Erinevalt senisest ajalookirjutusest on eelkõige tähelepanu all muutused materiaalõiguses, kus on ilmne püüdlus õiguse moderniseerimisele ja unifitseerimisele. Eraõiguses viidi modernsetele printsiipidele üle nii pandi- kui ka pankrotiõigus. Karistusõiguse moderniseerumisel on analüüsitud üldise karistusõiguse arenguid, näidates seega 1864. aasta reformi vahetut mõju Balti kubermangudes. Teisalt on vaatluse all talurahvaseaduste karistusõiguslike normide unifitseerimine ja moderniseerimine.
Just materiaalõiguse moderniseerumine kõrvuti kohtukorralduse ja menetlusõiguse moderniseerumisega on asjaolu, mis lubab 1889. aasta ümberkorraldusi käsitleda mitte pelgalt justiitsreformina, vaid laiemat tähendust omava õigusreformina.
Magnus
ILMJÄRV
International
reverberation to incorporation of Baltic states by Soviet Union in summer 1940
and later; 29–68
Rahvusvaheline reaktsioon Balti riikide inkorporeerimisele 1940.
aasta suvel ja järgnevatel aastatel. Resümee; 67–68
Abstract. So far the published literature on the subject at hand has not sufficiently covered the reaction of foreign states, indeed, of the whole world community to the occupation and the subsequent incorporation of the Baltic states into the Soviet Union at the beginning of the Second World War – in the summer of 1940. Consequently this article attempts to eliminate, at least partly, the described shortcoming in the field of written contemporary history. The first part of the article deals with the Soviet ultimatums to Lithuania, Latvia and Estonia in mid-June 1940, and foreign policy moves undertaken by the so-called “June-governments” (formed and forced into power by the Soviet Union) of these Baltic states. The second part of the work will examine the attitudes and consequent moves, related to the occupation and incorporation of the Baltic states by the Soviet Union, of various foreign states.
Hans JÖRGENSEN
Subsistence
farming in re-independent Estonia: expanded private plots; 69–94
Elatist andev talupidamine taasiseseisvunud Eestis:
laienenud maavaldused. Resümee; 94
Abstract. This article presents an overview and summary of some issues discussed in my Doctoral dissertation: Continuity or Not? Family Farming and Agricultural Transformations in 20th Century Estonia, Umeå, 2004. A main departure – both for the dissertation and this article – is the long-term and comparative approach, which is seen as necessary for understanding the directions taken in the agricultural transformation in Estonia after 1991. The analysis of the development since restitution and de-collectivisation were introduced is based on the impact of long-term institutional and structural changes. These changes are here seen as outcomes of three profound economic, political and legal shifts since the first independence in 1918, which together have had an impact on Estonia’s 20th century development and not least the agricultural transformation process since 1991.
The
neo-institutional approach applied suits the analysis of the agricultural
transformation processes and specifically changes
appearing in terms of property rights. From this we can see that in spite of
the absence of formal property rights in the Soviet Union, there was space for
manoeuvring within the planned economic
system by use rights, which implies institutional change. On the one hand, the private plots were not meant to be more than
a transition solution, yet, they became institutionalised and prepared
farmers for a shift towards private farming at the end of the 1980s. On the
other hand, the private plots rested on a symbiotic relationship with the
planned economic system. Thus, when market
economic relations were to decide the future, the smallest farms of less than
10 ha had to turn toward pure subsistence production. It was after 2001
that a change was within reach due to the forthcoming membership in the
European Union, which gave a better market outlook.
Kari KAUNISMAA
Methodology
of teaching history and history books in the Estonian SSR; 95–117
Ajaloo
õpetamise metoodika ja ajalooraamatud Eesti NSV-s. Resümee; 117
Abstract. A survey is given of the methodology of teaching history and of the
textbooks used. In the centralised system of
the Soviet Union history had to be taught in the same way in the whole country.
Until Stalin’s death in 1953 all history textbooks used in Estonia were
translated from Russian. Important
aims were to wipe out the time of Estonian independence in 1918–1940 from the
memories of Estonians and to shake national
identity. Falsification of history and worship of Marxism–Leninism and
socialism were used to achieve these aims.
Martin
KLESMENT
The origins of economic nationalism in interwar
Estonia;
118–135
Majandusliku
natsionalismi lähtekohad sõdadevahelises Eesti Vabariigis. Resümee; 135
Abstract. The paper observes the preconditions for the emergence of
economic nationalism in Estonia. It is assumed that the emergence of economic
nationalism in the 1930s had a certain ideological basis and was not merely an
answer to the economic crisis. The general polarisation of economic thought in
Estonia, especially during the Great Depression, is taken into account and,
therefore, the growth of ideological arguments for economic nationalism is
juxtaposed with the opposite, a critique of the elements of economic
nationalism. It is concluded that the ideas of economic nationalism, which existed already in the 1920s, were reinforced
during the Great Depression and developed into deliberate economic
policy in the second half of the 1930s.
Jaan LAHE
Gnoosise
päritolu; 136–164
Origin
of Gnosis. Summary; 163–164
Annotatsioon. Gnoosis on hilisantiikaegne religioosne liikumine, mis levis meie ajaarvamise esimestel sajanditel kristlusega samas ajaloolis-geograafilises ruumis – Vahemere ruumis. Ka fenomenoloogiliselt kuulub gnoosis kristlusega samasse religioonitüüpi – ta on lunastususund –, kuid erinevalt ristiusust on gnoosise päritolu probleem, mis põhjustab vaidlusi tänaseni. Artiklis on vaadeldud erinevaid teooriaid ja hüpoteese gnoosise religiooniloolisest päritolust antiikajast tänapäevani.
Anu MÄND
Suurgildi liikmeskonnast ja kaupmehe sotsiaalsest
karjäärist hiliskeskaegses Tallinnas; 165–186
On the membership of the Great Guild and the social career of a merchant in late medieval Tallinn. Summary; 184–186
Annotatsioon. Senises ajalookirjanduses on keskaegse Liivimaa linnade suurgilde (sh Tallinna oma) defineeritud kui linnakodanikest (suur)kaupmeeste korporatsioone. Tallinna allikate analüüs aga näitab, et gildi liikmeskond oli palju mitmekesisem, hõlmates lisaks kaupmeestele ka vaimulikke, linnaametnikke, aadlikke, kipreid ja kunstnikke, aga ka teiste linnade (nt Tartu, Narva, Uus-Pärnu) raehärrasid. Selgub, et sugugi kõik gildivennad polnud Tallinna kodanikud. Gildi liikmeteks loeti ka naisi, ehkki nende õigused olid meestega võrreldes piiratud.
Teise teemana on artiklis käsitletud
kaupmeeste sotsiaalse karjääri võimalusi: nende üleminekut ühest
korporatsioonist teise ja edenemist korporatsioonisiseses hierarhias.
Maie PIHLAMÄGI
Esimene
nõukogude aasta Eesti majanduses: 1940–1941; 187–209
Estonian economy under the first year of Soviet rule, 1940–1941. Summary; 208–209
Annotatsioon. Artikli eesmärk on välja selgitada, millised muutused toimusid
esimesel nõukogude võimu aastal Eesti majanduse tähtsamates sektorites –
tööstuses, rahanduses, kaubanduses ning põllumajanduses – ja kas nende
muudatuste tulemusena suudeti muuta Eesti senist majandussüsteemi.
Inna PÕLTSAM-JÜRJO
Uus-Pärnu
ja orduvõim 16. sajandi I poolel; 210–234
New-Pärnu and its sovereign in the first half on the 16th century. Summary; 233–234
Annotatsioon. Käesolevas
artiklis on vaatluse all Uus-Pärnu suhted oma maahärraga, s.o Saksa Ordu
Liivimaa haruga 16. sajandi I poolel. Orduvõimu mõju väikelinna üle oli suur,
avaldudes linna valitsemises ja jõudes välja isegi linna välise ilme
kujundamiseni. Ordu oli oma võimukandjate ja ametnike läbi linnaelanike igapäevaellu
tugevalt kaasatud ja integreeritud. Uus-Pärnu ja orduvõimu suhted peegeldavad nii Liivimaa Ordus toimunud sisemisi arenguid
kui ka üleminekul varasesse uusaega Euroopa ühiskonnas toimunud muutusi.
Väino SIRK
Hariduskriis
Nõukogude Eestis; 235–256
Educational crisis in Soviet Estonia. Summary; 255–256
Annotatsioon. 20. sajandi
hariduslugu iseloomustab paradoksaalsus ja vastuolulisus. Hariduse arengut
jälgiti vaimustuse, ühtlasi nõutuse ja isegi
hirmuga nii Esimeses, Teises kui ka Kolmandas Maailmas. Oma ajastu
produkt oli ka Nõukogude impeeriumi haridussüsteem, mille väikeseks
koostisosaks oli Eesti NSV haridussüsteem. Esialgu puuduvad meil viimasest
põhjapanevad ajaloolised uurimused. Artiklis
on püütud seni saavutatut koondada ning arendada, rakendades nii Läänes kui
Idas kasutatud hariduskriisi mõistet, ja hõlmata haridusloolisse töösse
Eesti sotsioloogide ning majandusteadlaste
(Jelena Helemäe, Ellu Saare, Väino Rajangu jt) huvitavaid uurimistulemusi.
Nõukogude aja suursaavutuseks,
samuti sotsiaalse õigluse väljenduseks peeti eriti kesk- ja kõrghariduse
ulatuslikku laienemist 1920.–1930.
aastatega võrreldes. Sellise apologeetika reministsentse kandub inertsi mõjul ka
taasiseseisvumise järgsesse aega. Autori üheks sihiks on näidata, et ehkki
haridussüsteemi laienemine on demokraatlik suundumus, ei taga see automaatselt
nimetatud süsteemi demokraatlikkust.
Kodulehekülg/home page:
http://www.kirj.ee
Täistekstid
on kättesaadavad andmebaasis/full text electronically available in: Central and
Eastern European Online Library (C.E.E.O.L.)