Acta Historica Tallinnensia, 2005, 9

 

SISUKORD – CONTENTS

 

ARTIKLID – ARTICLES

 

Toomas ANEPAIO

Rahvuslikud lootused ja riiklikud vastused; 3–28

Nationale hoffnungen und staatliche antworten. Zusammenfassung; 26–28

Annotatsioon. On käsitletud 19. sajandi II poolel toimunud eesti rahvusliku liikumise ja õiguse moderniseerumise omavahelisi seoseid, mis seni on jäänud teiste rahvusliku liikumisega seotud probleemide varju. Ühelt poolt on tähelepanu keskmes rahvusliku liikumise esitatud õiguslikud nõudmised, mis on kõige kont­sentreeritumalt olemas keskvalitsusele antud märgukirjades. Samas on tõstatatud küsimus, miks kas­vas vaadeldaval perioodil rahvuslike ringkondade kriitika baltisaksa algupära kohtunikkonna aadressil.

Teiseks on vaadeldud õiguse moderniseerumise ühe olulisima osise, 1889. aasta õigusreformi käigus toimunud seadusandluse muudatusi. Analüüsis on esile toodud rahvusliku liikumise nõud­mised, mis leidsid oma lahenduse, st keskvalitsuse ja rahvusliku liikumise huvid olid samasuuna­lised. Võib öelda, et keskvalitsuse poolehoiu leidsid eelkõige nõudmised, mis puudutasid õiguse­mõistmise riiklikustamist. Käsitlemist on leidnud ka eestlaste need nõudmised, mida keskvalitsus ei pidanud võimalikuks rahuldada.

Samas on vaatluse all ka seadusemuudatused, mis kehtestati eelkõige keskvalitsuse enda initsia­tiivil. Erinevalt senisest ajalookirjutusest on eelkõige tähelepanu all muutused materiaalõiguses, kus on ilmne püüdlus õiguse moderniseerimisele ja unifitseerimisele. Eraõiguses viidi modernsetele printsii­pidele üle nii pandi- kui ka pankrotiõigus. Karistusõiguse moderniseerumisel on analüüsitud üldise karistusõiguse arenguid, näidates seega 1864. aasta reformi vahetut mõju Balti kubermangudes. Teisalt on vaatluse all talurahvaseaduste karistusõiguslike normide unifitseerimine ja moderniseerimine.

Just materiaalõiguse moderniseerumine kõrvuti kohtukorralduse ja menetlusõiguse modernisee­rumisega on asjaolu, mis lubab 1889. aasta ümberkorraldusi käsitleda mitte pelgalt justiitsreformina, vaid laiemat tähendust omava õigusreformina.

Magnus ILMJÄRV

International reverberation to incorporation of Baltic states by Soviet Union in summer 1940 and later; 29–68

Rahvusvaheline reaktsioon Balti riikide inkorporeerimisele 1940. aasta suvel ja järgnevatel aastatel. Resümee; 67–68

Abstract. So far the published literature on the subject at hand has not sufficiently covered the reaction of foreign states, indeed, of the whole world community to the occupation and the subsequent incorpo­ration of the Baltic states into the Soviet Union at the beginning of the Second World War – in the summer of 1940. Consequently this article attempts to eliminate, at least partly, the described short­coming in the field of written contemporary history. The first part of the article deals with the Soviet ultimatums to Lithuania, Latvia and Estonia in mid-June 1940, and foreign policy moves under­taken by the so-called “June-governments” (formed and forced into power by the Soviet Union) of these Baltic states. The second part of the work will examine the attitudes and consequent moves, related to the occupation and incorporation of the Baltic states by the Soviet Union, of various foreign states.

 

Hans JÖRGENSEN

Subsistence farming in re-independent Estonia: expanded private plots; 69–94

Elatist andev talupidamine taasiseseisvunud Eestis: laienenud maavaldused. Resümee; 94

Abstract. This article presents an overview and summary of some issues discussed in my Doctoral dissertation: Continuity or Not? Family Farming and Agricultural Transformations in 20th Century Estonia, Umeå, 2004. A main departure – both for the dissertation and this article – is the long-term and comparative approach, which is seen as necessary for understanding the directions taken in the agricultural transformation in Estonia after 1991. The analysis of the development since restitution and de-collectivisation were introduced is based on the impact of long-term institutional and structural changes. These changes are here seen as outcomes of three profound economic, political and legal shifts since the first independence in 1918, which together have had an impact on Estonia’s 20th century development and not least the agricultural transformation process since 1991.

The neo-institutional approach applied suits the analysis of the agricultural transformation processes and specifically changes appearing in terms of property rights. From this we can see that in spite of the absence of formal property rights in the Soviet Union, there was space for manoeuvring within the planned economic system by use rights, which implies institutional change. On the one hand, the private plots were not meant to be more than a transition solution, yet, they became institutionalised and prepared farmers for a shift towards private farming at the end of the 1980s. On the other hand, the private plots rested on a symbiotic relationship with the planned economic system. Thus, when market economic relations were to decide the future, the smallest farms of less than 10 ha had to turn toward pure subsistence production. It was after 2001 that a change was within reach due to the forthcoming membership in the European Union, which gave a better market outlook.

Kari KAUNISMAA

Methodology of teaching history and history books in the Estonian SSR; 95–117

Ajaloo õpetamise metoodika ja ajalooraamatud Eesti NSV-s. Resümee; 117

Abstract. A survey is given of the methodology of teaching history and of the textbooks used. In the centralised system of the Soviet Union history had to be taught in the same way in the whole country. Until Stalin’s death in 1953 all history textbooks used in Estonia were translated from Russian. Important aims were to wipe out the time of Estonian independence in 1918–1940 from the memories of Estonians and to shake national identity. Falsification of history and worship of Marxism–Leninism and socialism were used to achieve these aims.

Martin KLESMENT

The origins of economic nationalism in interwar Estonia; 118–135

Majandusliku natsionalismi lähtekohad sõdadevahelises Eesti Vabariigis. Resümee; 135

Abstract. The paper observes the preconditions for the emergence of economic nationalism in Estonia. It is assumed that the emergence of economic nationalism in the 1930s had a certain ideological basis and was not merely an answer to the economic crisis. The general polarisation of economic thought in Estonia, especially during the Great Depression, is taken into account and, therefore, the growth of ideological arguments for economic nationalism is juxtaposed with the opposite, a critique of the elements of economic nationalism. It is concluded that the ideas of economic nationalism, which existed already in the 1920s, were reinforced during the Great Depression and developed into deliberate economic policy in the second half of the 1930s.

Jaan LAHE

Gnoosise päritolu; 136–164

Origin of Gnosis. Summary; 163–164

Annotatsioon. Gnoosis on hilisantiikaegne religioosne liikumine, mis levis meie ajaarvamise esimestel sajan­ditel kristlusega samas ajaloolis-geograafilises ruumis – Vahemere ruumis. Ka fenomenoloogiliselt kuulub gnoosis kristlusega samasse religioonitüüpi – ta on lunastususund –, kuid erinevalt ristiusust on gnoosise päritolu probleem, mis põhjustab vaidlusi tänaseni. Artiklis on vaadeldud erinevaid teooriaid ja hüpoteese gnoosise religiooniloolisest päritolust antiikajast tänapäevani.

Anu MÄND

Suurgildi liikmeskonnast ja kaupmehe sotsiaalsest karjäärist hiliskeskaegses Tallinnas; 165–186

On the membership of the Great Guild and the social career of a merchant in late medieval Tallinn. Summary; 184–186

Annotatsioon. Senises ajalookirjanduses on keskaegse Liivimaa linnade suurgilde (sh Tallinna oma) definee­ritud kui linnakodanikest (suur)kaupmeeste korporatsioone. Tallinna allikate analüüs aga näitab, et gildi liikmeskond oli palju mitmekesisem, hõlmates lisaks kaupmeestele ka vaimulikke, linna­ametnikke, aadlikke, kipreid ja kunstnikke, aga ka teiste linnade (nt Tartu, Narva, Uus-Pärnu) rae­härrasid. Selgub, et sugugi kõik gildivennad polnud Tallinna kodanikud. Gildi liikmeteks loeti ka naisi, ehkki nende õigused olid meestega võrreldes piiratud.

Teise teemana on artiklis käsitletud kaupmeeste sotsiaalse karjääri võimalusi: nende üleminekut ühest korporatsioonist teise ja edenemist korporatsioonisiseses hierarhias.

Maie PIHLAMÄGI

Esimene nõukogude aasta Eesti majanduses: 1940–1941; 187–209

Estonian economy under the first year of Soviet rule, 1940–1941. Summary; 208–209

Annotatsioon. Artikli eesmärk on välja selgitada, millised muutused toimusid esimesel nõukogude võimu aas­tal Eesti majanduse tähtsamates sektorites – tööstuses, rahanduses, kaubanduses ning põllumajandu­ses – ja kas nende muudatuste tulemusena suudeti muuta Eesti senist majandussüsteemi.

Inna PÕLTSAM-JÜRJO

Uus-Pärnu ja orduvõim 16. sajandi I poolel; 210–234

New-Pärnu and its sovereign in the first half on the 16th century. Summary; 233–234

Annotatsioon. Käesolevas artiklis on vaatluse all Uus-Pärnu suhted oma maahärraga, s.o Saksa Ordu Liivimaa haruga 16. sajandi I poolel. Orduvõimu mõju väikelinna üle oli suur, avaldudes linna valitsemises ja jõudes välja isegi linna välise ilme kujundamiseni. Ordu oli oma võimukandjate ja ametnike läbi linnaelanike igapäevaellu tugevalt kaasatud ja integreeritud. Uus-Pärnu ja orduvõimu suhted pee­geldavad nii Liivimaa Ordus toimunud sisemisi arenguid kui ka üleminekul varasesse uusaega Euroopa ühiskonnas toimunud muutusi.

Väino SIRK

Hariduskriis Nõukogude Eestis; 235–256

Educational crisis in Soviet Estonia. Summary; 255–256

Annotatsioon. 20. sajandi hariduslugu iseloomustab paradoksaalsus ja vastuolulisus. Hariduse arengut jälgiti vaimustuse, ühtlasi nõutuse ja isegi hirmuga nii Esimeses, Teises kui ka Kolmandas Maailmas. Oma ajastu produkt oli ka Nõukogude impeeriumi haridussüsteem, mille väikeseks koostisosaks oli Eesti NSV haridussüsteem. Esialgu puuduvad meil viimasest põhjapanevad ajaloolised uurimused. Artik­lis on püütud seni saavutatut koondada ning arendada, rakendades nii Läänes kui Idas kasutatud hariduskriisi mõistet, ja hõlmata haridusloolisse töösse Eesti sotsioloogide ning majandusteadlaste (Jelena Helemäe, Ellu Saare, Väino Rajangu jt) huvitavaid uurimistulemusi. Nõukogude aja suur­saavutuseks, samuti sotsiaalse õigluse väljenduseks peeti eriti kesk- ja kõrghariduse ulatuslikku laie­nemist 1920.–1930. aastatega võrreldes. Sellise apologeetika reministsentse kandub inertsi mõjul ka taasiseseisvumise järgsesse aega. Autori üheks sihiks on näidata, et ehkki haridussüsteemi laie­nemine on demokraatlik suundumus, ei taga see automaatselt nimetatud süsteemi demokraatlikkust.

Kodulehekülg/home page: http://www.kirj.ee

Täistekstid on kättesaadavad andmebaasis/full text electronically available in: Central and Eastern European Online Library (C.E.E.O.L.)