Acta Historica Tallinnensia, 2002, 6

 

SISUKORD – CONTENTS

 

ARTIKLID – ARTICLES

 

Jaan Kasmel ja Tiiu Kasmel

1802. aastal taasavatud Tartu (Dorpati) ülikooli arstiteaduskonna esimeste professorite ametinimetustest ja abiõppeasutuste nimedest; 3–15

About the titles of the first professors and names of ancillary institutions at the faculty of medicine, University of Tartu (Dorpat), at its reopening in 1802. Summary; 15

Annotatsioon. Taasavatud Tartu (Dorpati) ülikooli arstiteaduskonna esimesi tööaastaid (1802–1803) käsitlevates uurimustes esinevad mitmed erinevused võrreldes ülikooli põhikirjade saksakeelsete redaktsioonidega nii professorite ametinimetustes kui ka abiõppeasutuste nimedes ja nende arvus. Samuti jääb vahel arusaamatuks seegi, mitu korralist professorit oli teaduskonnas ametis ülikooli taasavamise järel alanud esimesel semestril. Sellest lähtuvatele küsimustele vastuste saamiseks on antud ülevaade ülikooli taasavamisele eelnenud ja järgnenud aastatel arstiteaduskonnas toimunust ülikooli asutamise plaani, esimeste põhikirjade ja loengukavade ning arhiivimaterjalide (esimeste aastaaruannete) alusel. Artikli lisas on esitatud arstiteaduskonna esimeste professorite ametinimetused ja abiõppeasutuste nimed ning nende arv vastavalt juba nimetatud materjalidele; ametikohtadele on lisatud õppejõudude nimed ja esimesel korral nende ülikooli teenistusse asumise kuupäev.

 

Helvi Hödrejärv

Tartu ülikooli esimene keemiaprofessor Erdmann Heinrich Gottlob Arzt ja tema aeg; 16–30

Erdmann Heinrich Gottlob Arzt, the first chemistry professor of Tartu University, and his time. Summary; 30

Annotatsioon. Tartu ülikooli taasavamisel 1802. aastal kutsuti keemiaprofessoriks Erdmann Heinrich Gottlob Arzt Sileesiast. Ta oli hariduse saanud Saksamaal Jena ülikoolis 1793–1800. Seal avati keemia õppetool filosoofiateaduskonnas 1789. aastal ja Arzt promoveerus filosoofiadoktoriks. 1790. aastate teisel poolel saabus Arzt Tallinna ja töötas Burcharti apteegis. Mitteametliku kutse tulla Tartu ülikooli keemia ja farmaatsia professoriks sai Arzt tõenäoselt juba vahemikus 1797–1798, kuid Tartusse siirdus ta 1802. aasta aprillis, kui ülikool alustas esimest semestrit. Ta asus sisustama keemialaboratooriumi ja koostama loengukonspekte. Surm tabas teda 3. augustil 1802, kui ta uppus Emajõkke. 1795. aastal ilmusid tema sulest saksakeelset keemianomenklatuuri käsitlev monograafia ja artikkel. Arzti täpne sünniaasta ei ole teada. See on arvutatav tema surma puhul avaldatud ajaleheartikli põhjal, mille järgi ta suri 35-aastaselt. Seega sündis ta kas 1766. või 1767. aastal.

 

Martin Hallik

Eesti orientalist 19. sajandil – kas Euroopa tippteadlane?; 31–39

Estonian 19th century scholars’ contribution to European oriental studies. Summary; 38–39

Annotatsioon. Idamaade keelte, ajaloo ja kultuuri uurimisega ei tegelnud mitte üksnes suuri koloniaalvaldusi omavate riikide teadlased, vaid suuremal või vähemal määral paljude Euroopa ülikoolide õpetlased. Nii mõnigi kord kannustas neid uurimusi suurriiklik poliitika, eriti just nende maade puhul, millel olid selged ekspansionistlikud huvid. Kuid valdavas enamikus pöördusid teadlased orientalistika poole puhtteaduslikust huvist. Tartu ülikoolis viljeldud orientalistika oli enim seotud Saksamaal ja Venemaal arenenud orientalistikaga. Seda eelkõige just õppejõudude liikuvuse kaudu. Oma osa etendas nii kuulumine Vene keisririigi koosseisu kui ka Tartu ülikooli seotus saksa kultuuriareaaliga. Märkimisväärse panuse orientalistika arendamisse andsid lisaks Tartu ülikoolis töötanud teadlastele-õppejõududele ka Tartu ülikooli need kasvandikud, kes olid kas siirdunud teadustööle teistesse kõrgkoolidesse või astunud riigiteenistusse. Üldises plaanis võib Tartu ülikooli humanitaarorientalistika alal võrrelda keskmiselt tugeva Saksamaa ülikooliga. Tartu ülikooli panus humanitaarorientalistikasse oli arvestatav.

 

Marju Luts

Modernse eraõiguse võimalustest Eesti ajaloos; 40–52

Über die Chancen für das moderne Privatrecht in der Geschichte Estlands. Zusammenfassung; 51–52

Annotatsioon. Artiklis antakse kõigepealt ülevaade modernse eraõiguse olemuslikest joontest ning kujunemise ajaloolistest eeldustest. Sealjuures käsitatakse modernse eraõigusena niisugust eraõiguse tüüpi, mis annab raamistiku võrdsete vabade õigussubjektide autonoomia teostamisele. Seejärel vaadeldakse, millised võimalused on Eesti ajaloos avanenud või avatud modernsele eraõigusele ajastul, kui see on pääsenud maksvusele läänemaailmas.

 

Toomas Anepaio

1920. aasta põhiseaduse mõju Eesti eraõiguse arengule; 53–69

Der Einfluss der estnischen Verfassung 1920 auf die Entwicklung des Privatrechts. Zusammenfassung; 68–69

Annotatsioon. On käsitletud Eesti Vabariigi 1920. aasta põhiseaduse mõju sel ajal kehtinud eraõiguse arengule ning vaadeldud nii põhiseaduse vastuvõtmisega kaasnenud sisulisi muutusi eraõiguses kui ka muutusi eraõiguse allikates. Seni ei ole Eesti õigusajaloolises kirjanduses avaliku ja eraõiguse omavahelisi suhteid analüüsitud, vaid on hoitud neid eraldi segmentides. Asutava Kogu poolt vastuvõetud seisuste kaotamise seadus ja 1920. aasta põhiseadus lõpetasid talurahvaseaduste kui eraõiguse allika kehtivuse ning Balti eraseadus sai primaarseks eraõiguse allikaks ka talurahva suhtes. Petserimaa ja Narva-taguste piirkondade talupoegade jaoks toimis eraõiguse esmaallikana Vene üldine tsiviilõigus. Samas tekkis vastuolu põhiseaduse ja valitsuse poolt vastuvõetud seisuste kaotamise seaduse jõustamisseaduse vahel, mis osaliselt säilitas eraõiguses seisuslikkuse.

Eraõiguse allikate muutus tõi kaasa sisulised muutused eraõiguse instituutides. Oluliselt teisenes talupoegadest abikaasade varaõiguslik süsteem. Üleminekul talurahvaseadustelt Balti eraseadusele halvenes maal elavate abielunaiste varaõiguslik olukord. Talurahvaseadustes olnud abikaasade varaühisus asendus Balti eraseaduses sisalduva varaühendusega, mille kohaselt peetakse abielu ajal soetatud vara täielikult mehe varaks.

 

Aleksander Loit

Välismaa humanitaarabi Eestile Vabadussõja ajal 1919–1922; 70–83

Foreign humanitarian aid to Estonia during the War of Independence 1919–1922. Summary; 82–83

Annotatsioon. Vabadussõja ajal sai Eesti välisabi mitmelt riigilt nii vabatahtlike sõdurite, sõjavarustuse kui ka humanitaarabi näol. Viimane koosnes peamiselt sanitaarabist haavatud ja haigetele sõduritele, aga ka toiduaineist, riietusesemeist ja jalatseist puudust kannatavatele tsiviilelanikele, eriti lastele. Abistamistegevuse peaorganiseerija ja praktiline teostaja oli Ameerika Punase Risti kohalik all­organ Baltimail. See tegutses aastail 1919–1922 energilise arsti kolonelleitnant Edward W. Ryani juhtimisel. Selle organi tähtsaimaks ülesandeks sai tüüfuse vastu võitlemine. Taud möllas esmajoones Vene valgete Eestisse taganenud vägede hulgas ja ohustas levikuga ka Eesti tsiviilelanike keskele. Koostöös Eesti Punase Risti ja Eesti sõjaväega suudeti tüüfusele siiski piir panna. Mõnin­gal määral sai Eesti humanitaarabi ka mitmelt teiselt Ameerika abiorganisatsioonilt, samuti Taani, Soome ja Rootsi Punaselt Ristilt. Artikkel rajaneb peamiselt USA riigiarhiivis (National Archives) Washingtonis leiduvatel Ameerika Punase Risti Baltimaadel tegutsenud allorgani materjalidel.

 

Maie Pihlamägi

Eesti ja Läti majanduslik koostöö aastail 1920–1940; 84–107

Estonian–Latvian economic cooperation 1920–1940. Summary; 106–107

Annotatsioon. On analüüsitud Eesti ja Läti kaubandussuhteid, jälgitud kavandatud tolliliidu moodustamist ja valgustatud neid põhjuseid, miks tolleaegne progressiivne idee jäi ellu viimata.

 

Kaido Jaanson

Aleksander Kesküla maailmanägemus; 108–124

Aleksander Kesküla’s world vision. Summary; 123–124

Annotatsioon. On käsitletud Aleksander Kesküla (1882–1963) kujunemist mõjutanud tegureid, tema vaateid Läänemere regiooni ajaloole ja Eesti kohale selles regioonis ning nende vaadete kohta eesti poliitilises mõttes Esimese maailmasõja ajal.

 

Magnus Ilmjärv

Eesti ja Läti Nõukogude Liidu, Suurbritannia ja Prantsusmaa läbirääkimistes 1939. aastal; 125–173

Estonia and Latvia during the negotiations between the Soviet Union, Great Britain and France 1939. Summary; 170–173

Annotatsioon. Artiklis on vaadeldud 1939. aasta kevadel ja suvel toimunud Nõukogude Liidu, Suurbritannia ja Prantsusmaa läbirääkimisi Saksamaa-vastase koalitsiooni loomiseks ning Eesti ja Läti välispoliitikat Teise maailmasõja eelõhtul. Nimetatud läbirääkimiste ajal avaldas Saksamaa Eestile ja Lätile tugevat välispoliitilist survet, et viimased ei ühineks Saksamaa vastu kavandatava koalitsioo­niga. Vaatluse all on ka Saksa-Eesti ja Saksa-Läti mittekallaletungilepingu sõlmimine ning Eesti opositsiooni, eeskätt Jaan Tõnissoni nägemus maa välispoliitikast.

 

Per Högselius

The contemporary history of Estonian telecommunications – a European perspective; 174–195

Eesti telekommunikatsioonide lähiajalugu: euroopalikud perspektiivid. Resümee; 195

Abstract. Telecommunications represent a large technical system with origins in the latter half of the 19th century. In Estonia, this system has grown and developed within dramatically varying political contexts, starting in tsarist Russia and currently heading towards the European Union. The present paper concentrates on the more recent historical developments in the sector. Starting in the Soviet era, the paper analyses the difficult re-orientation of Estonian telecommunications towards the West in connection with the re-establishment of political and economic independence. It focuses especially on the process by which Estonian organisations and enterprises in the sector were incorporated into technological, industrial and regulatory European structures.

 

ÜLEVAATED

Karl Siilivask

Martin Hallik – uus ajaloodoktor Tartus; 196–197

 

Autorijuhend; 198–199